Täna hommikul pusisin üle poole tunni ühe priske elutuppa eksinud ööliblika tema loomulikku keskkonda juhendamisega ja mõtlesin endamisi irooniliselt, et mis värk mul nende putukatega on!

🦋

Tegelikult ma tean, mis värk mul putukatega on - eriti liblikatega.
Ma olen nendest olenditest olnud lummatud juba väikesest peale  ja mitte ainult sellepärast, et nad on erakordselt esteetilised ja silmale ilusad vaadata. Mul tekkis nende habraste ja õrnade olendite vastu esmakordselt suur austus juba siis, kui esimene värviliste piltidega entsüklopeedia mulle liblika teekonna lahti seletas.
Kui ma sain teada, et liblikas ei sünnigi liblikana.

🦋

Mida enam aeg edasi, seda rohkem ma neid väikeseid, aga ökosüsteemi seisukohast superolulisi olendeid imetlen - eeskätt tänu teadmisele, mis on olnud ühe sellise üürikese ja väga ilusa lennu hind.

Ma olen varasemalt korduvalt liblika teekonda kasutanud meie sisemaailmas toimuvate muutuste ilmestamiseks ja mingil põhjusel tekkis täna tunne seda taas mingis uues sõnastuses meenutada.

Mida enam aeg edasi, seda kaootilisemaks läheb, seda rohkem räägitakse transformatsioonist, suurtest muutustest, keerulistest sisemistest protsessidest, minevikutraumade tervendamisest ja kaosest.
Väga hea, oleme kollektiivselt ka muutumises!
Ja liblika teekond sobib selle muutuse ilmestamiseks suurepäraselt!

🦋

Nüüd, teadupärast tasub oma soovidega ettevaatlik olla, sest enamasti saame me kõik, mida tahame!
Tasub silmas pidada, et kataloogist igasuguseid asju tellides - soove, unistusi, hirme, rämpsmõtteid, mudru - läheb tellimus otse täideviimisele ning seal ei eristata tellimuste täitmisel "positiivseid unistusi" "kõige hullematest stsenaariumitest". Mis on punasega alla joonitud (kuhu kõige enam energiat panustatud), läheb suure tõenäosusega tellija suunas teele esimesena!

Lisaks sellele - kes tellib muusika, olgu valmis selle eest ka maksma.
Kui mitte kohe, siis vähemalt siis, kui kuller pakiga ukse ees!

🦋

IGA LIBLIKAS ON ALUSTANUD OMA TEEKONDA RÖÖVIKUNA!

🦋

Ma võin vaid oletada, kas röövik on koorudes teadnud, mis teda ees ootab, aga vähemalt ühel väga olulisel eluetapil - mässides ennast kookonisse - on ta olnud valmis maksma selle muutuse hinda!

Seega, kui Sa oled üks neist, kes on ihaldanud suuri muutuseid või kasutanud sõna transformatsioon ning jõudnud oma välis- või sisemaailmas korralikku kaosesse - palju õnne!
Su soovi on kuulda võetud!
Kuller on ukse taga ja pakk on kohale toodud!

🦋

Enne, kui me seda spirituaal-bioloogilist teekonda teadlikus võtmes jätkame, tahaksin selgelt eristada kahte terminit.
Ma olen ise varasemalt kasutanud mõlemat väga eritähenduslikku terminit sama protsessi kirjeldamiseks, aga mõistes, et tellides transformatsiooni on võimalik jõuda igasuguste põnevate vormimuutusteni, mis ei pruugi olla ei meeldivad ega tegelikult ka kuigi kasulikud või püsivad. Eriti, kui sisemus kaasa ei muutu.

Rööviku teekond liblikaks on metamorfoos.
Ja selles protsessis muutub kõik.
Minu meelest on iga liblikas evolutsiooni musternäidiseks.
Nii füüsiliselt, kui ka ülekantud sümbolina sügavamal sisemisel (spirituaalsel) tasandil.

Liblikas  on elav näide sellest, kuidas elu algab 50 rakuga ning peale taassündi ehk metamorfoosi jõuab enam, kui 50 000 rakuga organismini.
Milline evolutsiooniline hüpe potentsiaalis, või mis!?

🦋

Kui iga liblikas on alustanud teekonda röövikuna, siis mitte igast röövikust ei saa liblikat.
Mõni nendest väikestest toiduahela madalaimalt astmelt alustavast supernäljasest ning ainult toidule ja ellujäämisele orienteeritud tüübist saab suupisteks kellelegi teisele, mõnel ei õnnestu kookonit punuda ning paljud saavad kookonis või koos kookoniga hukka.

🦋

Irooniline on ka see, et üks priske röövik on ülisuure toiteväärtusega paljudele järgmistel toiduahela astmetel olevatele olenditele. Kookonist väljudes langeb ta väärtus toiduahelas aga märkimisväärselt - liblikad ei täida kuigi hästi ei lindude, ega ka roomajate kõhtu.
Teisalt, kui rööviku väärtus ökosüsteemile on võrdlemisi väike, siis liblikal on taimede õietolmu levitamises kandev roll. Uskumatu eks - nii väikesel ja hapral olendil on nii oluline roll selles, et kõik elusolendid siin planeedil saavad hapnikuga varustatud. Ilma liblikata poleks taimi, taimedeta poleks fotosünteesi ja ilma fotosünteesita ... oleks pidu siin planeedil kiiresti läbi.

🦋

Aga kõik algab röövikust, sest muudmoodi liblikaks ei saa.
Ja kõige olulisem muutus sel teekonnal toimub kookonis.

🦋

Põhjus, miks ma kõrgendatud huvi liblikate metamorfoosi vastu üles olen näidanud ning sellest tänaseni parajalt lummatud olen, ei seisne mitte minu bioloogia-lembuses, vaid selles, kui hästi ja täpselt see ilmestab muutuseid inimolendi sisemaailmas.

🦋

Liblikas on röövikuga kookonis aset leidnud muutuse tulem.
Ja väliselt nähtav, kandev ja püsiv muutus inimeses on hulga sisemiste (ja sageli paljale silmale varjatuks jäävate) muutuste tulem. Me võime näha muutust teises, aga mitte kunagi teada selle muutuse tegelikku hinda.
Ja seda on oluline teadvustada, sest see toimib ka vastupidiselt - teised võivad näha muutust Sinus, aga seejuures omada null-arusaama sellest, milline teekond selleni viis.

🦋

Me võime näha röövikut, kookonit ja siis liblikat, aga kõige olulisem muutus jääb hoolikalt varjatuks.
Röövik peab ellu jääma, seejärel usaldama elu ja protsessi (alistuma), et seejärel lennata liblikana.
Päris võimas, eks!?

🦋

Igatahes alustab röövik teekonda kõige vajalikuga selleks, et õigel hetkel muutus läbi teha.
Kogu vajalik potentsiaal on olemas juba alates sünnist (loe: koorumisest).
Tema keha on disainitud muutumiseks ning mingi osa temast (kahtlustan, et mitte ratsionaalne ja loogiline mõistus) teab, millal on täpselt õige aeg seda teha.

