Mõned päevad tagasi käis meediast läbi uudis, kus noor naine ajas alla sõiduteel lamava keskealise mehe. Kui ma tollal mõtlesin, et sellel noorel naisel võib olla päris karm toimunuga toime tulla, siis ei olnud mul veel õrna aimugi, kui lähedalt mind ennast analoogne olukord puudutada võib.
Ja siis, kui ma lugesin uudiseid suitsiidsete pubekate kohta, ei arvanud ma ka seda, et sellist hoolimatust enda ja teiste elu suhtes nii vahetult pimedal teelõigul kohtan!
​
Ilmselgelt on aeg lõpetada arvamine, sest - kõik on võimalik!

Kuna pikki postitusi ei viitsi keegi lugeda, siis proovin teha tavapärasest lühemalt ja konkreetsemalt!

Enne, kui Sa mingi hullujulge idiootsusega kaasa lähed - mõtle!
Enne, kui Sa tahad oma julgust proovile panna - mõtle!
Ja enne, kui Sa otsustad enda või kellegi teise elu suhtes hoolimatu olla - mõtle uuesti!

Rannamõisa teed ja Harkujärve elamurajooni ühendab hilistel tundidel küllaltki vähesõidetav ja halvasti valgustatud Liiva tee. Enamus autojuhte ei sõida seal ööpimeduses lubatud piirkiirusega. Kõik autojuhid ei pruugi olla tähelepanelikud ja ka hilisõhtul superkiire reaktsiooniga. Mõni võib olla lihtsalt inimene ja peale pikka päeva väsinud olla!
Ja kui autojuht ka näeb silmanurgast teel olevat tumedat kogu, siis autojuhi esimene mõte ei ole, et tegemist võib olla KAHE PUBEKAGA!!! Või vähemalt seni, kuni esimest korda on!

Jah, kaks täiesti tervet, kainet ja näiliselt vägagi elutervet noort - poiss ja tüdruk. Rulad kaenla all. Ja peas mingisugune illusioon sellest, et sedalaadi tegevus on mingitmoodi fun (mis iganes trendikas termin see ka polnud, mida sellelaadse tegevuse kohta kasutati).

Kui need kaks pubekat jalutasid peale pikemat vestlust kohkunult koju ja tõenäoliselt võivad teinekord hoolikamalt järgi mõelda, enne kui öösel keset sõiduteed pikali viskavad, siis kõigi ülejäänute osas on mul nüüd täitsa tõsised kahtlused!

Kui Sa viskad ööpimeduses sõiduteele pikali ja ei mängi isegi hetkeks läbi võimalust, et esimene teel liiklev auto Sinust või Su kõrval lamavast sõbrast üle võib sõita, siis on aeg korralikku reality check-i teha!!! Päriselu ei ole tik-toki video ega arvutimäng! Sul on üks elu! Su sõbral on üks elu! Ja tead mis - täiskasvanud autojuhil ka!

Ma olen teinud ka pubekana igasuguseid hulluseid ja enamasti seetõttu, et ma tegelikult ei mõistnud nende tegude võimalikke tagajärgi või olukordade mõju nii mulle, kui mind ümbritsevatele. Ma ei teadnud tollal midagi vastutusest elu ees, rääkimata siis veel elu väärtustamisest.
Ma saan aru, et "mina ja maailm" vanuses on keeruline elu sügavamaid väärtuseid teadvustada ja mingite olukordade potentsiaalseid tulemeid läbi mängida.

Pubekana on raske hoomata, et elu on päris habras ja väärtuslik värk. Selle väärtus hakkab lahti rulluma alles hiljem, aga selleks, et see "hiljem" üldse kunagi kätte jõuaks, oleks praktiline senikaua elus püsida! Või veelgi parem - elada!

Olgu siinkohal mainitud, et elamisel ja öösel keset sõiduteed lamamisel ei ole mingit võrdelist seost!

