Meile kõigile on kaasa antud alateadlik soov olla "tublid ja head" ühiskonna liikmed.
Meid on ju ikkagi väikesest peale õpetatud ja kasvatatud sellisteks - tublideks ja headeks inimesteks. Ning mitte ainult meid. Need normid ja enamasti kirjutamata reeglid tulevad palju kaugemast minevikust, on meile edasi antud meie esivanematelt ning neile omakorda nende eelkäijate poolt. Sotsiaalses plaanis on need normid olnud väga olulised ja vajalikud, taganud inimkonna arengu ja alalhoiu. Täna, teel teadlikkuse poole ning seda väga kiiresti muutunud ja muutuvas maailmas, on paljud sellistest varem olulistest normidest muutunud piirideks ja piiranguteks. Takistusteks meie teel iseendani.

Üks osa "tubli ja hea inimese" nö standardpaketist on tihtipeale suutmatus öelda "EI". 
Oskus öelda "EI" on väga tihedalt seotud isiklike piiride seadmise ning eneseväärtustamisega.
Kui Sa ei väärtusta ennast, oma aega, resursse ja vajadusi, on erakordselt raske seada eluterveid piire. Või siis neid vähemalt piisavalt tugevana hoida. Parim viis ennast kehtestada on öelda "EI" kõigele, mis ei ole Sinuga seotud, mis ei panusta Sinu heaolusse ning ei pane Sul silmi särama.

Inglise keeles on selle kohta väga hea väljend "Not my circus, not my monkeys" ehk siis
"Ei ole minu tsirkus, ei ole minu pärdikud".

Pea meeles, et iga kord, kui Sa ütled "JAH" millelegi ebaolulisele, ütled Sa samaaegselt vaikimisi "EI" millelegi, mis on päriselt oluline. Aeg on küll kokkulepitud lineaarne väärtus, ent selles füüsilises maailmas on see ainus resurss, mida ei ole võimalik taastada. Energia on teine väga hinnaline (küll taastuv, aga sageli mitte piisavalt kiiresti) resurss, mida me samuti sageli täiesti vastutustundetult laiali loobime. Kas pole kummaline, kuidas mõned inimesed jõuavad ööpäevaga tehtud nii palju rohkem kui teised? Kas selle pärast, et nad on mingitmoodi kiiremad, aeg liigub nende jaoks teisiti või on nad lihtsalt head planeerijad? Võibolla kõike kolme, aga täpselt sama võimalik on ka see, et sedalaadi inimesed oskavad eristada olulist ebaolulisest ning öelda "EI" sellele, mis ei panusta nende eesmärkidesse, sihtidesse ja heolusse.

Oluline on öelda "EI" kõigele, millele öeldes "JAH" ei oleks võimalik enam enda vastu aus olla.

Aga miks on siis nii raske öelda "EI"?

Suures plaanis mugavusest, hirmust ja alateadlikust soovist olla hea inimene.
Parim näide mugava "JAH"-i kohta on tuttav ilmselt igale lapsevanemale. Kujuta ette 3-aastast, kes vedeleb kaubanduskeskuse põrandal ja nõuab ülehinnatut värvilist õhupalli-karu. Või siis olukorda, kus oled pikast tööpäevast surmväsinud (sest oled juba vähemalt kümme olulist "EI"-d päeva jooksul ütlemata jätnud) ning ainus, mis Sind veel kuidagi püsti hoiab on see unistus vaiksest õhtupoolikust. Reaalselt ootab Sind aga kodus väike inimene, kes nõuab kommi enne seda õhtusööki, mida Sa lihtsalt ei jaksa valmistada. Need on mugavad "JAH"-id. Nad maksavad meile hiljem korralikult kätte, panevad meid märksa ebamugavamasse olukorda ning mille varjatud tagajärgi me pärast tuhandekordsete "EI"-dega maksame.

Hirmust ajendatud "JAH"-id on need, kus me anname võimu enda üle kellegi teise kätesse ning hirmust, et see keegi oma sageli vägagi illusoorset võimu kasutab/kuritarvitab, kardame me keelduda.

Alateadliku sooviga olla "tubli" ja "hea" ma seda postitust alustasingi. Tublid inimesed ei ütle "EI", sest see võib teiste tunnetele haiget teha (sest meile ei ole ju õpetatud, et igaüks on oma tunnete eest ise vastutav)! Tublid inimesed aitavad alati (ka siis, kui nad tegelikult vajavad ise abi)! Tublid inimesed ohverdavad ennast, on märterlikud ning seavad teiste heaolu esiplaanile (sest siis kunagi tuleb keegi ja maksab meile tagasi, vastab teenele teenega, toob klaasi vett kui me vanad ja väetid oleme ning hoolitseb meie eest nii nagu meie seda teinud oleme, eksole)!
Ja nii edasi ja nii edasi... ja nii-iii edasi...
Kõlab ju tublilt! Aga kuidas päriselt? Kas toimib? Kuhu ennastohverdav märterlikkus tegelikult viib? Kes tegelikult Sinu soovide ja vajaduste eest hoolitseda saab?
Kõik taandub lõpuks sellele, et kes siis tegelikult päriselt väärtustab Sind ja Sinu resursse (eeskätt aega ja energiat), kui mitte Sina ise? Ja kas keegi on tegelikult Sulle seda kunagi õpetanud - iseenda väärtustamist sellisena nagu Sa oled, austades kõiki oma soove ja vajadusi?
"Tubli inimese" kuvandist ning selle sotsiaalsest tagamaast kirjutan kunagi kindlasti lähemalt. Praegu aga tagasi "EI" juurde.