Teekond algab abitu ja näljasena toiduahela kõige madalamalt lülilt, olles toiduks põhimõtteliselt kõigile. Ka neile, kes on muidu taimetoidulised, aga ei pese, puhasta ega sorteeri metsikus looduses elades oma salatit.

🦋

Kui röövik on olnud piisavalt visa - ennast nuumanud ja ellu jäänud, siis on aeg leida turvaline koht ja asuda kookonit keerutama.
Nüüd, kui Sa tellid endale "kookoni perioodi" ja pead silmas röövikuid, siis tea, et kookon ei ole spaa!
Kui kookon täpselt õigel hetkel lahti lõigata, siis voolab sealt välja "röövikusupp".
Lihtsas maakeeles - röövik sõna otseses mõttes lahustab ja seedib ennast ära.
Kookonis supistumine ei kõla isegi teoreetiliselt kuigi meeldivalt.

🦋

Röövik on elusolend ja ma olen päris kindel, et lähtuvalt sellest on ka tema võimeline tundma valu.
Nüüd kujuta ette, et Su keha lahustub  - Sa sured ilma füüsiliselt suremata. Ja Sa teed seda täiesti abituna õrnas mähises, kus mistahes tugevam väline mõju võib Su teekonna hetkega lõpetada.
Kui palju peab selles protsessis olema usaldust ja alistumist. Ei mingit kontrolli, ainult usaldus.

🦋

Ja siis - ilma päriselt suremata - hakkab kogu Su närvi- ja seedesüsteem ennast täiesti uuel moel üles ehitama mingite kettakujuliste rakukeste ümber, mis on Sinuga vaikimisi kaasas olnud sünnist (loe: koorumisest) saati.
Sa sünnid uuesti mitte ainult vormis, vaid ka "sisus ja olemuses".
Proteiinirikkast supist sünnib ja kujuneb kõik vajalik elamaks liblikana.

Päris võimas eks?

🦋

Osad teadlased väidavad, et mingid liblikaliigid võivad ka peale metamorfoosi mäletada oma röövikuperioodi
(ma ei ole kindel, kuidas seda muidugi tõestada saab, aga idee tasandil kõnetab see mind väga).

Kui liblikas mäletab oma röövikuaega, siis järelikult on temas juba röövikuajal mingi alateadlik ja intuitiivne teadmine eesootavast. 

🦋

Paradoksaalne on see, et meie - inimestega - on tegelikult paljuski samamoodi!

Eriti, kui me tuletame endale taas meelde, et me oleme osa loodusest (mitte sellest üle).
Ja on muutuseid, mis küll erinevas vormis ja erineval tasandil - aga puudutavad kogu elu siin planeedil ühtmoodi.

🦋

Inimbeebi ei ole kuigi erinev röövikust - abitu ja näljane. Lihtsalt varustatud nime, isikukoodi ja vanematega.
Rõõm kuuluda imetajate hulka, eks!

Igatahes, kui röövikutel oleksid vanemad, siis päris kindlasti oleks röövikute kogukondi, kus evolutsioon oleks pärsitud. Kus röövikud ei teeks läbi metamorfoosi ning sööksid ennast lihtsalt lõhki või lahustuksid ära ilma kookonit punumata.
Õnneks on loodus selles vallas olnud tark ning pannud mudelõppele käe ette (meil on ikkagi hapnikku vaja - röövik peab saama liblikaks!)
Inimeste maailmas on teisiti.
Normid, mudelid ja "õpetused" ei luba loobuda olulisel hetkel kontrollist ning alistuda muutusele.
Isegi siis, kui enam kuidagi teisiti ei saa.

Kui röövik alustaks metamorfoosi ilma kookonita, oleks ta hukule määratud.
Sama lugu on inimesega. Vastupanu "kookonile", sissepoole pöördumisele ja protsessile, mida oled tulnud läbi tegema - on vastupanu elule.

🦋

See, kes kardab tundmatut, kardab surma ja kardab muutust, ei saa aga kunagi päriselt elada.

Ja nõnda on ka liblikaga.
Sa ei näe röövikuid mänglemas ja nektarit nautimas. Elu liblikana tundub vähemalt kõrvalt vaadates väärt kogu eelnevat teekonda. Rääkimata siis sellest, et liblika julgus ja usaldus see muutus läbi teha annab kaudselt (no ja päris otseselt ka) võimaluse eluks ja elu jätkumiseks siin planeedil (taimed, fotosüntees, hapnik).

🦋

Kuhu ma tahan selle pika jutuga jõuda?
Eks ikka samasse kohta, kuhu ma selle näitega ühel või teisel moel iga kord jõudnud olen!

Kui Sul on aeg muutuda, kui Sa oled seda tajunud, soovinud, tahtnud või lihtsalt tead, et teisiti (vanaviisi) enam ei saa, siis tea ... osa sellest protsessist on väga kole, tõenäoliselt piinarikas, räpane ja kaootiline.

Aga kui Sa oled juba pununud kookoni (suundunud sissepoole) ja lahustunud "röövikusupiks", siis see ei ole küll koht, kus alla anda või paanikasse sattuda!

🦋

Ainus tee edasi viib läbi usalduse.
Kui mitte miski ei sõltu enam Sinust, siis Sa usaldad.
Röövikusupis hakkab kõik korrastuma allesjäänud kettakujuliste rakukeste ümber, mis olid röövikus vaikimisi olemas algusest peale. Ka Sinus on aegade algusest peale olemas see algne "miski", mille ümber sünnib uus kord.
Aga ainult siis, kui Sa kartma ja rapsima ei hakka.

Kui Sa räägid haavatavusest või elu usaldamisest, siis - röövikusupp kookonis!
Ei mingit kontrolli, ei mingit hala - ainult intuitiivne teadmine, julgus ja usaldus.

🦋

Inimene on osa elust. Sina oled osa elust.
Elu (evolutsioon) on tark.
Ja elab igas elusolendis.
Ka Sinus!

🦋

Ja kui Sa teed selle muutuse​ läbi.
Kui supist on kujunenud liblikas ja tal on aeg ennast kookonist välja süüa (teadmata, mis teda ees ootab), siis on aeg! Ma ei tea, kas liblikas kardab kookonist välja tulemist või on lihtsalt elevil (need on tegelikult täpselt sama nähtus, lihtsalt ühel on negatiivne ja teine ootus juures).
Võibolla ei oota liblikas midagi ja usaldab elu ning ennast jäägitult.
Aga Sinul tasub olla julge.

🦋

Mõtle, milline raiskamine oleks röövikuna ellu jääda, supistuda, uuesti sündida ja siis ära surra
kordagi oma tiibu kasutamata!?

Sa ei jõua sellise ilu ja väärtuseni selleks, et lihtsalt lämbuda kookonisse või jääda hirmununa tuttavale oksale istuma (kuni siis keegi Sind varem või hiljem ikkagi madala toiteväärtusega suupistena ära sööb).
Kui Sinust on saanud liblikas, on Sinu primaarne vastutus täita oma olulist rolli ökosüsteemis, rikastada maailma iluga ja nautida oma tiibu!

