IGA LIBLIKAS ON ALUSTANUD TEEKONDA RÖÖVIKUNA!

Täna hommikul pusisin üle poole tunni ühe priske elutuppa eksinud ööliblika tema loomulikku keskkonda juhendamisega ja mõtlesin endamisi irooniliselt, et mis värk mul nende putukatega on!

🦋

Tegelikult ma tean, mis värk mul putukatega on - eriti liblikatega.
Ma olen nendest olenditest olnud lummatud juba väikesest peale  ja mitte ainult sellepärast, et nad on erakordselt esteetilised ja silmale ilusad vaadata. Mul tekkis nende habraste ja õrnade olendite vastu esmakordselt suur austus juba siis, kui esimene värviliste piltidega entsüklopeedia mulle liblika teekonna lahti seletas.
Kui ma sain teada, et liblikas ei sünnigi liblikana.

🦋

Mida enam aeg edasi, seda rohkem ma neid väikeseid, aga ökosüsteemi seisukohast superolulisi olendeid imetlen - eeskätt tänu teadmisele, mis on olnud ühe sellise üürikese ja väga ilusa lennu hind.

Ma olen varasemalt korduvalt liblika teekonda kasutanud meie sisemaailmas toimuvate muutuste ilmestamiseks ja mingil põhjusel tekkis täna tunne seda taas mingis uues sõnastuses meenutada.

Mida enam aeg edasi, seda kaootilisemaks läheb, seda rohkem räägitakse transformatsioonist, suurtest muutustest, keerulistest sisemistest protsessidest, minevikutraumade tervendamisest ja kaosest.
Väga hea, oleme kollektiivselt ka muutumises!
Ja liblika teekond sobib selle muutuse ilmestamiseks suurepäraselt!

🦋

Nüüd, teadupärast tasub oma soovidega ettevaatlik olla, sest enamasti saame me kõik, mida tahame!
Tasub silmas pidada, et kataloogist igasuguseid asju tellides - soove, unistusi, hirme, rämpsmõtteid, mudru - läheb tellimus otse täideviimisele ning seal ei eristata tellimuste täitmisel "positiivseid unistusi" "kõige hullematest stsenaariumitest". Mis on punasega alla joonitud (kuhu kõige enam energiat panustatud), läheb suure tõenäosusega tellija suunas teele esimesena!

Lisaks sellele - kes tellib muusika, olgu valmis selle eest ka maksma.
Kui mitte kohe, siis vähemalt siis, kui kuller pakiga ukse ees!

🦋

IGA LIBLIKAS ON ALUSTANUD OMA TEEKONDA RÖÖVIKUNA!

🦋

Ma võin vaid oletada, kas röövik on koorudes teadnud, mis teda ees ootab, aga vähemalt ühel väga olulisel eluetapil - mässides ennast kookonisse - on ta olnud valmis maksma selle muutuse hinda!

Seega, kui Sa oled üks neist, kes on ihaldanud suuri muutuseid või kasutanud sõna transformatsioon ning jõudnud oma välis- või sisemaailmas korralikku kaosesse - palju õnne!
Su soovi on kuulda võetud!
Kuller on ukse taga ja pakk on kohale toodud!

🦋

Enne, kui me seda spirituaal-bioloogilist teekonda teadlikus võtmes jätkame, tahaksin selgelt eristada kahte terminit.
Ma olen ise varasemalt kasutanud mõlemat väga eritähenduslikku terminit sama protsessi kirjeldamiseks, aga mõistes, et tellides transformatsiooni on võimalik jõuda igasuguste põnevate vormimuutusteni, mis ei pruugi olla ei meeldivad ega tegelikult ka kuigi kasulikud või püsivad. Eriti, kui sisemus kaasa ei muutu.

Rööviku teekond liblikaks on metamorfoos.
Ja selles protsessis muutub kõik.
Minu meelest on iga liblikas evolutsiooni musternäidiseks.
Nii füüsiliselt, kui ka ülekantud sümbolina sügavamal sisemisel (spirituaalsel) tasandil.

Liblikas  on elav näide sellest, kuidas elu algab 50 rakuga ning peale taassündi ehk metamorfoosi jõuab enam, kui 50 000 rakuga organismini.
Milline evolutsiooniline hüpe potentsiaalis, või mis!?

🦋

Kui iga liblikas on alustanud teekonda röövikuna, siis mitte igast röövikust ei saa liblikat.
Mõni nendest väikestest toiduahela madalaimalt astmelt alustavast supernäljasest ning ainult toidule ja ellujäämisele orienteeritud tüübist saab suupisteks kellelegi teisele, mõnel ei õnnestu kookonit punuda ning paljud saavad kookonis või koos kookoniga hukka.