Kui me ka oleme õppinud või õpime "EI" ütlema, siis sageli teeme seda koos mingi vabanduse või põhjendusega. "Vabanda, ma ei saa, sest..." ja tegelikult vahet ei ole, kas järgnev vabandus on tõene või väljamõeldud (jah, me sageli "oleme haiged", "teeme tööd" või "sõidame ära", kui me päriselt "lihtsalt ei taha") - me ei kehtesta ennast. Me lihtsalt nihverdame ennast välja ja tunneme tagantjärgi veel süüd ka! See on kõike muud, kui enda väärtustamine või enesekehtestamine. 

"EI" on täislause!

Sa ei pea kunagi vabandama selle pärast, et miski Sulle ei sobi, ei haaku Su tõekspidamistega, ei paku Sulle huvi või lihtsalt ei lähe Sinu sügavamate sisemiste soovidega kokku.  Sa ei pea ka loobuma sellest, mis on Sinu jaoks oluline, et panustada oma resursse millessegi, mis on oluline kellegi teise jaoks. On täiesti okei olla kellegi silmis "halb", kui see tähendab, et saad enda vastu olla "hea" (pea meeles, et mõlemad on hinnangud ning hindaja oled Sina ise).
​
Sa ei pea põhjendama "EI"-d. Ja Sa ei pea "EI"-d ka kartma. Nagu on "JAH" on ka "EI".
Kumbki pole hea ega halb. Lihtsalt üks on alati Sinu enda suhtes palju ausam, kui teine.
Ja kui keegi ei suuda Sinu "EI"-d aktsepteerida, ei suuda seda mõista või toime tulla emotsioonidega, mis kaasnevad sellega, et tema ego sai riivata (teisisõnu lihtsalt ei saanud oma tahtmist) ... siis see ei ole enam Sinu tsirkus ja teise inimese emotsioonid ei ole Sinu pärdikud.

"EI!" on täislause!
​

​

Ameerika mäed - tead ju küll neid adrenaliinirohkeid elamusi pakkuvaid atraktsioone, kus rida omavahel ühendatud rongikesi suurel kiirusel kõrgustesse tõusevad ning seejärel veelgi kiiremalt maapinna poole sööstavad. Ning siis üha uuesti ja uuesti ja uuesti... kuni ootamatuid ja järske kurve ning tõuse ja languseid täis rada lihtsalt lõppeb ja rong peatub.

Ühed väldivad sedalaadi elamusi, teised saavad sealt aga mitte küll kuigi püsiva ent ajutiselt väga magusa adrenaliinilaksu - energiasööstu mis tekitab "olen nii elus" tunde.

Mina olen kogu oma elu kuulunud sinna esimesse kategooriasse, olnud vältija. Iga kord, kui ma olen sattunud lõbustusparki (ja seda nii umbes kahekümne aasta vältel) olen ma endalt küsinud - miks? Miks jään mina piirde taha sõitu jälgima, kui kõik mu tuttavad rõõmsalt rongile ronivad?

Kõige ausam vastus on kõige lihtsam. Alati on.

Ma olen ameerika mägesid kartnud.
Lihtsalt sellepärast, et mind õpetati väikesena sedalaadi kogemusi ja elamusi kartma. Kartma oma elu eest. Kartma surma. Kartma kõrgust ja sealt kukkumist, kartma vett ja sinna uppumist, kartma tuld ja põletada saamist, kartma kiirust ja kokkupõrget... kartma paljut. Kartma, et mu füüsilise kehaga võib juhtuda midagi hirmsat. Kartma seda, et ma lakkan olemas. Kartma lihtsalt sellepärast, et teised kartsid minu pärast.

Päris pisikesena olin ma hulljulge tüdruk. Ja järjepidev. Ma kukkusin ja sõltumata sellest, et vahel oli hing kinni või käed-jalad või pea verised, ajasin ma ennast üha uuesti ja uuesti püsti ning tegin hulluseid edasi. Hetkel, kui suurest hirmust, et minuga juhtub midagi fataalset ja ma lakkan nende jaoks olemast, hakkasid mu esivanemad mind julgustükkide eest järjepidevalt karistama, muutus minu sees midagi.
Käis klõps ja ma hakkasin kartma. Kartma karistust, kartma pettumuse valmistamist, kartma julge olemist, kartma proovimist, kartma elamusi, kartma iseennast. Sest mu vanavanemad kartsid minu pärast. Kartsid, et minuga juhtub midagi hirmsat ja nad jäävad minust ilma! Nii saigi nende hirmust ühel hetkel minu hirm ning hulljulge tüdruk muutus alalhoidlikuks tüdrukuks.