🦋

Ja isegi, kui liblikas mäletab, kust ta on tulnud ning milline on see teekond olnud - isegi kui ta mäletab valu ja kannatusi kookonis -  siis liblikas ei jää istuma oksale, kus ta sündis ning terveks oma ülejäänuks eluks (mis ei ole väga pikk) protsessima ning ellujäämist ja supistumist meenutama.
​
Mis tehtud on tehtud, teekond on toonud praegusesse hetke ja elu läheb ainult edasi!


Ka inimestega ja inimeste maailmas :)!

​

Sattusin täna ühe hea tuttavaga pikemalt vestlema tervenemisest.
"Küll on hea, et inimesed on ette võtnud selle raske, valusa ning aega ja pingutust nõudva protsessi".

See lause jäi kõlama!
Paljuski seetõttu, et mulle on endale seda õpetatud ning ma olen selle ka reaalsuseks elanud.

☼

Aga saab ka teisiti.
Mitte alati ja võibolla mitte kohe, aga saab.

Elu (ja sealhulgas ka tervenemine) on tegelikult palju lihtsam,  kui me lõpetame selle keeruliseks muutmise.
Nii vähe, kui võimalik ja täpselt nii palju, kui vajalik - see on võti.
Ükski kirurg ei lõika rohkem, kui hädavajalik. Sama lugu on emotsionaalsete haavadega - ajaviiteks ei ole mõtet lahti kiskuda seda, mis juba orgaaniliselt kokku kasvanud või kasvamas.

Eriti aktuaalne on see kõiges mis puudutab keha - keha on tark ja oskab suurepäraselt endaga toime tulla,
kui just kartliku mõistusega varustatud üliagar inimolend innukalt sekkuma ei kipu.

Lisaks erinevatele teraapiatele, tehnikatele, ravimitele ja protseduuridele on olemas veel üks imeravim:
 RÕÕM!

☼

Rõõm tervendab!

☼

Mäng tervendab keha,
Naer tervendab mõtteid
ja rõõm tervendab hinge.

☼

Nii lihtne ongi.
Ja kui Sa vaatad väikeseid lapsi (selliseid, kellele pole veel selgeks tehtud, kui keeruline ja raske kõik siin inimeste maailmas "päriselt" on), siis näed väga selgelt, kuidas mäng, naer ja rõõm teevad imesid nii halva tuju, pettumuse kui ka marraskil põlvega.

☼

Meie - suured täiskasvanud - ei ole tegelikult kuigi erinevad väikestest lastest.
Peamine erinevus seisneb kogemuse ja koormaga kaasnevas raskuses ning kusagil teekonnal kaotsi läinud süütuses, usus ja lootuses.

☼

Mäng. Naer. Rõõm.

Ja mis kõige hullem - mingeid eelduseid pole - need kõik on kättesaadavad kohe ning on täpselt ühe valiku ja otsuse kaugusel.
Mitte midagi välist pole vaja.
Pole vaja ka midagi saavutada, kuhugi jõuda, kellekski saada ega midagi omada.
Ilusad asjad, mugavused ja teised inimesed on sageli abiks - koos on ikka parem mängida, naerule meeldib seltskond ning rõõm kasvab jagades.
Aga alustada saab ka üksi.
Täna. Kohe ja praegu.
Ka marraskil põlve, muremõtte, riivata saanud ego või "haavatud hingega".

☼

Väikesed ja lihtsad asjad, eks!
Ära neid päris ära unusta kogu virr-varris ning elu (ja ka tervenemise) tõsiselt võtmise keerises.

Viimased nädalad on andnud võimaluse leida ja luua tavapärasest kuidagi rohkem vaikust.
Enda sees ja enda ümber.
Hingata sügavalt sisse ja astuda kõrvale mürast - suvistest üritustest, melust, inimestest ja koosviibimistest.

​
∞

Vaikus on kingitus.
Ja sedapuhku on vaikus andnud mulle võimaluse juurelda FOMO, YOMO
ja selle üle, kuidas ikkagi kõigel elus on oma hind.

∞

On hind, mida me maksame rahas - vahetades seda millegi kasuliku, vajaliku või Sind rõõmustava eest.
Seda hinda teame me hästi!

Teine hind on keerulisem - see seisneb valikutes.
Selles, kuhu me valime oma aega ja energiat panustada.
Kuhu voolavad meie resurssid ning kas ja millised nendest igapäevastest valikutest loovad midagi -
​väärtust, emotsiooni, tunnet, heaolu, rõõmu, rahulolu - või siis mitte.
Kas ja kui paljud valikud panustavad meie heaolusse ja sellesse, mida tahame luua või üles ehitada ning millised nendest samadest laual olevatest valikutest tegelikult on hästi põhjendatud, õigustatud ja endale maha müüdud energialekked. 

Kas ja kui hästi me üldse oskame neid eristada?

∞

Paradoksaalselt (aga sugugi mitte üllatavalt) - mida tähelepanelikumaks valikute osas muutuda, seda vähem jääb tegelikult lauale kõike seda, millele tahaks päriselt "jah" öelda. Teades valikute tegelikku hinda, ei olegi ühtäkki enam päriselt kuigi palju valimist väärt valikuid.

∞

Sellistel hetkedel tõstab pead nähtus, mida inglise keeles lühendatakse tabavalt FOMO-ks - fear of missing out.

Hirm jääda ilma, jääda kõrvale.
Hirm, et mitte minnes, mitte osaledes ja mitte kaasa mängides, läheb kuidagi moodi midagi olulist või väärtuslikku kaduma.

Ja FOMO on ka hind.
FOMO on või alateadlik soov seda vältida, viib tegelikult igapäevaste energialekete ning resursside raiskamisteni.
Mis siis, kui ma ei lähe? Mis siis, kui ma sellele kõnele ei vasta? Mis siis, kui seal on just need minu jaoks kasulikud inimesed ja võimalused? Mis siis...

Ja siis on FOMO-l ka teine põnev varjund:

"Aga mulle ju vanasti meeldis..."

Maailm muutub, meie muutume - Sina ja mina ka. Ja ühel hetkel tuleb lahti öelda sellest, mis oli, mis meeldis ja kunagi resoneerus ning liikuda edasi uude. Evolutsioon toimib nii. Ja keegi meist ei ole loodud stagneerunult elupäevade lõpuni paigal seistes ja muutust kartes lihtsalt füüsiliselt vananema. See ei ole elu.

∞

Mis kunagi oli, seda enam pole.
Mis kunagi rõõmustas, ei pruugi nüüd enam midagi pakkuda.
Kus kunagi olid "oma inimesed" võivad täna olla lihtsalt inimesed.
Mis kunagi väestas, võib täna osutuda aja, energia ja raha raiskamiseks.

∞

Alalhoidlik ja turvatunnet igatsev osa meist mängib oskuslikult alati minevikuga.
Kõigega, mida meile on õpetatud.
Ja mälu mängib hästi mineviku kogemuste, killukeste, ilusate hetkede ja emotsionaalse fooniga.

