Ausalt sellest, mis peidus pinna all

Minust voolas eile välja üks tavapärasest võibolla isegi isiklikum ja vahetum Facebooki postitus. Eile ei tulnud mul mõttessegi seda avalikumalt jagada, täna tundub see mingil põhjusel oluline. Seega lisan selle muutmata kujul siia :)

*

Mul on väga hea meel, et iga päevaga räägitakse üha enam ausalt ja avalikult, ilma igasuguse valehäbita sellest, mis päriselt toimub. Ei, mitte poliitikas, kultuuris või maailmas suuremalt, vaid meie endi sisemaailmas. Sellest, mis ei ole justkui “ilus”, mida “tublid inimesed” ei tunne (või vähemalt avalikult ei tunnista) ning mis jääb särava naeratuse või sotsiaalmeedia töödeldud pildimaterjali varju. Ma tean väga hästi, kuidas käib hea mulje jätmine, hea, tubli ja viisakas olemine ning halva mängu juures hea näo tegemine. 
Igatahes, ehkki Sa oled ilmselt kõike seda praeguseks juba kuulnud mitmetelt väga kuulsatelt, vingetelt, teadlikelt, ägedatelt ja ilusatelt inimestelt, on mul millegipärast väga pikka aega olnud tunne, et ma soovin seda jagada. Ju siis on nii vaja...
Pealegi pidavat mõõdukas kordamine tarkusi kinnistama :D 
Mulle on korduvalt öeldud, et inimesed imetlevad mu julgust ja enesekindlust. Aga minu sees on olnud nii-nii palju hirme. Ma olen kartnud olla ebaõnnestuja, kaotada seda, mis on minu jaoks päriselt oluline ja neid keda armastan, olen kartnud olla mitte keegi ja teha mitte midagi. Olen kartnud läbi kukkuda ja mitte proovida. Olen kartnud võlgasid ja avalikku hukkamõistu. Ja tead mis - see kõik on juhtunud. Kuna ma jätkan selle postitusega - siis ilmselgelt, jäin ma elama :D
Mulle on enam, kui 30 aasta jooksul öeldud, et ma olen ilus. Enamasti olen ma arvanud, et see on mingi elementaarne viisakusavaldus või siis on neil inimestel midagi vaja. Ennast, oma keha ja välimust õppisin ma häbenema juba pisi-pisikesena. Liiga pikk, liiga paks, liiga ebatavaline, liiga tavaline, liiga… whatever. Mitte kunagi standardile vastav, mitte kunagi piisavalt hea. No ja siis ma olingi liiga kõike ja mitte piisavalt midagi enda jaoks. Vahet polnud, kas ma näljutasin ennast 56 kiloseks või kogusin ennasthävitavalt puhvrit 70+ kiloni - ilusana ei tundnud ma ennast kunagi. Ja kuna ma kunagi väiksena ei saanud õigel ajal klambreid, siis tead mis - ma pole enam-vähem kogu elu avalikult naernud või naeratanud! Sest mul ei ole ideaalset hambumust, aga enamus inimesi pole tõenäoliselt seda kunagi märganud (vähemalt mitte praeguse hetkeni :D) või veel vähem olnud sellest häiritud. Ja need lokid, mida paljud ägedaks peavad… ma olen enam, kui kakskümmend aastat neid igal hommikul sirgendanud. 
Ja nii nagu väga väga paljud tüdrukud täna, olen ka mina kunagi tahtnud täiega olla selline nagu kõik. Standardile vastav. Koguaeg. Vahet pole kas standard on parasjagu anorektik, “terves kehakaalus sale” või jõusaali-fit. Misiganes parasjagu müüb ja ühiskonnale paremini peale läheb. 
Läks jupp maad aega, et aru saada, et terve ning rahulolev on hoopis teine kvaliteet, kui "kaanestaari-ilus".
No ja nagu me teame, siis seal, kus on häbi, on ka süü. Ja seda magusvalusat mängu mängisin ma siin endaga mõned aastad sinna-siia, aga ligi kolm kümnendit.