Ameerika mäed. Ma olin neid vältinud väga palju aastaid. Tõesti palju - ikka tublisti üle kahekümne. See oli minu jaoks alati üks nendest kogemustest, millele oli lihtne ei öelda.
Ei taha ja kõik.
Mitte ükski jõud ei sunni ju Sind vastumeelselt lõbustusparki minema ning veelgi enam - ronima mingisse rongi, mis kiljuvaid inimesi hullumeelsel marssruudil ringi sõidutab.

Või siiski?

Nagu Sa vast juba tead, siis oma hirmude eest ei põgene. Nii viis ka mingisugune kõrgem jõud (loe: lapse sünnipäevakingitus) mu Taani, Legolandi. Kohta, kuhu unistasin reisida juba väikese koolijütsina. Minul läks kohale jõudmiseks üle kahekümne aasta, üks väike tegelane suutis aga oma unistuse manifesteerida umbes aastaga. Pole paha!
​
Igatahes, Legoland. Kes on käinud, need teavad. Teavad, et paljude imearmsate ja ülinunnude majade sees peituvad ägedad atraktsioonid, mis on kõike muud, kui nunnudel luikedel tiigis kulgemine ja ümbritsevate lillede nuusutamine. Kuna otsustasin, et ei hakka eelnevalt põhjalikku kodutööd tegema ning lasen Legolandil end üllatada, siis... üllatatud ma saingi! Ilmselt võid juba aimata, et ... tadaaa... ameerika mäed! Palju ameerika mägesid!

Lähed vahvasse polaarmajja, imetled ülinunnut legomõmmikut, ootad nunnusid pingviine ja legost polaarloomakesi ning ühel hetkel avastad end järjekorrast, mis viib Sind rongikeseni. Ja siis sa eeldad, et oo... ma saan rongikesega ringi kulgeda ja neid nunnusid lego-loomakesi imetleda. Ja voila - saadki! Metsikul kiirusel utoopiliselt järsul ja kurvilisel rajal tohutu kiirusega rongiga kihutades!

Nii ma siis leidsingi end ikka ja jälle kas ameerika mägedelt või mistahes muudlaadi adrenaliinilaksuga lõppevalt atraktsioonilt. Tabasin end järjepidevalt istumas ühe 9-aastase väikemehe kõrval, kes võttis viimast igast hetkest, nautis õhku ahmides kõike toimuvat iga oma keharakuga ning tahtis üha veel ja veel! Mina... mina kartsin! Päriselt kartsin!
Mina, suur ja täiskasvanud ema... kartsin rohkem, kui üks väike 9-aastane! Miks?
Mitte sellepärast, et olukord oleks päriselt ohtlik olnud. Mitte sellepärast, et ma kardaksin surma! Ma kartsin, sest kunagi ammu oli mulle nii õpetatud!

Miks ma kirjutan millestki nii lihtsast ja maisest, kui seda on ameerika mägede atraktsioon lõbustuspargis?

Sest me leiame end palju sagedamini ameerika mägedelt, kui seda arvatagi oskame.
Me astume kas teadlikult või vähem teadlikult rongile. Võtame istet, kinnitame turvavöö, väravad avanevad ning rong asub teele. Ja enam rongist maha ei saa. Ka siis, kui karjuda, sipelda või oma elu eest karta! Rong on teel ja sõit lõppeb alles siis, kui ring on tehtud. Sa võid üksnes aimata, kui kurviline ja järsk rööpastik on ning oletada, millise kiirusega hunnik metalli kiljuvate reisijatega seda rada läbima hakkab. Aga kas see on üldse oluline?
Kui me juba oleme rongis, kust me maha ei saa, siis on meil laias laastus kaks võimalust - kangestunult karta ja väriseda või siis lihtsalt kaasa sõita (ja võibolla isegi sõitu nautida). Olles rongis, mis on asunud liikuma ja kust reisijaid enne lõpp-peatust välja ei lasta võib kas osutada vastupanu või olla osaline kogu kogemuses. Kogemuses, kus reisijal puudub igasugune kontroll olukorra, rongi marsruudi ja kiiruse üle. Olukorras, kus suurel kiirusel tõustes ja langedes, tuleb usaldada midagi näiliselt endast väljasseisvat. Tehnoloogiat ja mitut tonni metalli. Olukorras, kus ainus, mis meist sõltub on meie enda isikliku kogemuse kvaliteet.

Meie teekond koosneb ameerika mägedele sarnastest pööretest, kurvidest, tõusudest ja langustest. Mingil etapil on tee kurvilisem ja järsem, mõni osa teekonnast on sirgem ja laugem. Tõusud ja langused - kõrgemad ja madalamad, kurvid ja pöörded, ootamatud ristmikud, kiirendused ja pidurdused - see kõik on osa meie argielust. Lihtsalt selle kõige keerisesse haaratuna unustame me hetkeks eemalduda ja toimuvat kõrvalt vaadata. Märgata, et me lihtsalt oleme ameerika mägedel ja sõita eesootav rada läbi.
Inglise keeles on selle ilmestamiseks hea väljend "ride it out". 