🦋

Irooniline on ka see, et üks priske röövik on ülisuure toiteväärtusega paljudele järgmistel toiduahela astmetel olevatele olenditele. Kookonist väljudes langeb ta väärtus toiduahelas aga märkimisväärselt - liblikad ei täida kuigi hästi ei lindude, ega ka roomajate kõhtu.
Teisalt, kui rööviku väärtus ökosüsteemile on võrdlemisi väike, siis liblikal on taimede õietolmu levitamises kandev roll. Uskumatu eks - nii väikesel ja hapral olendil on nii oluline roll selles, et kõik elusolendid siin planeedil saavad hapnikuga varustatud. Ilma liblikata poleks taimi, taimedeta poleks fotosünteesi ja ilma fotosünteesita ... oleks pidu siin planeedil kiiresti läbi.

🦋

Aga kõik algab röövikust, sest muudmoodi liblikaks ei saa.
Ja kõige olulisem muutus sel teekonnal toimub kookonis.

🦋

Põhjus, miks ma kõrgendatud huvi liblikate metamorfoosi vastu üles olen näidanud ning sellest tänaseni parajalt lummatud olen, ei seisne mitte minu bioloogia-lembuses, vaid selles, kui hästi ja täpselt see ilmestab muutuseid inimolendi sisemaailmas.

🦋

Liblikas on röövikuga kookonis aset leidnud muutuse tulem.
Ja väliselt nähtav, kandev ja püsiv muutus inimeses on hulga sisemiste (ja sageli paljale silmale varjatuks jäävate) muutuste tulem. Me võime näha muutust teises, aga mitte kunagi teada selle muutuse tegelikku hinda.
Ja seda on oluline teadvustada, sest see toimib ka vastupidiselt - teised võivad näha muutust Sinus, aga seejuures omada null-arusaama sellest, milline teekond selleni viis.

🦋

Me võime näha röövikut, kookonit ja siis liblikat, aga kõige olulisem muutus jääb hoolikalt varjatuks.
Röövik peab ellu jääma, seejärel usaldama elu ja protsessi (alistuma), et seejärel lennata liblikana.
Päris võimas, eks!?

🦋

Igatahes alustab röövik teekonda kõige vajalikuga selleks, et õigel hetkel muutus läbi teha.
Kogu vajalik potentsiaal on olemas juba alates sünnist (loe: koorumisest).
Tema keha on disainitud muutumiseks ning mingi osa temast (kahtlustan, et mitte ratsionaalne ja loogiline mõistus) teab, millal on täpselt õige aeg seda teha.

Teekond algab abitu ja näljasena toiduahela kõige madalamalt lülilt, olles toiduks põhimõtteliselt kõigile. Ka neile, kes on muidu taimetoidulised, aga ei pese, puhasta ega sorteeri metsikus looduses elades oma salatit.

🦋

Kui röövik on olnud piisavalt visa - ennast nuumanud ja ellu jäänud, siis on aeg leida turvaline koht ja asuda kookonit keerutama.
Nüüd, kui Sa tellid endale "kookoni perioodi" ja pead silmas röövikuid, siis tea, et kookon ei ole spaa!
Kui kookon täpselt õigel hetkel lahti lõigata, siis voolab sealt välja "röövikusupp".
Lihtsas maakeeles - röövik sõna otseses mõttes lahustab ja seedib ennast ära.
Kookonis supistumine ei kõla isegi teoreetiliselt kuigi meeldivalt.

🦋

Röövik on elusolend ja ma olen päris kindel, et lähtuvalt sellest on ka tema võimeline tundma valu.
Nüüd kujuta ette, et Su keha lahustub  - Sa sured ilma füüsiliselt suremata. Ja Sa teed seda täiesti abituna õrnas mähises, kus mistahes tugevam väline mõju võib Su teekonna hetkega lõpetada.
Kui palju peab selles protsessis olema usaldust ja alistumist. Ei mingit kontrolli, ainult usaldus.

🦋

Ja siis - ilma päriselt suremata - hakkab kogu Su närvi- ja seedesüsteem ennast täiesti uuel moel üles ehitama mingite kettakujuliste rakukeste ümber, mis on Sinuga vaikimisi kaasas olnud sünnist (loe: koorumisest) saati.
Sa sünnid uuesti mitte ainult vormis, vaid ka "sisus ja olemuses".
Proteiinirikkast supist sünnib ja kujuneb kõik vajalik elamaks liblikana.

Päris võimas eks?

🦋

Osad teadlased väidavad, et mingid liblikaliigid võivad ka peale metamorfoosi mäletada oma röövikuperioodi
(ma ei ole kindel, kuidas seda muidugi tõestada saab, aga idee tasandil kõnetab see mind väga).

Kui liblikas mäletab oma röövikuaega, siis järelikult on temas juba röövikuajal mingi alateadlik ja intuitiivne teadmine eesootavast. 

🦋

Paradoksaalne on see, et meie - inimestega - on tegelikult paljuski samamoodi!

Eriti, kui me tuletame endale taas meelde, et me oleme osa loodusest (mitte sellest üle).
Ja on muutuseid, mis küll erinevas vormis ja erineval tasandil - aga puudutavad kogu elu siin planeedil ühtmoodi.