Ja täna, kui ma olen vanem, kui kunagi varem, tõenäoliselt vähem “vormis”, kui mitmetel eluperioodidel kunagi varem, palju rohkem sisemiselt ja välimiselt räsitud… ning pole ikka veel oma hambaid korda saanud :D … olen ma endaga rohkem rahul, kui kunagi varem. Ulme, eks! Ma ei häbene kortsukesi, mõne lisakilo jagu polstrit või ebastandartset välimust. Ehkki suure ja tingimusteta enesearmastuseni on veel arenguruumi, olen ma teel ja teen endale pai väikeste edusammude pärast.
Muuhulgas - point made - asi ei ole selles, kuidas Sa välja näed, asi on ja jääb alati olema Sinu sisemises minapildis! Ja selles, kas Sa näed ennast läbi oma sisemiste silmade või selle, kui hästi Sa parasjagu mõnda etteantud normi sobitud, mitu laiki Su pilt saab ning kui paljudele Sa "meeldid".
Ja tead mis, ma olen ennast terve elu võrrelnud teistega. Ning sugugi mitte sellises üleolevas egolaksu võtmes, vaid nii, et on valus. Väga valus. Ma olen endale öelnud asju, mida ma ei ütleks mitte kellelegi. Isegi mitte kellelegi, keda ma vihkaksin. Päris karm, eks. Mitte kunagi piisavalt hea, piisavalt tark, piisavalt ilus… millegi hea vääriline. Kõik tuli alati välja teenida. Raskelt ja valuga.
Ja kuna ma olen iseennast halvasti kohelnud, on seda teinud ka teised inimesed. Valdavalt ikka need kõige lähedasemad. Ehk siis nii nagu ma olen olnud vägivaldne endaga, olen ma olnud üheks osapooleks vägivaldsetes suhetes. No ikka räigelt, ikka täitsa katki, et saaks aru, mida iseendaga pikalt teinud olen. Millist mustrit olen korranud. Ikka läbi süü ja häbi!
See on ilmselt ka miski, mida on näinud minu puhul vaid loetud lähedased ning vaid jäemäe pinnapealse osana. Aga taaskord - nagu sellest postitusest välja võib lugeda - ma olen ellu jäänud! Ja mitte ühe korra, vaid mitmeid kordi. Ka olukordades, kus võibolla tavaliselt ellu ei jääda. Või vähemalt ei tulda näiliselt nii “lihtsalt” toime. 
Samal ajal, kui ma olen paljude inimeste jaoks tundunud “alati nii särav ja optimistlik”, on minu sisemaailm olnud nõnda sünge, et ma olen vahepeal siiralt kahelnud, kas maailmas on olemas veel negatiivsemaid inimesi, kui mina 😃 No ja kui ka oleks olnud, siis tõenäoliselt poleks see mind nendel hetkedel sellegipoolest grammivõrdki kõigutanud või rõõmustanud. On olnud hetki, kus ma pole suutnud ennast isegi voodist välja ajada, rääkimata sellest, et panna riidesse ja toast välja minna. Õnneks on tollal õnnestunud hästi ka mõni füüsiline haigus vormistada, et sotsiaalselt heakskiidetud moel argielust eemalduda. Ma olen valmistunud halvimaks, oodanud halvimat, plaaninud halvimaga toimetulekut ja tead mis - halvim on ka juhtunud. Tellimus edastatud, vormistatud ja täidetud. Töö tellija materjalist. Oh üllatust, aga taaskord - jääb elama! 
Ja mul on nii hea meel kuulda, kuidas paljude arvates õnnestub mul kõik mängleva kergusega, sest tegelikult olen ma olnud üks räige ennast saboteeriv masohist. Minu mõttemustrid ja uskumused pole toetanud seda, mida ma luua soovisin ning seetõttu tuli kõik raskelt, üle kivide ja kändude ning käsikäes kannatuste ja ebaõnnestumistega. Minu enda sisemaailma, mitte kellegi teise või mõne välise jõu tõttu.