Üks mis on kindel - mitte keegi pole meid sellesse rongikesse sundinud. Me kas oleme ise näiliselt juhuslikult sattunud "valesse järjekorda" (nagu mina Legolandis) või otsustanud vabatahtlikult rongile astuda. Kui me aga oleme rongis, siis tuleks leppida tõsiasjaga, et rong ei peatu enne, kui sõit on lõppenud. See, kas me kardame või naudime sõitu, ei muuda marsruuti, rongi kiirust, ega kurvide arvu või ülesehitust. Meie hirm ja suhtumine mõjutavad üksnes elamuse kvaliteeti. Mõjutavad seda, kas sellest saab meie elu hirmsaim või vingeim sõit. 

Mis siis muud, kui valigem targalt!

Olen päris kindel, et rääkides energiavampiiridest tuleb kõigil kohe silme ette see üks konkreetne töökaaslane, tuttav või pereliige. See keegi, kes tahab saada rohkem, kui vastu annab. See keegi, kes meile endalegi märkamatult meid täiesti tühjaks imeb, jätab meid lahkudes tühja ja negatiivsena ning ilmub välja siis, kui taas uut energiaampsu vajab. Täna ei taha ma keskenduda erinevatele inimolendite toimemehhanismidele (andjatele, võtjatele ja kauplejatele), nendest räägime mõnel teisel korral.

Ma tahaksin rääkida sellest kõige võimsamast energiavampiirist, kelle eest ei kaitse meid ükski rituaal, kristall, talisman ega ka turvalised koduseinad. See tohutult võimas energiatarbija on alati Sinuga - ta Sinu enda mõistus. Muretsemine on näiteks üks väga eestlaslik (ja tegelikult üldse läänelikule ühiskonnale omane) tegevus. Jälgides oma kõnepruuki - me muretseme endale kodu, lapsed, elukaaslase, mõne ilusa pluusi ja toidu lauale. Meie sõnakasutus räägib palju sisemaailmas toimuvast. Soovitan Sulgi teinekord silma peal hoida sellel, millistest sõnadest Sa oma lauseid moodustad ning milliseid neist võiks hoopis teist energiat kandvate sünonüümidega asendada.

Meid on õpetatud muretsema ehk siis valmistuma halvimaks. Näiliselt saab haavatav ego end nii kaitsta potentsiaalse suure valu ja pettumuse eest, tegelikult seda ilma ühegi reaalse põhjuseta ette tundes. Vähemalt sama võimalik, kui see "kõige hullem võimalik lahendus" on võimalik ka "mistahes parim võimalik". Sageli selline, mida minevikukogemusele ja õpitud teadmistele-normidele tuginev mõistus ettegi ei suuda kujutada.

Mis kõige müstilisem, siis me tegelikult enamasti ei märka isegi seda, kui taas millegi või kellegi pärast muretseme. Me kulutame x-hulk aega, y-hulk energiat ja vastu saame... mitte midagi. Me kaotame oma resursse mitte midagi vastu saamata. Ja nii päevast päeva ning tuhandeid kordi päevas. Mõned teevad seda isegi öösel, laskmata kehal ja meelel puhata.

Me muretseme kas me jõuame õigeaegselt tööle, muretseme kas raha, aega ja toitu on piisavalt, muretseme oma tervise pärast, muretseme mida teised meist arvavad, muretseme tuleviku pärast, muretseme oma laste, elukaaslaste ja lähedaste pärast.
Mure-mure-mure = Energiakadu-energiakadu-energiakadu.

Kui me parasjagu ei muretse, siis pendeldab meie mõistus pidevalt mineviku ja tuleviku vahel. Enamus neid mõistusemänge imeb meist välja energiat, elujõudu, elurõõmu ja väge. Vastu saame negatiivsust, ärevust, hirmu, masendust - ühesõnaga midagi oluliselt madalama kvaliteediga emotsioonide paletist.
 
Kui Sa ei usu, tee proovi. Jälgi ennast alustuseks kasvõi ühe päeva jooksul. Ole teadlik oma mõtetest ja nendega kaasnevatest tunnetest. Ära proovi oma mõtteid tõrjuda või tähelepanu eemale juhtida, lihtsalt jälgi. Vaatle seda, kes mõtleb ilma temaga samastumata. Kui Sa seda kunagi varem teadlikult pole teinud, siis see võib alguses päris keeruline olla ning see, mida märkad ei pruugi Sulle kohe üldse meeldida. Aga ilma oma mõttemustreid märkamata ja tunnistamata, ei ole Sul võimalik selle võimsa energiavampiiri toitmist lõpetada. Oluline ei ole lõpetada mõtlemine! Mõistus on üks väga võimas tööriist, mida me pole päriselt õppinud kasutama. Me oleme talle andnud võimu enda üle, mitte vastupidi. Oluline on olla teadlik oma mõtetest ning mitte lasta mõtetega kaasnevatel emotsioonidel põhjustada reaktsioone (teisisõnu automaatpiloodil korrata mustrit, mis Sulle kannatusi põhjustab ning millest tegelikult vabaneda soovid). Teisisõnu, kui tabad end taas muretsemast selle pärast, kas jõuad hommikul õigel ajal tööle, jälgi seda mõtet. Kuula seda mõtet, aga ära tunne ärevust, mis tavaliselt selle mõttega kaasneb. Ning siis alles vali, kas tahad hakata ka seekord liikluses närviliselt siiberdama või kulged sisemist rahu säilitades hommikusele liiklusele omases tempos. Kui tabad end muretsemast nädala pärast maksmist vajavate arvete pärast, siis kuula oma mõtet, jälgi pinnale kerkivaid emotsioone ning vali. Kas tahad neid tunda või lased neil olla. Seejärel tuleta endale meelde hetke, kus Sa praegu oled ja seda, et arved vajavad maksmist alles nädala pärast. Sul ei ole vaja ette planeerida ja läbi mängida iga potentsiaalset olukorda, mis võib aga ei pruugi juhtuda.
Sa mängid ainult üht rolli, selles etenduses on ka väga palju teisi (sageli meie poolt kontrollimatuid) muutujaid!