Aga mis siis kui ... ?!

∞

Ma olen sageli paljudele suurematele üritustele ja sündmustele "EI" öeldes mõelnud, et kas ma keelan ja piiran ennast või eraldan end kuidagi teistest inimestest. 

Tänavune Jaanipäev oli ideaalseks näiteks.
Toimumas oli palju, kutseid rohkem, kui varasematel aastatel ja erinevaid resursse minemiseks justkui ka.
Aga taustal oli teistsugune tunne.
Ja sõltumata FOMO-st (ning kohati ebamugavatest ära ütlemistest), jäi tunne peale.
See sama tunne viis mu jaaniõhtul Pääsküla rabasse. Täitsa üksi. Ilma igasuguse meelemürgi ja mürata.
Ja nagu mõned kilomeetrid vaikust hiljem selgus, et mitte üksnes selleks, et päris esimest korda nautida täiesti inimtühja teekonda tavaliselt ülerahvastatud Pääskula rabas, vaid ka selleks, et kohata vaatetornis kahte
"oma inimest". Kes olid samal õhtul hoopis teisest linna otsast sama kavatsusega leidnud tee sinna.

Ehk siis jaanid, mis näiliselt võisid tunduda erakordselt üksildased, osutusid üleootuste imelisteks.
Seal tornis küünla ja sääskedega veedetud aeg ning räägitud jutud rikastasid mind märksa rohkem, kui mistahes pidu seda tol õhtul teinud oleks. Lisaks rabale ja loodusele, muidugi.

Ma ei jõua tõesti ära imestada, kuidas elu seda maagiat üha uuesti ja uuesti loob - alati õigel ajal ja õiges kohas, õigete inimestega!

∞

Ja nõnda näitab elu JOMO  - joy of missing out.
JOMO hind on muide tavaliselt ebapopulaarsus ja mõnel korral isegi paar teravamat hinnangut.
Aga kui kõike seda mitte liialt isiklikult võtta ning segamatult oma asja edasi ajada, on kingitus seda hinda alati väärt!

Tõeline JOMO näitab, kuidas sotsiaalsetest normidest, standarditest ning justkui ette kirjutatud ja normeeritud üritustest ning koosviibimistest eemaldumine võib valmistada suurt ja sügavat rõõmu. 
Rääkimata siis sellest, et sama aeg, energia (ja ka raha) on võimalik paigutada millessegi muusse.
Äkki isegi olulisemasse ja väärtuslikumasse.

Tänavune jaanipäev ja raba on tegelikult väga heaks näiteks ka siin.
Üks valik viib teiseni ja enda suhtes ausad valikud (ka siis, kui sotsiaalselt tunduvad need leebelt öeldes kummalised) viivad ootamatutesse kohtadesse - mida on siis võimalik nii palju rohkem nautida, kui midagi muud.

∞

Siinkohal küsiks üks terav pliiats - aga kust Sa tead, et mujal poleks olnud parem, lõbusam või kasulikum?

Aus vastus on - Ei tea!
Ja see polegi oluline, kui mul on hea seal, kus ma praegu olen!

∞

Nende kahe kõlava võõrkeelse lühendi taustal on tegelikult oluline taipamine ja teadmine - igal valikul on hind.
Küll oleks kurb vaadata ühel päeval elule tagasi ja mõista, et enamus teekonnast (nimega ELU) oli lihtsalt hooletu resursside raiskamine kõigele, mis tegelikult ei andnud vastu ega tähendanud midagi.

Iga asja (olgu tegemist siis eesmärgi, ürituse, emotsiooni, suhte vms-ga) eest mida Sa päriselt tahad, tuleb Sul olla valmis loobuma millestki muust. Elu on lõpetu vahetus. Midagi annad ja midagi saad.
Iga "jah" tähendab automaatselt "ei"-d millelegi muule.
Ja vastupidi ka.

∞

Ja jah - need, kes räägivad, et saad ja võid saada kõik... nad ei eksi.
Enamasti ei ole kõike lihtsalt korraga võimalik saada.
Alguses tuleb teha valikuid ja seada prioriteete.
Sind on üks ja kokkuleppelist aega, mil keha jaksab järjest produktiivne olla, on ööpäevas ka piiratud hulk.
On oluline, kuhu Sa oma kompetentse, resursse, aega ja energiat rakendad.
Seda nii tähelepanu, kui tegude tasandil.
Eriti hull on teha üht, aga tähelepanus olla mujal.

∞

Igatahes - tahtes ja ihaldades "kõike" (misiganes see kellegi jaoks päriselt ka poleks), tuleb alustada kusagilt.
Ja seni, kuni argipäevad kuluvad tühjale-tähjale, mudrule, emotsionaalsele draamale, võõraste elude elamisele või kõigest eelmainitust põgenemisele ehk enda väljalülitamisele - olulisele keskenduda ei saa.
Tean, olen proovinud!

Müra ja võimalusi oma (igasuguseid) resursse raisata pakub tänapäeva maailm aga rohkem, kui kunagi varem.
Kui vanasti oli Sul valikus sõber, teler, raamat või ajaleht, siis nüüd peale müra muud polegi.

∞

Millele annad tähelepanu ja tähenduse, sinna suunad automaatselt ka oma resurssid.
Kui see kõlab vaimse utoopia ja klišeena, siis tuleta seda endale meelde järgmine kord, kui oma FB uudistevoogu "korraks piiludes" on kolm tundi märkamatult kuhugi musta auku kadunud.

∞

Ma jagan seda Sinuga tegelikult sellepärast, et see tundub oluline.
Võibolla ka selleks, et Sinagi oskaksid teinekord natuke tähelepanelikumalt silma peal hoida sellel, millal FOMO sunnib Sind minema kuhugi, kuhu Sa minna ei taha, kus JOMO-ga kaasnevad hinnangud ja sotsiaalne hukkamõist (kes ikka tahaks olla eraklik ja igav) muudavad keeruliseks endaga veedetud aja häbematu nautimise ning kus on Sul võimalik igapäevaselt teha enda suhtes natuke paremaid, lootustandvamaid ja "õigemaid" valikuid.

Selliseid, mis loovad ja väestavad.
Sind, Sinu elu ja võibolla ka maailma Sinu ümber.


Päeva lõpuks on meil kõigil sellest kasu :)

Mässasin täna hommikul ligi tund aega magamistuppa eksinud põrnikaga.
Sellise suure, kohmaka ja priske tüübiga, kes muud ei teinud, kui kukkus lakkamatult ümber, ühel hetkel mängis surnut ja siis järgmisel ei suutnud hetkekski paigal püsida.

Ja ma läksin närvi.

∞

"Ma üritan siin Sind Su loomulikku keskkonda tagasi toimetada ja Sa ei suuda kümme sekundit ka paigal püsida.
Nagu kammoon tüüp...
... kuidas Sa üldse looduses nii ellu jääd või siiani ellu oled jäänud?
Ja kuidas Sa üleüldse sellise kohmakuse ja abituse juures siia tuppa eksisid?
KUST JA KUIDAS SA TULID?
Ja Sa juba oled nii abitu, siis lihtsalt lõpeta rapsimine ja püsi hetkekski paigal, et ma Sind aidata saaksin!"