🦋

Inimbeebi ei ole kuigi erinev röövikust - abitu ja näljane. Lihtsalt varustatud nime, isikukoodi ja vanematega.
Rõõm kuuluda imetajate hulka, eks!

Igatahes, kui röövikutel oleksid vanemad, siis päris kindlasti oleks röövikute kogukondi, kus evolutsioon oleks pärsitud. Kus röövikud ei teeks läbi metamorfoosi ning sööksid ennast lihtsalt lõhki või lahustuksid ära ilma kookonit punumata.
Õnneks on loodus selles vallas olnud tark ning pannud mudelõppele käe ette (meil on ikkagi hapnikku vaja - röövik peab saama liblikaks!)
Inimeste maailmas on teisiti.
Normid, mudelid ja "õpetused" ei luba loobuda olulisel hetkel kontrollist ning alistuda muutusele.
Isegi siis, kui enam kuidagi teisiti ei saa.

Kui röövik alustaks metamorfoosi ilma kookonita, oleks ta hukule määratud.
Sama lugu on inimesega. Vastupanu "kookonile", sissepoole pöördumisele ja protsessile, mida oled tulnud läbi tegema - on vastupanu elule.

🦋

See, kes kardab tundmatut, kardab surma ja kardab muutust, ei saa aga kunagi päriselt elada.

Ja nõnda on ka liblikaga.
Sa ei näe röövikuid mänglemas ja nektarit nautimas. Elu liblikana tundub vähemalt kõrvalt vaadates väärt kogu eelnevat teekonda. Rääkimata siis sellest, et liblika julgus ja usaldus see muutus läbi teha annab kaudselt (no ja päris otseselt ka) võimaluse eluks ja elu jätkumiseks siin planeedil (taimed, fotosüntees, hapnik).

🦋

Kuhu ma tahan selle pika jutuga jõuda?
Eks ikka samasse kohta, kuhu ma selle näitega ühel või teisel moel iga kord jõudnud olen!

Kui Sul on aeg muutuda, kui Sa oled seda tajunud, soovinud, tahtnud või lihtsalt tead, et teisiti (vanaviisi) enam ei saa, siis tea ... osa sellest protsessist on väga kole, tõenäoliselt piinarikas, räpane ja kaootiline.

Aga kui Sa oled juba pununud kookoni (suundunud sissepoole) ja lahustunud "röövikusupiks", siis see ei ole küll koht, kus alla anda või paanikasse sattuda!

🦋

Ainus tee edasi viib läbi usalduse.
Kui mitte miski ei sõltu enam Sinust, siis Sa usaldad.
Röövikusupis hakkab kõik korrastuma allesjäänud kettakujuliste rakukeste ümber, mis olid röövikus vaikimisi olemas algusest peale. Ka Sinus on aegade algusest peale olemas see algne "miski", mille ümber sünnib uus kord.
Aga ainult siis, kui Sa kartma ja rapsima ei hakka.

Kui Sa räägid haavatavusest või elu usaldamisest, siis - röövikusupp kookonis!
Ei mingit kontrolli, ei mingit hala - ainult intuitiivne teadmine, julgus ja usaldus.

🦋

Inimene on osa elust. Sina oled osa elust.
Elu (evolutsioon) on tark.
Ja elab igas elusolendis.
Ka Sinus!

🦋

Ja kui Sa teed selle muutuse​ läbi.
Kui supist on kujunenud liblikas ja tal on aeg ennast kookonist välja süüa (teadmata, mis teda ees ootab), siis on aeg! Ma ei tea, kas liblikas kardab kookonist välja tulemist või on lihtsalt elevil (need on tegelikult täpselt sama nähtus, lihtsalt ühel on negatiivne ja teine ootus juures).
Võibolla ei oota liblikas midagi ja usaldab elu ning ennast jäägitult.
Aga Sinul tasub olla julge.

🦋

Mõtle, milline raiskamine oleks röövikuna ellu jääda, supistuda, uuesti sündida ja siis ära surra
kordagi oma tiibu kasutamata!?

Sa ei jõua sellise ilu ja väärtuseni selleks, et lihtsalt lämbuda kookonisse või jääda hirmununa tuttavale oksale istuma (kuni siis keegi Sind varem või hiljem ikkagi madala toiteväärtusega suupistena ära sööb).
Kui Sinust on saanud liblikas, on Sinu primaarne vastutus täita oma olulist rolli ökosüsteemis, rikastada maailma iluga ja nautida oma tiibu!

🦋

Ja isegi, kui liblikas mäletab, kust ta on tulnud ning milline on see teekond olnud - isegi kui ta mäletab valu ja kannatusi kookonis -  siis liblikas ei jää istuma oksale, kus ta sündis ning terveks oma ülejäänuks eluks (mis ei ole väga pikk) protsessima ning ellujäämist ja supistumist meenutama.
​
Mis tehtud on tehtud, teekond on toonud praegusesse hetke ja elu läheb ainult edasi!


Ka inimestega ja inimeste maailmas :)!

​