Mida ma tegelikult selle postitusega öelda tahtsin, on see, et paljud väga hirmsad asjad, mille eest me ennast kaitsta soovime ja püüame, elavad meie enda sees. Väline maailm näitab meile mingitlaadi olukordi ja inimesi (sh neid keda hellitavalt energiavampiirideks nimetame) eks ikka üksnes selleks, et suunaksime pilgu sissepoole ja märkaksime lõpuks seda, kes tegelikult meid tühjaks imeb.

​Märka, püsi hetkes ning liigu särasilmil sisemist rahu säilitades edasi!

Minu teekonnal on mul olnud au läbi aastate kohtuda sadade, kui mitte äkki juba tuhandete väga ägedate ja teadlike inimestega. Tendents, mida viimastel aastatel eriti tugevalt olen märganud, on võidujooks valgusele. Teisisõnu võistlus, mille võidab see, kes esimesena ja kõige kirkamalt valgustub. Olen sel teemal pikemat aega väiksemates seltskondades sõna võtnud, täna juhatas aga miski mind selle pisut vastuolulise postituse kirjutamiseni.

Alustuseks on valgustumine minu jaoks väga naljakas sõna. Meie emakeel on nii põnev ja mitmekülgne ning kuna ma olen visuaalne inimene, siis sageli kui keegi valgustumisest räägib, jookseb minul silme ees video sellest, kuidas keegi või miski muutub valguks. 
Inglise keeles kasutatakse sama protsessi kirjeldamisega ka teist, minu meelest isegi sobilikumat terminit - "awakening" ehk siis teisisõnu ärkamine. Et protsess, mida erinevate terminitega kirjeldatakse on oma sisult sama, siis mind kõnetab "unenäost ärkamine" märksa rohkem, kui "valgustumine".

Mis siis valgustumine või ärkamine õigupoolest on?

Alustaksin sellest, mida valgustumine (ehk siis ärkamine) ei ole. Valgustunud inimene ei ole see, kes oma saavutustest kõige valjemalt räägib, valgustumine ei võrdu väga paljude ja võimalikult kallite koolituste läbimisega, valgustumist ei saa mõõta pühitsuste, diplomite või kellegi guru heakskiiduga. Ka väga vinge ekstrasensoorse ande avamine või avastamine ei võrdu sugugi  ärkamise või teadlikuks saamisega. 

Buddha võttis kunagi oma õpetused kokku "vabanemisena kannatustest". Vabanemisena inimmõistuse poolt loodud kannatustest. Teisisõnu on ärkamine ehk teadlikuks muutumine sügav sisemine protsess. Selleni võib jõuda läbi erinevate praktikate ning teiste teadlike inimeste toetusel, aga unenäost saad päriselt üles ärgata ainult Sina ise. Ning sageli selleks, et miski Sinus päriselt selle klõpsu ära teeks, peab Su eluline olukord muutuma teinekord vägagi kannatusterohkeks. Olgu siinkohal mainitud, et olen kuulnud ka eranditest.

Sa võid olla aastaid mediteerinud, õppinud, lugenud ja end koolitanud, aga kuni Sa ikka veel samastad end oma egoga ning lased oma mõtetel ja emotsioonidel end juhtida, pole Sa päriselt teadlikuks saanud. Saanud teadlikuks sellest, kes tegelikult elab Sinu kehas. Sellest, kelle tööriistaks siin selles füüsilises ja illusoorses maailmas on mõistus ja keha, milles Sa elad. Minu jaoks võrdub ärkamine vabanemisega vanglast, mille me endale (õigemini, millesse tuhandeid aastaid on panustanud ka ühiskond ning meie esivanemad) oma mõtete ja emotsioonidega loonud oleme. Valgustumine, ärkamine või teadlikuks saamine ning vabadus on kaks asja, mida ei saa leida kusagilt välismaailmast, need peavad leidma aset Sinu enda sees.  

