PÄEV TELEFONITA?

Millal veetsid Sina enam kui 24h ilma telefonita? Kohe täiesti offline?
​Tundub näiliselt nii väikese ja lihtsa asjana - aga võta ja tee proovi! Kuidas tundub? Kas pool tundi hiljem on ikka nii käkitegu?

No mina igatahes uputasin üleeile õhtul oma telefoni WC-potti. Ei, ei kukutanud vaid uputasin. Istusin vannitoa põrandal ning iseendale aru andmata, panin lihtsalt oma iPhone 6S-i avatud kaanega WC-potti. Täiesti tuimalt. Kolmkümmend sekundit hiljem jõudis küll reaalsus kohale, aga päästa polnud midagi. Isegi kausitäis riisi ei suutnud enam telefoni taaselustada. 

Nonii, tööpäev ja päris esimest korma ma-isegi-ei-tea-mitme-aasta-jooksul võis minu numbrit valides kuulda "mobiiltelefon millele te helistate...". Vägev värk! Isegi reisil või haiglas olles, ei ole mu telefon kunagi väljas olnud! Ja seekord oli mul kuidagi erakordselt suva. Ja mis siis - mis siis, kui kõik need tähtsad kõned ei jõua minuni ja kõik inimesed, kes on harjunud mind igapäevaselt kätte saama... sel ühel päeval ilma minuta hakkama peavad saama. Mis siis?! Maailm ei saa otsa! Midagi olulist ei lähe kaduma! Tagantjärgi võin öelda, et ei läinud ka :) Kõik jäid ellu ja isegi laagris oleva lapsega ei juhtunud midagi!

Pealegi eksisteerivad endiselt internet ja muud vinged lisavõimalused!

Aga miks ma ikkagi millestki nii maisest ja lihtsast kirjutan? Kogemuse ja tõdemuse pärast!
Sellepärast, et mul oli eile maailma kõige rahulikum ja tegusam päev! Ma ei mäleta millal viimati kuulsin ma oma mõtteid nii selgelt, jõudsin nii palju ära teha ning olin nii kohal liikluses, toimetustes kui ka asjaajamistes. 

Ma kirjutan sellest seetõttu, et igapäevane argimüra on saanud lahutamatuks osaks meie reaalsusest. Meilid, kõned, pakkumised, küsimused, teavitused. Koguaeg toimub midagi! Koguaeg vajab miski-keegi meie tähelepanu! Ja kõige selle sees on tegelikult nii raske aru saada, kui laiali me tegelikult omadega oleme. Kui palju me ära jagame ning mida täpselt vastu saame, kuidas tehnikaajastu võimalused meid kokku jooksutavad ning nihutavad ja sikutavad meie fookust pidevalt kõrvalistele asjadele. Ja nii kümneid, sadu ja tuhandeid kordi päevas!

See on lõpmata põnev, kuidas kasvõi hetkeks eemaldudes näed hoopis suuremat ja selgemat pilti. Ka näiliselt lihtsates ja väga maisetes asjades. Seda, kuidas Sa oled sõltuvusse jäänud piiksudest, plärtsudest ja helinatest. Sellest, kuidas ootad telefoni refreshides mingit imet või olulist sõnumit ning kuidas mingi hääl peas vasardab, et tubli inimene peaks koheselt igale piiksule reageerima. Ning et maailm lõpetab eksisteerimise, kui koheselt telefonile ei vastata või tagasi ei helistata! Ja mõelda vaid, veel mitte sugugi nii kaua aega tagasi (tegelikult veel minu lapsepõlves) ei eksisteerinud seda tehnikat. Ja inimesi oligi võimalik tabada vaid siis, kui nad staatiliselt aparaadi kõrval aega veetsid. Ja kõik said hakkama! Kõik sai tehtud! Asjad said aetud ning info vahetatud! Ja oi kui palju madalam oli stressitase ning kui palju suurem oli tootlikkus!

Selle postituse iva ei ole selles, et tehnoloogia on halb. Ei ole! Tehnoloogia on areng. Maailm muutub, igas võtmes. Tehnoloogia pakub lihtsalt võimalusi. Koos nende võimalustega kaasneb aga suur hulk müra ja segajaid. Olles igapäevaselt kogu selles müras, ei tule meile pähegi, et sellest võiks päriselt eemalduda. 
Minu sõnum endale ja võibolla ka Sulle, kui see Sind kõnetab on: võta aega ja eemaldu! Vaata kõrvalt, jälgi kuidas muutub Su enesetunne siis, kui Sa ei sagi, reageeri ega ole pidevalt kommunikatsioonis müraga.

Täna hommikul olin tõsiselt mitmevahel. Kas oodata, millal kindlustus mu telefoni asendab, võtta kasutusse vanakooli nupukas või soetada uus. Rida ägedaid "juhuseid", "kokkusattumusi" ja võimalusi viisid aga selleni, et ühel hetkel istusin esinduses ja näppisin erinevaid telefone ning vestlesin samaaegselt väga ägeda inimesega, kes ei olnud absoluutselt orienteeritud mulle millegi müümisele. Minu monkey mind vasardas - "oota nüüd natuke, saad kindlustusest samaväärse telefoni, Sa ju olid rahul", sisetunne aga sosistas, et vast oleks aeg edasi liikuda. Siis meenus mulle, kuidas vaid nädal tagasi lappasin internetis  telefone sooviga oma lapse nutiseade vahetada millegi vastu, millel oleks pisut suurem ekraan. No ja nagu tellitult - tekkinud olukord annab ka selleks imelise võimaluse! Teisalt, kui ma juba viskasin, endale oma tegusid teadvustamata millegi, mis mind välismaailmaga ühendas, tuimalt WC-potti, siis kas poleks ainuõige teha level-upi - võtta vastu uus. No ja siis on siin veel kolmas aspekt (tahke on muidugi selles olukorras märksa rohkem) - kuidas Sa tead, et Sa ei taha uut, kui Sa pole seda proovinud. St jah, vanaga võibki väga rahul olla, sest Sa lihtsalt ei tea millised ägedad lisavõimalused uuega kaasnevad.
​Seda viimast osa võiks muidugi laiendada nii palju enamale, kui lihtsalt tehnikale ;)