Ma olen viimasel ajal kuidagi palju juurelnud nn. õige ajastuse üle.

Selle üle, kuidas elu maagia ja imed sünnivad läbi näiliselt juhusliku "õigel ajal, õiges kohas, õigete inimestega" kokku sattumise.

Ja kuidas vahel on nii, et näiliselt on kõik täiuslik, aga see "miski" lihtsalt ei sünni, kasva, kanna, arene ega võta tuult tiibadesse.

Vahetevahel on nii, et asi ei ole Sinus, teises inimeses või ühise teekonna puudumises. Mõnikord ei ole aeg õige. Sina ei ole valmis või tema ei ole valmis. Võibolla on kellelgi vaja midagi lõpetada, võibolla kellelgi on vaja veel midagi kogeda. Ära loobu armastusest ainult sellepärast, et oodatud sirge ja sileda kiirtee asemel osutub teekond pikemaks ja käänulisemaks kruusateeks.
Kogemus võib olla teekonda väärt ja teekond võib olla väärt kogemust.

Vahetevahel ei ole asi Sinu idees. Teinekord ongi nii, et elu näitab Sulle kätte sihtkoha, ütleb Sulle milline buss Su kohale viib ja juhatab Su isegi vajalikku bussipeatusse. Aga palju varem!
Ja siis tuleb Sul bussi oodata.
Asi ei ole Sinus, sihtkohas, peatuses ega bussis. Sa oled õigel teel ja õiges kohas, lihtsalt pisut varem.
Ära kõnni minema ega loobu, sest buss ei saabunud kohe.
Ootus on küll tüütu, aga elus on asju ja inimesi, kes on seda väärt!

Vahetevahel on nii, et unistus, mis tundub nii suur ja nii oluline, ei materialiseeru vaatamata kõigile Su pingutustele. Mis siis, kui asi ei ole Sinu unistuses? Mis siis, kui see on päriselt oluline ja väärtuslik?
Võibolla ei ole Sina veel kasvanud oma unistuse suuruseks, võibolla ei ole maailm veel selleks valmis.
Ära loobu unistusest, ainult selle pärast, et see ei võtnud kohe tuult tiibadesse, lennanud kõrgustesse ega saanud oodatud vastuvõtu osaliseks.
Mõned asjad kasvavad kiiresti, teiste areng on pikaajalisem. Mis on aga kindel - kõik suured asjad, on kunagi saanud alguse millestki väikesest.

Vahel lihtsalt on nii, et seeme mille Sa hoole ja armastusega mulda oled pannud, vajab idanemiseks oodatust rohkem aega. Sa ju tead, et mistahes taim teeb läbi tohutu arengu enne, kui pea mulla seest välja pistab. Ja Sa tead ka seda, et taim pistab pea mulla seest välja siis, kui ta on valmis, mitte siis kui Sina seda tahad.
Sa ju ei loobu taimest ega kanna seda maha ainult selle pärast, et ta üleöö suureks ei kasvanud. Sest vaatamata kogu inimlikule kannatamatusele Sa tead, et enne kui taim pea mullast välja pistab, on ta läbinud suure arengu. Seeme on idanenud ja roninud pimedusest valgusesse. Ja see on väga suur asi millegi nii väikese kohta!

Kasta oma ideid, oma armastust ja oma unistusi ka siis, kui Sa ei näe neid kohe kasvamas.
Loodus on hea õpetaja. Loodus on tark, seal pole midagi juhuslikku.

Nii on kõigega elus!

Peale seda, kui inimene lõi aja, hakkas kell tiksuma. Aega sai osta, vahetada, raisata, kaotada, kulutada, vahetada ja mis peamine - seda sai alati olema puudu! Ja inimene otsustas hakata planeerima - aega juhtima, kasutama ja omastama. Valdavalt hirmust elu lõplikkuse ees, et aeg saab otsa.
Inimmõistuse loodud ajast olulisem on kõrgem ajastatus. See maagiline "miski", mis on võimaldanud meil kohtuda inimestega, kes on muutnud meie elu ning juhatanud meid kokku ootamatute ja imeliste võimalustega.

Ära kunagi alahinda ega võta seda näiliselt juhuslikku maagiat iseenesestmõistetavalt.

Usalda ennast, oma sisetunnet, kõrgemat ajastust.
​Ole piisavalt tark, et eristada millal on aeg vaadata uute põldude poole, edasi liikuda ja asuda uusi seemneid külvama ning millal on vaja veel vaid õige pisut vett, päikest ja väetist selleks, et lill pea mullast välja pistaks.