∞

Mitukümmend katset hiljem jõudsime paberilehe ja põrnikaga aknani ja siis...
tüüp lihtsalt sirutab kuninglikult tiivad ja lendab kõrgustesse.
KÕRGUSTESSE!

Abitu tüüp, kes kakerdas põrandal ja ronis mööda kardinaid, kukkus selili, ei suutnud ennast ümber keerata ja muudkui mängis surnut...
LENDAB! JA LENDAB KÕRGELT!

​Uskumatu!

∞

Mõned hetked hiljem, vaadates kuidas esimene hommikukohvi kruusi voolab, tabasin end mõttelt:

Huvitav, kui palju elu, Universum või (vahet pole millist terminit täpselt kasutada) mistahes muu
suurem ja kõrgem jõud on minusse täpselt samamoodi suhtunud!?

Vaadanud, kuidas ma eksin minu jaoks sobimatusse keskkonda, muutun superabituks ning seejuures olen liiga rahutu ja kärsitu, et lasta ennast tagasi õigele rajale aidata.

Kui palju on miski minust suurem püüdnud mind hädast välja aidata samal ajal sarkastilis-irooniliselt vastu otsaesist lüües ja küsides endamisi:

∞

KUIDAS...?
KUIDAS SA SELLISESSE KOHTA ÄRA EKSISID?
JA KUIDAS... NO KUIDAS SA NII ABITU JA KOHMAKAS SAAD OLLA, KUI SUL ON TIIVAD?

JA KUI SA JUBA OLED ENNAST NII VALESSE KESKKONDA JOOKSUTANUD,
SIIS MIKS SA OMETI EI VÕIKS PÜSIDA NII KAUA PAIGAL, ET MA SU VÄLJA SAAKSIN AIDATA?!


∞

Tõenäoliselt rohkem, kui korra või mitukümmend.
Ja küll on hea, et see "mingisugune suurem jõud" pole kordagi loobunud ega alla andnud.

"Üks puu, iga õis oma nägu.
Ja see ongi PEREKOND."


See oli esimene mõte, kui lillepoes seda tegelast nägin.
Selles osas ei tasu püanti oodata - sama lille ma täna enda emale ka kinkisin!


Küll aga on tänane emadepäev tekitanud minus mitmeid erinevaid tundmuseid, pannud minevikku tagasi vaatama ning pakkunud ohtralt taipamisi.

See emadepäev on erinenud kõigist varasematest.
Viimaste aastate läbielamised on meid kõiki muutnud ning muuhulgas on minu enda väikesest ja supernunnust pojast saanud ühtäkki identiteedikriisis pubekas, kes ei joonista enam emale ilusaid kaarte ega taha enam samale pildile jääda. Rääkimata siis muudest traditsiooniks kujunenud tegevustest, mis meid temaga varasemalt ühendasid.
Ühtäkki on minu väikesel lapsel juba "oma elu".

Ja uskumatu, kuidas selles kohmakas ja kohati väga arusaamatult käituvas, aga erakordselt õrnahingelises tüübis näen ma nõnda palju ennast. Küll 20 aastat nooremat ennast, aga ikkagi - ennast.

Kõik on muutumises ja sellised hetked peegeldavad hästi evolutsiooni. 
Nii endas, teistes, kui ka peres tervikuna.
Väikestest lastest saavad ühtäkki pubekad ja nendest, kes olid ise alles mõned kümnendid tagasi pubekad, on ühtäkki saanud lapsevanemad pubekatele. Lastest saavad täiskasvanud, täiskasvanutest vanemad ja vanematest vanavanemad. Ring saab täis ja algab taas.

Mulle meenus täna laua taga istudes ning oma ema ja õde jälgides minu lapsepõlve suurim igatsus - perekond, kuhu ka mina sobiksin, kuuluksin ning oleksin tingimusteta vastu võetud.
Ja kõik need korrad, kui tundsin ennast kõrvalejäetuna ning tituleerisin ennast perekonna mustaks lambaks (mille tõestuseks on mul tänaseni isegi asjakohane pross veel alles!).

Ma ei suuda vahel ära imestada kuidas on võimalik samu inimesi vaadata hoopis teistsuguste silmadega.
Ja kui naljakas on üha uuesti ja uuesti taibata, et päriselt ka - kõik, millest kunagi unistanud oled, on koguaeg siinsamas käeulatuses olemas ja ootamas.

Elu muudab ning teadupärast kriisid, läbielamised (+ teadlik töö lapsepõlvetraumade ja peresüsteemis korduvate mustritega) ja ajas kasvav kogemustarkus ühendavad hoopis uuel moel neid, kes niigi omavahel seotud.

Täna, kuulates oma ema ja õde arutlemas filosoofilis-ideoloogilistel teemadel, sain aru kui "minu inimestega" tegelikult tegemist on.
Jah, mina sõnastan oma vaateid teisiti ja lähenen asjadele hoopis teisest perspektiivist, aga meid ühendavad samad ideaalid ja väärtused.
Omal individuaalsel moel näeme me samu sotsiaalseid probleeme ning ühiskondlikke valukohti ning meis kõigis elab mässaja, kes tahaks teha teisiti - luua muutust. Näha tulevikku õige pisut paremas maailmas.

Ja meis kõigis on palju armastust.
Me väljendame seda küll kõik väga erinevalt ning sageli liialt palju sõnu kasutamata, aga taipamises, kui palju armastust ühes peres tegelikult tugevate individuaalsete arvamuste ja kohati vastanduvate seisukohtade taustal voolab, on suur väärtus.

Sellest, kui ma esimest korda süsteemse pereteraapia koolitusel genogrammi joonistasin ning perekonstellatsioonide maailmaga kokku puutusin, on tänaseks möödas juba seitse-kaheksa aastat.
Naljakas, kuidas vahel läheb vaja üht kollaste õitega krüsanteemi-laadset lillepõõsast ja kohalolevat aega oma perega, et mõista sügavaimal sisemisel tunnetuslikul tasandil, milline lahutamatu unikaalsuste tervik üks pere päriselt ikkagi on.

Perekond ongi nagu üks suur-suur lillepõõsas.
Kõik õied on sama masti ja moodustavad ühtse terviku, aga sõltumata sellest, et neid toidavad samad juured - igaüks neist on täiesti oma nägu ja tegu.

On miski, mis kõiki õisi ühendab ja miski, mis muudab igaühe neist lähemal uurimisel täiesti unikaalseks.

Ja kui vaadata tervikut koos kõigi õitega eraldi, ei olegi enam väga vahet kuidas keegi armastab -
oluline on see, et armastus on kohal.
Sest muidu poleks ei õit, ega ka põõsast.
​
Perekond on oluline.
Ja mitte ainult emadepäeval, vaid igal päeval ja vahel öösel ka!