Nüüd tagasi teemasse - viimane aasta on olnud karm. Nii suurtele, kui väiksematele! Jah, paljud vanemad on hõivatud muutuste manageerimisega ning ei saa olla nii palju päriselt kohal, kui vaja ja internet on täis igasugust idiootsust, mida mitte keegi ei peaks kunagi tegema - isegi need inimesed, kes seda idiootsust internetis teevad/jagavad! Jah, meri tundub vahepeal põlvini olevat, aga kui idee sellest, et autojuht päriselt ei pruugi Sind pimedal teel maas lamades näha, tuleb Sulle tõelise üllatusena, siis on aeg tõsiselt rääkida!

Rääkida nii elu väärtustest, sellest miks ja kuidas asjad päriselt on ning õpetada sügavamat vastutust, kui pelgalt kooliasjade ära tegemine või oma toa koristamine. Õpetada valikuid ja võimalusi ning panustada sellise elukeskkonna loomisesse, kus kuuluvusvajadus ei viiks enam noori eluohtlike ja ennastkahjustavate provokatsioonide ning käitumisviisideni. Et täiesti okei on olla terve haiges ja hullunud maailmas ning seda ka siis, kui see tähendab mingi inimgrupi jaoks “ebanormaalsena” paistmist.

Rääkida tuleb nii Sinul oma noorega (alusta iseendale otsa vaatamisest, sest jutust tähtsam on see, milline eeskuju Sa ise igapäevaselt oled) ning tundub, et on ka päris viimane aeg lõpetada ühiskondlikul/riiklikul tasandil mõtetu teoreetiliste uuringute läbi viimine, hüpoteeside seadmine, statistiliste numbrite kokku löömine, tuleviku prognoosimine, eelnõude arutamine, paberimäärimine ja euromiljonite eest reklaamplakatite printimine… ning midagi PÄRISELT ja PRAKTILISELT ette võtta!

Mitte nende kahe teel lamanud pubeka, vaid iseenda ning meile lähedaste ja oluliste inimeste nimel!

Me ei pea ootama, kuni viimne pubekas on oma otsa leidnud mõistmaks, et prügikaste kaunistavad “noorte teadlikkust tõstvad” lööklaused ei tõsta tegelikult kellegi teadlikkust, et valu tuimestavad ravimid ei tervenda valuallikat ning et rohkem, kui mistahes karistusi, normatiive ja reegleid - vajab üks inimolend (vahet pole mis vanuses) armastust, mõistmist ja hoolt!

Mina teen seda, mis on minu võimuses ning palun ole hea - mine ja tee Sina ka! Isegi, kui see "miski" tähendab lihtsalt oma lapse kallistamist või päriselt ära kuulamist!

Mul on vahel tunne, et ma lausa norin tüli oma viimase aja sõnavõttudega, aga kohutavalt keeruline on kõige toimuva juures keelt hammaste taga hoida (või siis näppe klaviatuurist eemal).

Kuna mina saan oma meedialaksu kätte üksnes Facebookist, siis viimased päevad näen ma eranditult "meie vs. nemad" stiilis postitusi. 

"Meid on rohkem, kui neid"
"Me võidame"
"Me tegime ära"
jne.

Mina käisin eile autoga ainult toidupoes. Ei, mitte sellepärast, et ma ei hooliks või mulle ei meeldiks autoga sõita, vaid seetõttu, et ma leian, et veel suurema eraldatuse ja vastandumise loomine kriisiolukorras ei too endaga kaasa soovitud muutust. Tegelikult - otse vastupidi - näiliselt loob see küll ühest küljest suurema kuuluvustunde (ma ei ole oma võitluses üksi), aga teisalt viib veelgi suurema eraldatuse ja vastandumise tekkimiseni!

Mul on vahepeal vägagi tühjusesse karjuja tunne, aga see-eest olen ma vähemalt järjepidev tühjusesse karjuja. 