Ma tundsin, et pean alati andma rohkem ning kunagi pole piisavalt, pole piisavalt hästi. Et teised on paremad, tublimad, vingemad. Et see, mida ma teen pole oluline ning parem on üldse mitte midagi teha. Või siis oodata, kuni kõik ideaalsed tingimused on täitunud ja mina olen muutunud täiuslikuks. Sest ainult täiuslikud inimesed võivad päriselt elada, eks :D
Oma aja, energia ja oskuste ning teadmiste väärtustamine ei olnud miski, mida mulle koolis, ülikoolis või ühelgi arvukatest koolitustest õpetatud oleks. Seda õpetas ja õpetab siiani elu. Kunagi läbi valu ja kannatuste (nii nagu ma seda - ja ka kõike muud oma elus - vastu oskasin võtta), täna õnneks juba mõnevõrra teise kvaliteediga :)
Ja see "ülbe ning uhkena" tunduv hoiak, pole olnud midagi muud, kui väga hästi toimiv viis hoida distantsi ohtlikuna tunduva inimkonnaga :)
Selle postituse mõte ei ole halada, kurta, kirjeldada “raskusi täis elu”. See, mida ma tahan öelda, on see, et kõik mis hiilgab, ei ole alati kuld! Ja see, mis kunagi oli, enam ei loe. See loeb vaid seni, kuni Sa ise seda lugu elus hoiad. 
Mida ma tahan öelda, on see, et keegi meist (sh ka need ülisädelevad, megazen-id, täiuslikus vormis, ideaalselt meigitud ning alati überõnnelikud tingimusteta armastuses elavad inimesed)… ma toonitan - mitte keegi - ei ole täiuslik. Loodus ei loo täiuslikkust. Loodus loob unikaalsust.
Me oleme inimlikul teekonnal kogu inimliku värgiga. Ehedate tunnete, emotsioonide, väljakutsete, unikaalsete (ja samas, kui järgi mõelda ning päriselt märgata, siis sugugi mitte nii väga erinevate ;)) teekondade, kogemuste, haavade, lugude ja mustritega. Ja lisaks sellele kogu oma ainulaadsuse, kordumatuse, haavatavuse, piiritu potentsiaali ja teadlikkusega.
Mida ma tahan öelda, on see… et kui Sul on parasjagu raske ja Sa näed enda ümber ainult “hästi toime tulevaid inimesi” ning oled uppumas enesehaletsusse ja lootusetusesse… siis Sa ei ole kunagi päriselt üksi. Ja ma arvan, et võibolla, kui sellest pärisvärgist päriselt ja ausalt piisavalt palju rääkida, siis ühel hetkel toimub ka päris tõeline muutus ning me tunnemegi ennast piisavalt turvaliselt, et elada päriselt iseendana, oma enda tõe järgi. Tehes oma asja, omal moel ja nende hulgas, kes aktsepteerivad meid sellisena nagu me oleme, mitte kuvandina sellest, millisena ühiskond meid näha tahaks - normaalsete, tublide ja eeskujulike kodanikena. 
Ja saades päriselt terveneda, areneda, särada ning ellujäämise asemel täiel rinnal elades.
Ahjaa, kui Sulle see “pärisvärk” ikka kohe üldse ei istu ning Sa eelistaksid näha oma timeline-il täiuslikke ja alati säravaid õnnelike ebainimesi, siis kusagil on olemas unfriend nupuke. Sa võid seda kasutada. See on täitsa okei, kui inimeste teed mingil hetkel lahku lähevad :)😉
Kuna mulle on see päriselt elamise pärisvärk viimastel aastatel kuidagi kohe eriti väga-väga meeldima hakanud, siis suure tõenäosusega on see siin alles algus 😃
PS! Keelekorrektuuri pole ka vaja teha, see pole siin üks nendest täiuslikest postitustest :) Isegi pildil pole filtrit kasutatud :)😃