Mul on vahel tunne, et ma lausa norin tüli oma viimase aja sõnavõttudega, aga kohutavalt keeruline on kõige toimuva juures keelt hammaste taga hoida (või siis näppe klaviatuurist eemal).

Kuna mina saan oma meedialaksu kätte üksnes Facebookist, siis viimased päevad näen ma eranditult "meie vs. nemad" stiilis postitusi. 

"Meid on rohkem, kui neid"
"Me võidame"
"Me tegime ära"
jne.

Mina käisin eile autoga ainult toidupoes. Ei, mitte sellepärast, et ma ei hooliks või mulle ei meeldiks autoga sõita, vaid seetõttu, et ma leian, et veel suurema eraldatuse ja vastandumise loomine kriisiolukorras ei too endaga kaasa soovitud muutust. Tegelikult - otse vastupidi - näiliselt loob see küll ühest küljest suurema kuuluvustunde (ma ei ole oma võitluses üksi), aga teisalt viib veelgi suurema eraldatuse ja vastandumise tekkimiseni!

Mul on vahepeal vägagi tühjusesse karjuja tunne, aga see-eest olen ma vähemalt järjepidev tühjusesse karjuja. 

Ei ole "meid" ega "neid" - on inimesed, kes on kõik ühiselt sattunud kriisi.
Kaks näiliselt vastandlikku leeri erinevad ainult oma maailmavaadete, seisukohtade, toimetulekuviiside ja lahendusettepanekute poolest.
Keda kuidas õpetatud on! Kes mida usub!
That's it!

Keegi ei ole hea ega halb - on inimesed, kes on kõik sattunud täiesti uutmoodi olukorda, kellel on hirm ning kes tulevad kõik sellega omal moel toime.

Nüüd, Sina tahad, et Sind aktsepteeritakse sellisena nagu Sa oled - oma tõekspidamiste, maailmapildi, väärtuste, õiguste, arvamuste ja identiteediga. Tahad vabadust.
Sulle ei meeldi, et Sulle midagi peale surutakse, Su vabadust piiratakse. Sulle ei meeldi võim.

Maailm algab Sinust endast, seega ma küsin nüüd Sinult - kas Sina oled valmis aktsepteerima kedagi, kelle maailmapilt erineb Sinu omast? Kas Sa oled valmis aktsepteerima, et keegi lahendab samalaadset probleemi teistsugusel viisil, kui Sina? Näeb maailma läbi oma prisma?
Kas Sa austad teiste vabadust ja õigust oma arvamusele?
Kas Sa oled valmis muutustega kohanema ja arenema või seisad jäigalt oma platvormil ja nõuad, et maailm Sinu ümber tantsiks Sinu muusika taktis?

Jah, tõenäoliselt levitab massimeedia igasugust jampsi hirmu süvendamiseks, aga Sina saad ju valida, kas Sa panustad sellesse oma energiat ja võimendad seda veelgi - või siis mitte! Iga kollektiivne muutus saab alguse individuaalselt tasandilt! Palun ära unusta seda. Siin peitub Sinu individuaalne vägi, võim ja vabadus.

Hirm paneb tegema teinekord väga kummalisi asju - enamasti põgenema või võitlema. Võitlusega kaasnev adrenaliinilaks paneb ennast tundma väekana - ma saan ja suudan midagi ära teha, minust sõltub midagi!
Adrekas on äge. Ego tahab ka vahel paitamist! Aga ma usun endiselt, et Sinus - mu hea sõber - on rohkem teadlikkust! Et Sa suudad siiski läbi näha mängu, mida ka Sind nii osavalt manipuleeritakse kaasa mängima ja valid kolmanda tee - asud looma uut maailma ja näitama uusi valikuid. 

Muutus on paratamatu. Me ei naase enam kunagi tagasi selle juurde, mis oli poolteist aastat tagasi. Lepi sellega ja hakka nägema võimalusi!

Me oleme lõpu alguses ja kui päris pimedaks läheb, on valgust vaja rohkem kui kunagi varem.

Ja ma ei pea silmas tõrvikuid, millega ristirüütlid kunagi "arusaamatuid lihtinimesi" usku tulid pöörama. Me oleme kohas, kus me saame ja võime korrata ajalugu ent meil on võimalik seekord valida ja teha ka teisiti.
Astuda spiraalist välja.

Palun vali hoolikalt - kas Sa tahad ühel või teisel moel massidele midagi peale suruda või astuda sellest mängust kõrvale ja näidata teed neile, kes on valmis vabast tahtes (vabana) liikuma uude tulevikku.

Jah, ühtsuses peitub jõud.
​Aga kas Sa tahad oma isiklikku energiat panustada jõudu, mis hävitab või loob? Sest praegu ei paista kusagilt ühtsust, üksnes kahe vastasleeri kasvatamise ja vastandumise aktsioonid. Vahet siis pole, kas Sa pooldad midagi või mitte. Leer on leer, vastandumine on vastandumine.

Ei ole "meid" ja "neid" - on muutus, mida enam pausile panna ei saa.
Aktsepteeri, kohane ja muuda seda, mida on Sinu võimuses muuta.

​Mida iganes Sa ka ei valiks, kumba leeri Sa ka ei kuuluks -
Ma austan Sinu valikut.
​
​
​Lihtsalt tea - valikuid on rohkem, kui Sa võibolla praegu näed!

Täna on olnud üks omamoodi põnev päev - kindel plaan offline-ida ja akusid laadida päädis hoopis mitmetunniste jagamiskõnedega.

Tabasin ennast päris mitmel korral rääkimast lugudest - nendest, mida on meile räägitud, mida pajatame vaiksetel hetkedel iseendale, milliseid kõige enam usume ning ka nendest, mida jagame teistega.

Õhtuvaikuses taimeteesse mett segades meenus mulle üks mõni aeg tagasi kirja pandud mõtisklus, mis haakus kuidagi liigagi hästi täna öeldud sõnadega ning mida nüüd ka Sinuga jagada tahan.
​
∞ 

Mäletan, kui väga ma armastasin väikesena lugeda. See oli minu viis unistada, teha läbi sadu erinevaid seikluseid, kogeda ilu, uskuda armastusse ja õnnelikkudesse lõppudesse. Lugemine, muinasjutud ja erinevad lood olid minu viisiks kasvõi korraks sattuda teise reaalsusesse, kogeda midagi täiesti teistsugust. Ma armastasin muinasjutte ja unistamist.

Mida suuremaks ma sain, seda vähem ma neid lugesin. Muinasjutud asendusid "kasuliku" lugemismaterjaliga ja kui mu laps hakkas kooliealiseks saama, kadusid muinasjutud mu elust sootuks. Vähemalt need, mida raamatute kaante vahelt leida võis.

Need teised, aga jäid. 

Tead ju küll - need muinasjutud, mida me juba väikesest peale endale räägime. Need, mis algavad raamatute näitel alguses väga optimistlikult ja imeliselt ning muutuvad radikaalselt peale seda, kui meie lähikondlased meid maapeale toovad ja teevad selgeks, et haldjast ristiemasid, väikeseid nõidasid, printse ja printsesse, imesid, ükssarvikuid, kõnelevaid kasse ja armastust, mis võidab kõik - pole päriselt olemas. Koos selle teadmisega muutusid ka minu muinasjutud. 