Ei ole "meid" ega "neid" - on inimesed, kes on kõik ühiselt sattunud kriisi.
Kaks näiliselt vastandlikku leeri erinevad ainult oma maailmavaadete, seisukohtade, toimetulekuviiside ja lahendusettepanekute poolest.
Keda kuidas õpetatud on! Kes mida usub!
That's it!

Keegi ei ole hea ega halb - on inimesed, kes on kõik sattunud täiesti uutmoodi olukorda, kellel on hirm ning kes tulevad kõik sellega omal moel toime.

Nüüd, Sina tahad, et Sind aktsepteeritakse sellisena nagu Sa oled - oma tõekspidamiste, maailmapildi, väärtuste, õiguste, arvamuste ja identiteediga. Tahad vabadust.
Sulle ei meeldi, et Sulle midagi peale surutakse, Su vabadust piiratakse. Sulle ei meeldi võim.

Maailm algab Sinust endast, seega ma küsin nüüd Sinult - kas Sina oled valmis aktsepteerima kedagi, kelle maailmapilt erineb Sinu omast? Kas Sa oled valmis aktsepteerima, et keegi lahendab samalaadset probleemi teistsugusel viisil, kui Sina? Näeb maailma läbi oma prisma?
Kas Sa austad teiste vabadust ja õigust oma arvamusele?
Kas Sa oled valmis muutustega kohanema ja arenema või seisad jäigalt oma platvormil ja nõuad, et maailm Sinu ümber tantsiks Sinu muusika taktis?

Jah, tõenäoliselt levitab massimeedia igasugust jampsi hirmu süvendamiseks, aga Sina saad ju valida, kas Sa panustad sellesse oma energiat ja võimendad seda veelgi - või siis mitte! Iga kollektiivne muutus saab alguse individuaalselt tasandilt! Palun ära unusta seda. Siin peitub Sinu individuaalne vägi, võim ja vabadus.

Hirm paneb tegema teinekord väga kummalisi asju - enamasti põgenema või võitlema. Võitlusega kaasnev adrenaliinilaks paneb ennast tundma väekana - ma saan ja suudan midagi ära teha, minust sõltub midagi!
Adrekas on äge. Ego tahab ka vahel paitamist! Aga ma usun endiselt, et Sinus - mu hea sõber - on rohkem teadlikkust! Et Sa suudad siiski läbi näha mängu, mida ka Sind nii osavalt manipuleeritakse kaasa mängima ja valid kolmanda tee - asud looma uut maailma ja näitama uusi valikuid. 

Muutus on paratamatu. Me ei naase enam kunagi tagasi selle juurde, mis oli poolteist aastat tagasi. Lepi sellega ja hakka nägema võimalusi!

Me oleme lõpu alguses ja kui päris pimedaks läheb, on valgust vaja rohkem kui kunagi varem.

Ja ma ei pea silmas tõrvikuid, millega ristirüütlid kunagi "arusaamatuid lihtinimesi" usku tulid pöörama. Me oleme kohas, kus me saame ja võime korrata ajalugu ent meil on võimalik seekord valida ja teha ka teisiti.
Astuda spiraalist välja.

Palun vali hoolikalt - kas Sa tahad ühel või teisel moel massidele midagi peale suruda või astuda sellest mängust kõrvale ja näidata teed neile, kes on valmis vabast tahtes (vabana) liikuma uude tulevikku.

Jah, ühtsuses peitub jõud.
​Aga kas Sa tahad oma isiklikku energiat panustada jõudu, mis hävitab või loob? Sest praegu ei paista kusagilt ühtsust, üksnes kahe vastasleeri kasvatamise ja vastandumise aktsioonid. Vahet siis pole, kas Sa pooldad midagi või mitte. Leer on leer, vastandumine on vastandumine.

Ei ole "meid" ja "neid" - on muutus, mida enam pausile panna ei saa.
Aktsepteeri, kohane ja muuda seda, mida on Sinu võimuses muuta.

