AMEERIKA MÄED

Ameerika mäed - tead ju küll neid adrenaliinirohkeid elamusi pakkuvaid atraktsioone, kus rida omavahel ühendatud rongikesi suurel kiirusel kõrgustesse tõusevad ning seejärel veelgi kiiremalt maapinna poole sööstavad. Ning siis üha uuesti ja uuesti ja uuesti... kuni ootamatuid ja järske kurve ning tõuse ja languseid täis rada lihtsalt lõppeb ja rong peatub.

Ühed väldivad sedalaadi elamusi, teised saavad sealt aga mitte küll kuigi püsiva ent ajutiselt väga magusa adrenaliinilaksu - energiasööstu mis tekitab "olen nii elus" tunde.

Mina olen kogu oma elu kuulunud sinna esimesse kategooriasse, olnud vältija. Iga kord, kui ma olen sattunud lõbustusparki (ja seda nii umbes kahekümne aasta vältel) olen ma endalt küsinud - miks? Miks jään mina piirde taha sõitu jälgima, kui kõik mu tuttavad rõõmsalt rongile ronivad?

Kõige ausam vastus on kõige lihtsam. Alati on.

Ma olen ameerika mägesid kartnud.
Lihtsalt sellepärast, et mind õpetati väikesena sedalaadi kogemusi ja elamusi kartma. Kartma oma elu eest. Kartma surma. Kartma kõrgust ja sealt kukkumist, kartma vett ja sinna uppumist, kartma tuld ja põletada saamist, kartma kiirust ja kokkupõrget... kartma paljut. Kartma, et mu füüsilise kehaga võib juhtuda midagi hirmsat. Kartma seda, et ma lakkan olemas. Kartma lihtsalt sellepärast, et teised kartsid minu pärast.

Päris pisikesena olin ma hulljulge tüdruk. Ja järjepidev. Ma kukkusin ja sõltumata sellest, et vahel oli hing kinni või käed-jalad või pea verised, ajasin ma ennast üha uuesti ja uuesti püsti ning tegin hulluseid edasi. Hetkel, kui suurest hirmust, et minuga juhtub midagi fataalset ja ma lakkan nende jaoks olemast, hakkasid mu esivanemad mind julgustükkide eest järjepidevalt karistama, muutus minu sees midagi.
Käis klõps ja ma hakkasin kartma. Kartma karistust, kartma pettumuse valmistamist, kartma julge olemist, kartma proovimist, kartma elamusi, kartma iseennast. Sest mu vanavanemad kartsid minu pärast. Kartsid, et minuga juhtub midagi hirmsat ja nad jäävad minust ilma! Nii saigi nende hirmust ühel hetkel minu hirm ning hulljulge tüdruk muutus alalhoidlikuks tüdrukuks.

Ameerika mäed. Ma olin neid vältinud väga palju aastaid. Tõesti palju - ikka tublisti üle kahekümne. See oli minu jaoks alati üks nendest kogemustest, millele oli lihtne ei öelda.
Ei taha ja kõik.
Mitte ükski jõud ei sunni ju Sind vastumeelselt lõbustusparki minema ning veelgi enam - ronima mingisse rongi, mis kiljuvaid inimesi hullumeelsel marssruudil ringi sõidutab.

Või siiski?

Nagu Sa vast juba tead, siis oma hirmude eest ei põgene. Nii viis ka mingisugune kõrgem jõud (loe: lapse sünnipäevakingitus) mu Taani, Legolandi. Kohta, kuhu unistasin reisida juba väikese koolijütsina. Minul läks kohale jõudmiseks üle kahekümne aasta, üks väike tegelane suutis aga oma unistuse manifesteerida umbes aastaga. Pole paha!
​
Igatahes, Legoland. Kes on käinud, need teavad. Teavad, et paljude imearmsate ja ülinunnude majade sees peituvad ägedad atraktsioonid, mis on kõike muud, kui nunnudel luikedel tiigis kulgemine ja ümbritsevate lillede nuusutamine. Kuna otsustasin, et ei hakka eelnevalt põhjalikku kodutööd tegema ning lasen Legolandil end üllatada, siis... üllatatud ma saingi! Ilmselt võid juba aimata, et ... tadaaa... ameerika mäed! Palju ameerika mägesid!

Lähed vahvasse polaarmajja, imetled ülinunnut legomõmmikut, ootad nunnusid pingviine ja legost polaarloomakesi ning ühel hetkel avastad end järjekorrast, mis viib Sind rongikeseni. Ja siis sa eeldad, et oo... ma saan rongikesega ringi kulgeda ja neid nunnusid lego-loomakesi imetleda. Ja voila - saadki! Metsikul kiirusel utoopiliselt järsul ja kurvilisel rajal tohutu kiirusega rongiga kihutades!