Kui Sa oled leidnud ja loonud ühenduse selle ajatu ja kõigega ühendatud surematu endaga ning õppinud jälgima oma emotsioone ja mõtteid nendega samastumata, oled mõistnud, et see elu siin on vaid üks mäng paljudest, mida Sa oled juba mänginud ning võimalik, et mängid ka tulevikus, siis kaob hirm ja vajadus kellegiga võistelda, ennast võrrelda, mingitesse normidesse sobituda ja võidelda. Kaob ka hirm kaotada ning hirm mängu lõppemise (ehk surma) ees - sest Sa mõistad, et kui Sa soovid, siis saad alati mängida uuesti. Sa hakkad üha enam nägema ja tajuma end sellena kes Sa päriselt oled ning siis saad oma elutervet ego kasutada oma rolli võimalikult kvaliteetseks mängimiseks selles elus. Sa ei ole enam piiratud normidest, hirmudest, standarditest ja välismaailma peegeldustest ning mõistad, et kodu ja kõik, mis päriselt oluline, asub väljaspool mängulava. Et Sul on olemas kodu väljaspool seda füüsilist ruumi, mida koduks nimetad.

Kui vähemteadlike inimeste seas võidab endiselt see, kes surres kõige rohkem kõige kallimaid asju omab või siis see, kes kõige edukamalt seatud standardid ja ühiskondlikud normid täidab, siis tegelikult käib ka vaimses maailmas samalaadne mõõduvõtmine. Kes näeb paremini, kes teab rohkem, kes on valgustunum, kelle õpetus on õigem, parem või tõhusam, kelle kliendid on arenenumad jne-jne-jne. Ja ego saab toitu juurde! Taaskord - ei üldista! Paljud väga teadlikud inimesed jagavad oma teadmisi, nägemusi ja õpetusi suurel laval ning ajendatuna millestki palju sügavamast ja suuremast, kui egoistlik soov kedagi üle trumbata, kellestki parem olla või kellestki rohkem teenida.

Aga kas kellegi valgus saab olla kunagi eredam, kui kellegi teise oma? Milline on valgustumise mõõdupuu? Kellele on antud voli seda hinnata? Ning kuidas saab üldse hinnata või mõõta mõõtmatut? Kuidas saab võistelda olemises?

Kui me aktsepteerime seda, et ärkamine illusoorsest unenäost ning egoga-samastumisest on sügavalt individuaalne ja sisemine protsess, mis sageli ei leia aset mugavustsoonis, siis kuidas üldse saab keegi teine väidetavalt juba valgustunud inimene seda kõrvalt hinnata? Kas kellegi teekond saab üldse kunagi olla identne kellegi teisega? Ja kuidas me saame kahte olemist võrrelda läbi olemise silmade, kus mingit võrdlust toimuda ei saa?

Mina tunnistan, et olen seda mängu kaasa mänginud. Mitmeid aastaid tegelikult. Oli aeg, kus minagi olin korralik "vaimleja", kes käis koolituselt-koolitusele, kursuselt-kursusele otsides sealt midagi, mida sealt leida polnud võimalik.

Mulle on korduvalt "sügavalt valgustunud" inimesed öelnud, mida peab tegema, kus peab käima, mida praktiseerima ning kui mitu aastat peab mu füüsiline keha veel vananema, et ma nende teadlikkuse tasemele jõuaksin (eeldades, et ma sinna üldse jõuda tahan). See oli põnev egode toitmise protsess - keegi sai tunda end kellestki paremana ning keegi sai endale kinnitada, et pole endiselt ikka veel piisavalt hea. Irooniline on see, et ma pole valgustumist kunagi eesmärgiks seadnud ning ei pea end ka täna valgustunuks (ilmselgelt ei ole ma veel valguks muutunud, kui seda postitust trükkida saan).
Küll aga olen täna märksa teadlikum ja palju rohkem ärkvel, kui pool aastat, aasta, kaks aastat, viis aastat või kümme aastat tagasi. Neid klõpse, kus mu maailmavaade ning arusaamine endast ja maailmast on nö üleöö avardunud ja selginenud (siinkohal ei saa mainimata jätta, et sellele on minu puhul alati eelnenud sisemistest kannatustest tulvil periood), on olnud mitmeid ja olen päris kindel, et neid tuleb veelgi! Miski minus ütleb, et see on alles algus. Ja seda iga kord. Et teadlikkus, kohalolu ja mõistmine saavad muutuda veel ja veel sügavamaks. Et ma saan ühe rohkem ja rohkem olla see päris mina, kes elab minu kehas ja kellel on ego. See, kes ei samasta end oma rolliga ega eemalda end mängust, aga õpib oma ego kasutama parimal võimalikul viisil suurel laval selle rolli kõige ägedamaks täitmiseks!

Siit ka minu sõnum Sulle. Sisemine areng on üks väga vinge teekond! Isegi, kui see Sulle alatasa arenguks väga vajalikke kannatusi põhjustab. Kui Sa sellel teel oled, siis tagasi astuda ja mängida "normaalsust" enam ei saa. Seega, ka kõige süngematel ja haavatavamatel hetkedel, hoia siht valgusel - usu ja looda. Liigu edasi. Tee samm ja näed rohkem. Too tähelepanu endasse ja käi oma rada. Ära muuda oma teekonda ego-põhiseks võistluseks ning kui tabad end kellegiga võrdlemast, pane mõistus pausile. 
Pea meeles, et valgus, mille poole Sa püüdled, on alati olemas Sinu enda sees - Sul ei ole vaja seda otsida, osta või saada. See lihtsalt on. Sul on vaja vaid olla piisavalt kohal ja iseendas, et seda tunda, tajuda ja näha. Et olla see, mida Sa otsid.