​
Ja kui Sa ikka veel ootad, et ma valiksin poole, liituksin mingisuguse leeriga, moodustaksin lauseid, mida Sa kuulda tahad ning Sind kohutavalt häirib minu isiklik seisukoht (mis suure tõenäosusega ei muutu ka edaspidi), siis oled täiesti vaba mind oma sõbralistist kohe praegu ära kustutama :)

Ma austan Sinu valikut.
​Lihtsalt tea - valikuid on rohkem, kui Sa võibolla praegu näed!


∞ 
​
​Elena

Olen viimasel ajal kuidagi palju rääkinud potentsiaalist, sellest müstilisest sisemisest resurssist, millest vähesed on teadlikud ning mida veel vähesemad tegelikult oma elu jooksul kasutavad.

Potentsiaal on kõiges - absoluutselt kõiges - elavas!

Küsimus ei ole kunagi selle olemasolus, vaid selles, kas ja kuidas seda kasutatakse.

Potentsiaal on alati olemas! Ootamas.

Olukorra teeb irooniliseks asjaolu, et ehkki potentsiaalist räägitakse tänapäeval justkui igal sammul, ei saa tegelikult suurem osa inimkonnast kunagi oma isiklikust potentsiaalist teadlikuks, rääkimata siis selle kasutamisest ja rakendamisest.

Las ma toon Sulle lihtsa näite.

Sinu sisemaailmas on palju sahtleid ja panipaiku. Ühes neist on erinevaid seemnepakke. Sa võtsid need siia ilma endaga kaasa ja need on alati seal sahtlis olnud - lihtsalt oodanud viljakat mulda, päikesevalgust ja oma aednikku.

Nagu Sa ilmselt juba tead, siis seemnepaki olemasolu ei tähenda seda, et Sa kunagi kasvõi ühegi lille kasvataksid. Veelgi enam - Sa ei pruugi kunagi seda seemnesahtlit avadagi, rääkimata siis veel seemnete külvamisest või oma lillepeenra rajamisest.

Oletame, et Sa siiski oled teadlik oma sahtlite olemasolust, nende sisust ja kõnealustest seemnepakkidest (mis ülekantud tähenduses sümboliseerivad sedasama eelmainitud potentsiaali) ning tead (või aimad), milliseid seemneid omad ja tallel hoiad. Oletame, et Sa õpid neid tundma, teadvustad, õpid või katse-eksituse meetodil teed kindlaks milliseid tingimusi (pinnast, valgust, temperatuuri, väetist ja niiskusastet) need seemned kasvamiseks ja lokkamiseks vajavad, otsustad seemned mulda panna ja pühenduda nende eest hoolitsemisele - ka siis, kui järgmisel päeval ei pista võrse kohe pead mulla seest välja - on Sinust saanud aednik lõputu individuaalse potentsiaali aias!

Ühest lillest saab ühtäkki mitu ja märkamatult oled loonud Sa lilleaia. Sellise, mille iluga on Sul võimalik puudutada, inspireerida, kannustada ja innustada ka teisi oma sahtleid revideerima, seemneid mulda panema, oma aiale hoole ja armastusega järjepidevat tähelepanu pöörama ning täiesti unikaalseid lilli kasvatama asuma.

Potentsiaal on alati olemas. Küsimus ei ole kunagi seemnetes.
Küsimus on alati Sinus! Sest Sina valid, mida Sa oma seemnepakkidega teed ja kas üldse kunagi midagi teed.

Potentsiaal ei juhtu üleöö. Täna külvatud seemnest ei saa homme lille.
Mõned protsessid võtavad aega ning nõuavad pühendumist ja järjepidevust.

Sa oled kindlasti kuulnud väljendit "hard work beats talent".
​Pisut ülekantud ja laiendatud võtmes kehtib see ka siin - ka erakordselt suur loomuomane potentsiaal jääb alati alla pühendumisele ja valmisolekule panustada oma aega ja energiat ilma kohe pingutustele vastavat tulemust ootamata / vastu saamata.

Aga see, kes ühtegi seemet kunagi mulda ei pane, ei kasvata kunagi ka ühtegi lille!