Jutud, mida me räägime iseendale enda, elu ja teiste kohta saavad alguse sellest, mida me pisikesena kogeme. Suuremaks kasvades need jutud muutuvad - sageli kurvemaks, süngemaks ja oi kui palju õnnetumaks. Kuniks sealt kaovad kõik muinasjutule omased jooned - imed, usk, lootus, ootamatud lahendused, õnneliku lõpu ootus ja maagia - ning alles jääb vaid kainestav draama.

Neid lugusid on erinevaid. Ühed räägivad meist endist. Sellest, millised me oleme. Õigemini sellest, millisena me end läbi teiste silmade näinud oleme või kuidas me mingite sotsiaalsete normidega suhestume. Milliseid hinnanguid on meile antud ning kuidas me end võrreldes ebarealistlike sotsiaalsete normidega ebapiisavana tunneme. Need on tavaliselt kõige kurvemad ja sado-masohistlikumad lood üldse. Need lood kajastavad meie enda minapilti.

Ma olen viimastel aastatel teadlikumalt pööranud tähelepanu sellele mida inimesed (sh. mina ise) enda kohta ütlevad. Kui vähe on enda kohta käivates sõnades soojust, armastust, empaatiat, mõistmist, aktsepteerimist ja kiitust. Kuidas me ütleme endale ja enda kohta asju, mida me ei ütleks isegi oma vihavaenlasele. Päris karm, mis?

Siis on meil kogemuslood. Muinasjutud kõigist hirmsatest (jah - imelised kogemuslood vajuvad tahaplaanile, sest ellujäämise seisukohast ei ole mõistusel ilmtingimata vajalik neid aktiivsena hoida) meiega minevikus juhtunud asjadest. Kõik traumaatilised olukorras elavad meie suures sisemises raamatus erinevate muinasjuttudena. Ja me teeme nendest muinasjuttudest omad järeldused. Tuletame järeldused, mis omakorda mõjutavad viisi, mil me edasist elu ja järgmiseid ettetulevaid olukordi kogeme. Nagu igale kolme põrsakese lugejale on igaveseks meelde jäänud, et vaid pühendumuse ja raske tööga ehitatud kivimaja kaitseb suve lõppedes kurja hundi eest, õpetavad meie sisemised "kurja hundi" kogemuslood ehitama üha suuremaid ja kõrgemaid müüre enda ümber.

Lisaks lugudele enda ja mineviku kohta on meil veel palju teisi lugusid. Näiteks lood "teiste" kohta. Sest meile on õpetatud, et eksisteerivad "teised" - meist eraldiseisvad olendid, kes on alatasa potentsiaalselt ohtlikud. Ka nendel lugudel on oma taust ja koht meie minevikus. 

Ühed väga olulised lood on veel need, mis puudutavad meie tulevikku. Lood sellest, mis saab siis, kui me "suureks" kasvame. Millised me oleme, mida teeme ning millisena end näeme võrreldes nende "teistega". Kas kuri hunt sööb meid ära, kas prints saabub õigel hetkel, kas haldjast ristiema viibutab oma võlukepiga meile maailma kauneima ballikleidi. Need lood kajastavad meie sisemist nägemust endast ja elust.  Sellest, mida me saame ja mida mitte. Kes me oleme ja kuhu püüdleme. Kuidas meil läheb ja milline on meie elutee. Paljuski on need lood ajendatud meie kogemuslugudest ning toetuvad erinevatele hirmudele.

Ja siis on veel illusioonid. Lood, mida me räägime endale selleks, et õigustada (enamasti iseendale) otsuseid ja valikuid, mis lähevad vastuollu meie sisemise tõe, õiglustunde ja väärtustega. Lood, mis aitavad meil mingitel eluetappidel tegeleda enesepettusega, distantseerida end (tavaliselt väga karmist) reaalsusest ning aitavad ellu jääda.

Ma ei räägi lugudest ja muinasjuttudest lihtsalt niisama. Nendega on tegelikult üks päris huvitav värk. Nimelt on need lood palju palju olulisemad, kui me arvatagi oskame. Lisaks meie meeleseisundile, defineerivad need lood ka selle, kuidas me ennast näeme, millisena oma elu kogeme, milliseid valikuid teeme ning milliseks oma tulevikku loome. Need on maagilised lood, millel on imeline võime muutuda reaalsuseks.

Reaalsus ei ole aga tegelikult oma olemuselt mitte midagi muud, kui kõige usutavam muinasjutt. Ja me teeme alateadlikult alati kõik endast sõltuva, et muuta meie jaoks kõige usutavamana tunduv muinasjutt reaalsuseks.

Las ma räägin lähemalt.

Kõige olulisemad muinasjutud on need, mida me räägime enda kohta. Kui me näeme ennast koledate, ebapiisavate, üksikute, õnnetute, abitute, ebaõnnestunute ja saamatutena, siis me hakkama alateadlikult tegema valikuid, mis meile seda kinnitavad. Mulle on väga hästi jäänud meelde üks kunagine uurimus, mille kohaselt oli kõige rohkem kaaluprobleeme nendel inimestel, keda lapsena (sõltumata siis sellest, et nad olid normaalkaalus) paksuks nimetati või kes kogesid ühel või teisel põhjusel oma kehaga seoses häbi. Nendel, kelle teadvuses lugusid ülekaalust ei eksisteerinud, esines väga harva ka reaalseid kaaluprobleeme. Sama lugu puudutab tegelikult ka kõike muud - kui me räägime endale lugusid sellest, kuidas me oleme saamatud ja ebaõnnestujad, hakkame me endale teadmata tegema kummalisi valikuid, mis meil seda kogeda lasevad. Kui me peame ennast vaeseks, ei astu me kunagi samme ega tee valikuid, mis võimaldaksid meil püsivalt vastupidist kogeda. Me taasloome endale pidevalt olukordi, et kinnitada iseendale neidsamu lugusid, mida me endale jutustanud oleme. Kui me arvame, et teised inimesed on oma olemuselt pahatahtlikud ning tahavad meid ainult ära kasutada, siis me hakkame seda üha uuesti ja uuesti kokkupuutel erinevate inimestega kogema. Sõltumata sellest, kas nad siis oma olemuselt on "halvad" või mitte. Kui me tunneme, et me pole armastusväärsed, ei saagi me kunagi kogema tõeliselt armastavaid ja toetavaid suhteid. Ja nii on tegelikult kõigega.
See lihtsalt toimib nii - peegelduste ja kinnituste maailm.

Lood meie minevikust panevad aluse lugudele meie endi kohta, mis hakkavad omakorda kujundama lugusid maailma ning meie tuleviku kohta. Ja saades aru, et kõigil nendel muinasjuttudel on üks ja sama autor - Sina ise - on võimalik neid lugusid muuta.

Muudad lugu ja muutub maailm.
Lihtne, eks?