Ja kui Su hing Sind mõnele vaimsele koolitusele, üritusele või rännakule juhatab, siis mine sinna kogema, olema hetkes, mitte otsima valgustatust. Sest viimase leiad Sa siiski ainult iseenda seest.
​

Täna hommikul ärgates oli mu mõistus kohe kuidagi eriti lärmakas. Ta tuletas meelde, et ilmtingimata oleks aeg hakata muretsema tuleviku pärast, panema paika plaani tänaseks, homseks ja tegelikult ka järgmiseks viisaastakuks, lõi pika nimekirja kõigest mis vajaks nüüd ja kohe tegemist ning nagu alati - tuletas meelde, et kõigeks päris kindlasti aega, raha ja energiat ei jätku! Ja juurde seda ka kusagilt ei tule! Ja üleüldse, tõenäoliselt läheb kõik halvasti, seega oleks viimane aeg kõige mustem stsenaarium läbi mängida ja selleks valmistuma hakata. Kui mõistust liiga tõsiselt kuulata ja oma mõtetesse ära kaduda, siis siinmaal peaks tekkima ärevus. Hirm tuleviku ees. Tuleviku ees, mida selles samas hetkes nende mõtetega loon. Põnev, eks.

Mõistus on üleüldse väga põnev tegelane. Ta kipub ennast küll pidevalt kordama ning vahel ei ole ta sugugi kõige positiivsem ja rõõmsam kaaslane, aga seda enam tasub tal silma peal hoida ning kuulata-vaadelda, mida tarka tal enda arvates öelda on. Ometigi näeb mõistus ju nii suurt vaeva selleks, et minevikukogemuse ja alateadlike hirmude abil minevikku taasluua (nimetades seda tulevikuks, kus kõik kohe kindlasti muutub) ning kaitsta haavatavat ego.

Need on need hinnalised hetked, kus sisemine häirekell hakkab lööma ning tuletab meelde, et ma hakkan taaskord oma elu liiga tõsiselt võtma. Justkui käiks mäng elu ja surma peale.
On võimalik võita ja kaotada. Ja see mis saab on lõplik. Aga kas ikka on?!

Kas ma ikka olen oma mõtted, tunded ja keha, mida siin füüsilises maailmas ringi liikumiseks kasutan? Kas see elu siin on minu jaoks ikkagi lõplik? 

Või äkki on olen mina hoopis midagi palju suuremat, midagi sellist,  mida ei ole mõistusel võimalik päriselt hoomata või kirjeldada. Äkki olen mina hoopis see, kellel on keha ja ego (mõtted, tunded, emotsioonid)?! Äkki olen hoopis mina see, kes on kirjutanud stsenaariumi, valinud mängulava, publiku, teised näitlejad ja loonud rollid - väga ehedad ja tõsised rollid. Lausa nii realistlikud, et nii mina ise, kui ka kõik teised näitlejad selles etenduses on oma egokesksesse rolli nii sügavalt sisse elanud, et on unustanud selle, kes nad päriselt on!
Me oleme justkui elukutselised näitlejad, kes on unustanud elu väljaspool teatrit!

Ja mis siis, kui see elu, see "reaalsus" mida ma siin ja praegu kogen, see etendus... mis siis, kui see on vaid üks väga paljudest etendustest, rollidest ja mängudest, mida me aeg-ruumis mängida oleme otsustanud?

Kui elu füüsilises kehas, füüsilises keskkonnas on mäng, siis paratamatult tekib küsimus - kas ma ikka päriselt mängin?! Kas ma päriselt naudin oma rolli, oma keskkonda? Kas see mäng pakub mulle soovitud elamusi? Või siis olen ma sellesse mängu nii sügavalt kadunud, et olen hakanud mängu ennast kartma? Kartma ennast, keskkonda ja teisi näitlejaid? Ja kas see olen ikka mina, kes on sellesse mängu kadunud? Või olen mina see, kes on lasknud rollil (haavataval egol) võtta võimust enda üle - veenda mind, et see konkreetne roll olengi mina!?

See on põnev, et endalegi märkamatult olen selle postituse koostanud küsimustest. Küsimustest, mida olen pikalt endalt küsinud ning mida tuletan endale alati meelde, kui mu egopõhine isiksus hakkab võimu võtma ja ennast bossiks pidama. Kui hakkan taas kõike liialt tõsiselt võtma, hakkan kartma, klammerduma, analüüsima ja mõtlema. 

Elu on mäng. See keha, mida Sa kasutad, see, millisena ennast näed, milline on Su eellugu, millised on Su mõtted, emotsioonid ja mustrid, millised on Su tugevused ja nõrgad kohad, milline on Su lugu, Su teekond, Sinu panus, Sinu ülesanne ja Sinu kohustused - see on Sinu roll! Väga hästi loodud ja läbimõeldud roll! Võiks lausa öelda - väga realistlik roll! Aga see on roll! Ja kõik teised, Sind ümbritsevad väga tõsised inimesed - ka nemad on ennast lihtsalt oma rollidesse unustanud.