Ometigi arvukate lilleaedade ja unikaalsete erisorti lilledega elu on märkimisväärselt ilusam ja rikkam, kui ülepeakaela umbrohtu kasvanud rohealad.

Vali alati lilleaed! Ka siis, kui keegi Sinu naabritest seda ei tee, eks :)!

​
∞ 
​
​Elena

Täna on olnud üks omamoodi põnev päev - kindel plaan offline-ida ja akusid laadida päädis hoopis mitmetunniste jagamiskõnedega.

Tabasin ennast päris mitmel korral rääkimast lugudest - nendest, mida on meile räägitud, mida pajatame vaiksetel hetkedel iseendale, milliseid kõige enam usume ning ka nendest, mida jagame teistega.

Õhtuvaikuses taimeteesse mett segades meenus mulle üks mõni aeg tagasi kirja pandud mõtisklus, mis haakus kuidagi liigagi hästi täna öeldud sõnadega ning mida nüüd ka Sinuga jagada tahan.
​
∞ 

Mäletan, kui väga ma armastasin väikesena lugeda. See oli minu viis unistada, teha läbi sadu erinevaid seikluseid, kogeda ilu, uskuda armastusse ja õnnelikkudesse lõppudesse. Lugemine, muinasjutud ja erinevad lood olid minu viisiks kasvõi korraks sattuda teise reaalsusesse, kogeda midagi täiesti teistsugust. Ma armastasin muinasjutte ja unistamist.

Mida suuremaks ma sain, seda vähem ma neid lugesin. Muinasjutud asendusid "kasuliku" lugemismaterjaliga ja kui mu laps hakkas kooliealiseks saama, kadusid muinasjutud mu elust sootuks. Vähemalt need, mida raamatute kaante vahelt leida võis.

Need teised, aga jäid. 

Tead ju küll - need muinasjutud, mida me juba väikesest peale endale räägime. Need, mis algavad raamatute näitel alguses väga optimistlikult ja imeliselt ning muutuvad radikaalselt peale seda, kui meie lähikondlased meid maapeale toovad ja teevad selgeks, et haldjast ristiemasid, väikeseid nõidasid, printse ja printsesse, imesid, ükssarvikuid, kõnelevaid kasse ja armastust, mis võidab kõik - pole päriselt olemas. Koos selle teadmisega muutusid ka minu muinasjutud. 

Jutud, mida me räägime iseendale enda, elu ja teiste kohta saavad alguse sellest, mida me pisikesena kogeme. Suuremaks kasvades need jutud muutuvad - sageli kurvemaks, süngemaks ja oi kui palju õnnetumaks. Kuniks sealt kaovad kõik muinasjutule omased jooned - imed, usk, lootus, ootamatud lahendused, õnneliku lõpu ootus ja maagia - ning alles jääb vaid kainestav draama.

Neid lugusid on erinevaid. Ühed räägivad meist endist. Sellest, millised me oleme. Õigemini sellest, millisena me end läbi teiste silmade näinud oleme või kuidas me mingite sotsiaalsete normidega suhestume. Milliseid hinnanguid on meile antud ning kuidas me end võrreldes ebarealistlike sotsiaalsete normidega ebapiisavana tunneme. Need on tavaliselt kõige kurvemad ja sado-masohistlikumad lood üldse. Need lood kajastavad meie enda minapilti.

Ma olen viimastel aastatel teadlikumalt pööranud tähelepanu sellele mida inimesed (sh. mina ise) enda kohta ütlevad. Kui vähe on enda kohta käivates sõnades soojust, armastust, empaatiat, mõistmist, aktsepteerimist ja kiitust. Kuidas me ütleme endale ja enda kohta asju, mida me ei ütleks isegi oma vihavaenlasele. Päris karm, mis?