​Tegelikult ongi lihtne, kõik päriselt suured ja elumuutvad asjad saavad alguse millestki väikesest ja lihtsast - otsusest. Otsust on lihtne teha, kui oled kord juba enda sees toimuvast teadlikuks saanud. Edasi on vaja vaid sisemist ajendit ning püsivust ja järjekindlust.  See on ka miski, mis sageli osutub kõige suuremaks väljakutseks. Kuidas uskuda lugusid, millel pole näiliselt mingit tõepõhja all? Kuidas rääkida endale täiesti uut muinasjuttu, kui seda veel täna kogeda ei saa? Eks ikka sama lapsemeelse usu ja lootusega, millega me kunagi lugesime ja kuulasime lugusid päkapikkudest, haldjast ristiemast, ükssarvikutest ja teistest üleelulistest olenditest ning nende seiklustest.

Pea meeles, et seda lugu, mida nii Sina kui mina täna kogeme, oleme me loonud mitmeid aastakümneid. Mõned muutused käivad nipsust, teised võtavad pisut aega. Ka iga värskelt ilmunud muinasjutt või raamat vajab natuke aega enne, kui see populaarsust kogub. Mõned saavad bestselleriks loetud päevadega, teised koguvad nädalaid või kuid hoogu.  Mis on aga kindel - muutus Sinu sisemaailmas, see uus imeline muinasjutt - toob alati kaasa muutuse välises. 

Selleks, et muinasjutt saaks populaarseks, peab ta olema põnev, ootamatu, maagiline, imeline ja ilus. Ta peab olema tõeliselt hea. Mitte teiste - vaid autori enda jaoks! Ning peaaegu kõik vapustavalt head muinasjutud saavad alguse unistusest. Mida suurem unistus, seda pikema ja maagilisema muinasjutu selle ümber ehitada saab. Ja üks tõeliselt imeline muinasjutt vajab kangelasi, vajab imesid, ilu, armastust ja maagiat! 

Mis saaks siis, kui me vaataksime üle oma muinasjuturaamatud, paneksime need austusega riiulisse ning alustaksime täiesti uue käsikirjaga? 
Kohe täna! 

Sellisega, kus peategelased on üleinimlikud, imelised ja pühad ning kus nad loovad midagi täiesti enneolematut - unelmate ennast, imelisi suhteid, parimaid viise ja võimalusi oma sisemise potentsiaali väljendamiseks? 

Kas Sina julgeksid muuta oma lugusid teades, et siis muutub peagi ka kõik Sinu elus?

∞ 
​
​Elena

Ma olen viimasel ajal kuidagi palju juurelnud nn. õige ajastuse üle.

Selle üle, kuidas elu maagia ja imed sünnivad läbi näiliselt juhusliku "õigel ajal, õiges kohas, õigete inimestega" kokku sattumise.

Ja kuidas vahel on nii, et näiliselt on kõik täiuslik, aga see "miski" lihtsalt ei sünni, kasva, kanna, arene ega võta tuult tiibadesse.

Vahetevahel on nii, et asi ei ole Sinus, teises inimeses või ühise teekonna puudumises. Mõnikord ei ole aeg õige. Sina ei ole valmis või tema ei ole valmis. Võibolla on kellelgi vaja midagi lõpetada, võibolla kellelgi on vaja veel midagi kogeda. Ära loobu armastusest ainult sellepärast, et oodatud sirge ja sileda kiirtee asemel osutub teekond pikemaks ja käänulisemaks kruusateeks.
Kogemus võib olla teekonda väärt ja teekond võib olla väärt kogemust.

Vahetevahel ei ole asi Sinu idees. Teinekord ongi nii, et elu näitab Sulle kätte sihtkoha, ütleb Sulle milline buss Su kohale viib ja juhatab Su isegi vajalikku bussipeatusse. Aga palju varem!
Ja siis tuleb Sul bussi oodata.
Asi ei ole Sinus, sihtkohas, peatuses ega bussis. Sa oled õigel teel ja õiges kohas, lihtsalt pisut varem.
Ära kõnni minema ega loobu, sest buss ei saabunud kohe.
Ootus on küll tüütu, aga elus on asju ja inimesi, kes on seda väärt!

Vahetevahel on nii, et unistus, mis tundub nii suur ja nii oluline, ei materialiseeru vaatamata kõigile Su pingutustele. Mis siis, kui asi ei ole Sinu unistuses? Mis siis, kui see on päriselt oluline ja väärtuslik?
Võibolla ei ole Sina veel kasvanud oma unistuse suuruseks, võibolla ei ole maailm veel selleks valmis.
Ära loobu unistusest, ainult selle pärast, et see ei võtnud kohe tuult tiibadesse, lennanud kõrgustesse ega saanud oodatud vastuvõtu osaliseks.
Mõned asjad kasvavad kiiresti, teiste areng on pikaajalisem. Mis on aga kindel - kõik suured asjad, on kunagi saanud alguse millestki väikesest.

Vahel lihtsalt on nii, et seeme mille Sa hoole ja armastusega mulda oled pannud, vajab idanemiseks oodatust rohkem aega. Sa ju tead, et mistahes taim teeb läbi tohutu arengu enne, kui pea mulla seest välja pistab. Ja Sa tead ka seda, et taim pistab pea mulla seest välja siis, kui ta on valmis, mitte siis kui Sina seda tahad.
Sa ju ei loobu taimest ega kanna seda maha ainult selle pärast, et ta üleöö suureks ei kasvanud. Sest vaatamata kogu inimlikule kannatamatusele Sa tead, et enne kui taim pea mullast välja pistab, on ta läbinud suure arengu. Seeme on idanenud ja roninud pimedusest valgusesse. Ja see on väga suur asi millegi nii väikese kohta!

Kasta oma ideid, oma armastust ja oma unistusi ka siis, kui Sa ei näe neid kohe kasvamas.
Loodus on hea õpetaja. Loodus on tark, seal pole midagi juhuslikku.

Nii on kõigega elus!

Peale seda, kui inimene lõi aja, hakkas kell tiksuma.
Aega sai osta, vahetada, raisata, kaotada, kulutada, vahetada ja mis peamine - seda sai alati olema puudu!
Ja inimene otsustas hakata planeerima - aega juhtima, kasutama ja omastama.
Valdavalt hirmust elu lõplikkuse ees, et aeg saab otsa.
Inimmõistuse loodud ajast olulisem on kõrgem ajastatus. See maagiline "miski", mis on võimaldanud meil kohtuda inimestega, kes on muutnud meie elu ning juhatanud meid kokku ootamatute ja imeliste võimalustega.

Ära kunagi alahinda ega võta seda näiliselt juhuslikku maagiat iseenesestmõistetavalt.

Usalda ennast, oma sisetunnet, kõrgemat ajastust.
​
​Ole piisavalt tark, et eristada millal on aeg vaadata uute põldude poole, edasi liikuda ja asuda uusi seemneid külvama ning millal on vaja veel vaid õige pisut vett, päikest ja väetist selleks, et lill pea mullast välja pistaks.