Nii ma siis leidsingi end ikka ja jälle kas ameerika mägedelt või mistahes muudlaadi adrenaliinilaksuga lõppevalt atraktsioonilt. Tabasin end järjepidevalt istumas ühe 9-aastase väikemehe kõrval, kes võttis viimast igast hetkest, nautis õhku ahmides kõike toimuvat iga oma keharakuga ning tahtis üha veel ja veel! Mina... mina kartsin! Päriselt kartsin!
Mina, suur ja täiskasvanud ema... kartsin rohkem, kui üks väike 9-aastane! Miks?
Mitte sellepärast, et olukord oleks päriselt ohtlik olnud. Mitte sellepärast, et ma kardaksin surma! Ma kartsin, sest kunagi ammu oli mulle nii õpetatud!

Miks ma kirjutan millestki nii lihtsast ja maisest, kui seda on ameerika mägede atraktsioon lõbustuspargis?

Sest me leiame end palju sagedamini ameerika mägedelt, kui seda arvatagi oskame.
Me astume kas teadlikult või vähem teadlikult rongile. Võtame istet, kinnitame turvavöö, väravad avanevad ning rong asub teele. Ja enam rongist maha ei saa. Ka siis, kui karjuda, sipelda või oma elu eest karta! Rong on teel ja sõit lõppeb alles siis, kui ring on tehtud. Sa võid üksnes aimata, kui kurviline ja järsk rööpastik on ning oletada, millise kiirusega hunnik metalli kiljuvate reisijatega seda rada läbima hakkab. Aga kas see on üldse oluline?
Kui me juba oleme rongis, kust me maha ei saa, siis on meil laias laastus kaks võimalust - kangestunult karta ja väriseda või siis lihtsalt kaasa sõita (ja võibolla isegi sõitu nautida). Olles rongis, mis on asunud liikuma ja kust reisijaid enne lõpp-peatust välja ei lasta võib kas osutada vastupanu või olla osaline kogu kogemuses. Kogemuses, kus reisijal puudub igasugune kontroll olukorra, rongi marsruudi ja kiiruse üle. Olukorras, kus suurel kiirusel tõustes ja langedes, tuleb usaldada midagi näiliselt endast väljasseisvat. Tehnoloogiat ja mitut tonni metalli. Olukorras, kus ainus, mis meist sõltub on meie enda isikliku kogemuse kvaliteet.

​Mulle jäi hiljaaegu Facebookis seoses selle teemaga "juhuslikult" silma üks sõbra poolt postitatud pilt - ilmselt oled isegi kogenud olukordi, kus uudisvoogu avades leiad selle tipust midagi näiliselt täiesti ebaolulist, aga samas ... nii teemakohast, et võtab lausa sõnatuks!

See pilt võtab suures plaanis kokku kõik, mida ma selle postitusega öelda tahan.

Meie teekond koosneb ameerika mägedele sarnastest pööretest, kurvidest, tõusudest ja langustest. Mingil etapil on tee kurvilisem ja järsem, mõni osa teekonnast on sirgem ja laugem. Tõusud ja langused - kõrgemad ja madalamad, kurvid ja pöörded, ootamatud ristmikud, kiirendused ja pidurdused - see kõik on osa meie argielust. Lihtsalt selle kõige keerisesse haaratuna unustame me hetkeks eemalduda ja toimuvat kõrvalt vaadata. Märgata, et me lihtsalt oleme ameerika mägedel ja sõita eesootav rada läbi.
Inglise keeles on selle ilmestamiseks hea väljend "ride it out". 

Üks mis on kindel - mitte keegi pole meid sellesse rongikesse sundinud. Me kas oleme ise näiliselt juhuslikult sattunud "valesse järjekorda" (nagu mina Legolandis) või otsustanud vabatahtlikult rongile astuda. Kui me aga oleme rongis, siis tuleks leppida tõsiasjaga, et rong ei peatu enne, kui sõit on lõppenud. See, kas me kardame või naudime sõitu, ei muuda marsruuti, rongi kiirust, ega kurvide arvu või ülesehitust. Meie hirm ja suhtumine mõjutavad üksnes elamuse kvaliteeti. Mõjutavad seda, kas sellest saab meie elu hirmsaim või vingeim sõit. 

Mis siis muud, kui valigem targalt!