Siis on meil kogemuslood. Muinasjutud kõigist hirmsatest (jah - imelised kogemuslood vajuvad tahaplaanile, sest ellujäämise seisukohast ei ole mõistusel ilmtingimata vajalik neid aktiivsena hoida) meiega minevikus juhtunud asjadest. Kõik traumaatilised olukorras elavad meie suures sisemises raamatus erinevate muinasjuttudena. Ja me teeme nendest muinasjuttudest omad järeldused. Tuletame järeldused, mis omakorda mõjutavad viisi, mil me edasist elu ja järgmiseid ettetulevaid olukordi kogeme. Nagu igale kolme põrsakese lugejale on igaveseks meelde jäänud, et vaid pühendumuse ja raske tööga ehitatud kivimaja kaitseb suve lõppedes kurja hundi eest, õpetavad meie sisemised "kurja hundi" kogemuslood ehitama üha suuremaid ja kõrgemaid müüre enda ümber.

Lisaks lugudele enda ja mineviku kohta on meil veel palju teisi lugusid. Näiteks lood "teiste" kohta. Sest meile on õpetatud, et eksisteerivad "teised" - meist eraldiseisvad olendid, kes on alatasa potentsiaalselt ohtlikud. Ka nendel lugudel on oma taust ja koht meie minevikus. 

Ühed väga olulised lood on veel need, mis puudutavad meie tulevikku. Lood sellest, mis saab siis, kui me "suureks" kasvame. Millised me oleme, mida teeme ning millisena end näeme võrreldes nende "teistega". Kas kuri hunt sööb meid ära, kas prints saabub õigel hetkel, kas haldjast ristiema viibutab oma võlukepiga meile maailma kauneima ballikleidi. Need lood kajastavad meie sisemist nägemust endast ja elust.  Sellest, mida me saame ja mida mitte. Kes me oleme ja kuhu püüdleme. Kuidas meil läheb ja milline on meie elutee. Paljuski on need lood ajendatud meie kogemuslugudest ning toetuvad erinevatele hirmudele.

Ja siis on veel illusioonid. Lood, mida me räägime endale selleks, et õigustada (enamasti iseendale) otsuseid ja valikuid, mis lähevad vastuollu meie sisemise tõe, õiglustunde ja väärtustega. Lood, mis aitavad meil mingitel eluetappidel tegeleda enesepettusega, distantseerida end (tavaliselt väga karmist) reaalsusest ning aitavad ellu jääda.

Ma ei räägi lugudest ja muinasjuttudest lihtsalt niisama. Nendega on tegelikult üks päris huvitav värk. Nimelt on need lood palju palju olulisemad, kui me arvatagi oskame. Lisaks meie meeleseisundile, defineerivad need lood ka selle, kuidas me ennast näeme, millisena oma elu kogeme, milliseid valikuid teeme ning milliseks oma tulevikku loome. Need on maagilised lood, millel on imeline võime muutuda reaalsuseks.

Reaalsus ei ole aga tegelikult oma olemuselt mitte midagi muud, kui kõige usutavam muinasjutt. Ja me teeme alateadlikult alati kõik endast sõltuva, et muuta meie jaoks kõige usutavamana tunduv muinasjutt reaalsuseks.

Las ma räägin lähemalt.