Hetkel, mil Sa mõistad, et see kõik on mäng ning Sul ei ole mitte kui midagi võita või kaotada, saad Sa alles päriselt mängima hakata. Kui Sa mõistad, et Sina ei ole Sinu roll - Sa ei ole oma keha, oma mõtted, oma tunded ja hirmud - kui Sa päriselt mõistad oma rolli olemust, tausta, stsenaariumi ja kaasnäitlejaid nende samuti väga tõsistes rollides, saad Sa päriselt vabaks. Sa ei astu tagasi ega loobu oma rollist, vaid hakkad päriselt mängima. Teades, et ka etenduse kõige põnevamatel ja kriitilisematel hetkedel - Sina üksnes mängid. Sind, seda tõelist Sind, ei saa kunagi miski kahjustada ja füüsiline surm on vaid ühe etenduse lõpp. Kui Sa mõistad mängu ja ütled sellele jah, saad Sa päriselt mängida, aga ei samasta end enam kunagi (loodetavasti!) oma rolliga. Või siis, kui tabad end seda taas tegemast, saad kiirelt endale meelde tuletada, et ehkki Sa oled elukutseline näitleja väga tõsise ja tõetruu rolliga kuhu oled väga hästi sisse elanud, "elad" sa päriselt väljaspool teatrit. Sinu tõeline kodu ja kõik, mis päriselt oluline leiab aset väljaspool teatri piiravaid seinu ning publiku reaktsioone.

Ja kui see kõik on mäng ühes suures-suures teatris, väga paljude kõrvalosalistega, siis on Sul võimalik valida, kas Sa mängid oma rolli särasilmil, suure tahte ja väega, olles oma loo kangelane või lased rollil end rusuda, maadligi suruda ja väikeseks teha.
​
Vali targalt ning ära lase teatril ja oma hästi valitud rollil muutuda Sinu vanglaks!

Karmast räägitakse palju. Üha enam kuulen inimesi rääkimas sellest, kuidas "karma karistab", neil "on halb karma" või miski, mis neile ei meeldi või ebamugavana tundub, kannab karmaatilist silti. 

Minu jaoks ei ole karma mingi kõrgem kohtumõistev institutsioon. Keegi kusagil ei istu riigiametniku kombel mingi multidimensionaalse hüperarvuti taga ega hoia plussidel ja miinustel silma peal, et siis numbrite mittevastavusel nõuda selgitusi, trahvida ja karistada. 

Minu jaoks on karma tasakaal. Mida külvad seda lõikad.
Oletame, et Sa tahad kasvatada tomateid. Kohe väga tahad. Tomatid maitsevad Sulle ülekõige ning tomatite kasvatamine on Sinu suurim unistus. Tuleb kevad ja Sa külvad igasuguseid seemneid, sõna otseses mõttes - IGASUGUSEID! Kogu suve kastad, väetad, rohid ja kannad nende seemnete eest hoolt. Tuleb sügis ja Sinu peenral kasvavad redised, kurgid, baklazaanid, suvikõrvitsad ja porgandid. Aga tomateid pole! Mitte ühtegi tomatit! Ja Sa ju nii väga tahtsid, ootasid ja kasvatasid tomateid! Muidugi oled Sa pettunud, kurb ja võibolla isegi vihane - kus on need oodatud tomatid!?! Mille nimel Sa ikkagi terve suvi vaeva nägid?!?

Ainus, mis selles olukorras päriselt on, on asjaolu, et hetkel, mil Sa neid igasuguseid seemneid külvasid, ei olnud seal portsus mitte ühtegi tomatiseemet. Muud midagi. Kõik ülejäänu on juba Sinu ootuste, eelduste ja pettumuste mäng. Su peenar andis Sulle seda, mida Sa külvasid ja kasvatasid. Nõnda on ka karmaga - mida külvad, seda lõikad. Mida viljakam pinnas, soodsamad tingimused ja suurem hool, seda rikkalikum saak. Mõned viljad valmivad kiiremini (lausa hetkega), teistega läheb aega. Aga kurgiseemnetest kasvavad kurgid, porgandiseemnetest porgandid ja tomatite kasvatamiseks on vaja tomatiseemneid.

Nii lihtsalt on. Ja nõnda on ka kõige muuga, mida "kasvatada" või luua soovime - on vaja õigeid seemneid.

Kui Sulle ei meeldi, mida Sa lõikad - Sulle kohe üldse ei maitse redised, kurgid, baklazaanid, suvikõrvitsad ja porgandid - siis lõpeta nende "igasuguste seemnesegude" külvamine. Kui tomatid on see, mida Sa päriselt oma hinges ihkad, siis võta kätte ja külva ainult tomatiseemneid. Sina oled aednik, see on Sinu põld, ainult Sina otsustad milliseid seemneid sinna külvata ning kuidas seda maad harida. Kui vili ei vasta Su ootustele ning saak ei paku rahuldust, mõtle kas järgmisel kevadel tasuks ikka külvata samu seemneid ning maad samal moel edasi harida. Sinu valik (kas siis vähem või rohkem teadlik, aga sellegipoolest - Sinu valik) = Sinu saak.

​Karma!