Kõige olulisemad muinasjutud on need, mida me räägime enda kohta. Kui me näeme ennast koledate, ebapiisavate, üksikute, õnnetute, abitute, ebaõnnestunute ja saamatutena, siis me hakkama alateadlikult tegema valikuid, mis meile seda kinnitavad. Mulle on väga hästi jäänud meelde üks kunagine uurimus, mille kohaselt oli kõige rohkem kaaluprobleeme nendel inimestel, keda lapsena (sõltumata siis sellest, et nad olid normaalkaalus) paksuks nimetati või kes kogesid ühel või teisel põhjusel oma kehaga seoses häbi. Nendel, kelle teadvuses lugusid ülekaalust ei eksisteerinud, esines väga harva ka reaalseid kaaluprobleeme. Sama lugu puudutab tegelikult ka kõike muud - kui me räägime endale lugusid sellest, kuidas me oleme saamatud ja ebaõnnestujad, hakkame me endale teadmata tegema kummalisi valikuid, mis meil seda kogeda lasevad. Kui me peame ennast vaeseks, ei astu me kunagi samme ega tee valikuid, mis võimaldaksid meil püsivalt vastupidist kogeda. Me taasloome endale pidevalt olukordi, et kinnitada iseendale neidsamu lugusid, mida me endale jutustanud oleme. Kui me arvame, et teised inimesed on oma olemuselt pahatahtlikud ning tahavad meid ainult ära kasutada, siis me hakkame seda üha uuesti ja uuesti kokkupuutel erinevate inimestega kogema. Sõltumata sellest, kas nad siis oma olemuselt on "halvad" või mitte. Kui me tunneme, et me pole armastusväärsed, ei saagi me kunagi kogema tõeliselt armastavaid ja toetavaid suhteid. Ja nii on tegelikult kõigega.
See lihtsalt toimib nii - peegelduste ja kinnituste maailm.

Lood meie minevikust panevad aluse lugudele meie endi kohta, mis hakkavad omakorda kujundama lugusid maailma ning meie tuleviku kohta. Ja saades aru, et kõigil nendel muinasjuttudel on üks ja sama autor - Sina ise - on võimalik neid lugusid muuta.

Muudad lugu ja muutub maailm.
Lihtne, eks?

​Tegelikult ongi lihtne, kõik päriselt suured ja elumuutvad asjad saavad alguse millestki väikesest ja lihtsast - otsusest. Otsust on lihtne teha, kui oled kord juba enda sees toimuvast teadlikuks saanud. Edasi on vaja vaid sisemist ajendit ning püsivust ja järjekindlust.  See on ka miski, mis sageli osutub kõige suuremaks väljakutseks. Kuidas uskuda lugusid, millel pole näiliselt mingit tõepõhja all? Kuidas rääkida endale täiesti uut muinasjuttu, kui seda veel täna kogeda ei saa? Eks ikka sama lapsemeelse usu ja lootusega, millega me kunagi lugesime ja kuulasime lugusid päkapikkudest, haldjast ristiemast, ükssarvikutest ja teistest üleelulistest olenditest ning nende seiklustest.

Pea meeles, et seda lugu, mida nii Sina kui mina täna kogeme, oleme me loonud mitmeid aastakümneid. Mõned muutused käivad nipsust, teised võtavad pisut aega. Ka iga värskelt ilmunud muinasjutt või raamat vajab natuke aega enne, kui see populaarsust kogub. Mõned saavad bestselleriks loetud päevadega, teised koguvad nädalaid või kuid hoogu.  Mis on aga kindel - muutus Sinu sisemaailmas, see uus imeline muinasjutt - toob alati kaasa muutuse välises. 

Selleks, et muinasjutt saaks populaarseks, peab ta olema põnev, ootamatu, maagiline, imeline ja ilus. Ta peab olema tõeliselt hea. Mitte teiste - vaid autori enda jaoks! Ning peaaegu kõik vapustavalt head muinasjutud saavad alguse unistusest. Mida suurem unistus, seda pikema ja maagilisema muinasjutu selle ümber ehitada saab. Ja üks tõeliselt imeline muinasjutt vajab kangelasi, vajab imesid, ilu, armastust ja maagiat! 

Mis saaks siis, kui me vaataksime üle oma muinasjuturaamatud, paneksime need austusega riiulisse ning alustaksime täiesti uue käsikirjaga? 
Kohe täna! 

Sellisega, kus peategelased on üleinimlikud, imelised ja pühad ning kus nad loovad midagi täiesti enneolematut - unelmate ennast, imelisi suhteid, parimaid viise ja võimalusi oma sisemise potentsiaali väljendamiseks? 

Kas Sina julgeksid muuta oma lugusid teades, et siis muutub peagi ka kõik Sinu elus?

∞ 
​
​Elena