Ma olen viimasel ajal kuidagi palju juurelnud nn. õige ajastuse üle.

Selle üle, kuidas elu maagia ja imed sünnivad läbi näiliselt juhusliku "õigel ajal, õiges kohas, õigete inimestega" kokku sattumise.

Ja kuidas vahel on nii, et näiliselt on kõik täiuslik, aga see "miski" lihtsalt ei sünni, kasva, kanna, arene ega võta tuult tiibadesse.

Vahetevahel on nii, et asi ei ole Sinus, teises inimeses või ühise teekonna puudumises. Mõnikord ei ole aeg õige. Sina ei ole valmis või tema ei ole valmis. Võibolla on kellelgi vaja midagi lõpetada, võibolla kellelgi on vaja veel midagi kogeda. Ära loobu armastusest ainult sellepärast, et oodatud sirge ja sileda kiirtee asemel osutub teekond pikemaks ja käänulisemaks kruusateeks.
Kogemus võib olla teekonda väärt ja teekond võib olla väärt kogemust.

Vahetevahel ei ole asi Sinu idees. Teinekord ongi nii, et elu näitab Sulle kätte sihtkoha, ütleb Sulle milline buss Su kohale viib ja juhatab Su isegi vajalikku bussipeatusse. Aga palju varem!
Ja siis tuleb Sul bussi oodata.
Asi ei ole Sinus, sihtkohas, peatuses ega bussis. Sa oled õigel teel ja õiges kohas, lihtsalt pisut varem.
Ära kõnni minema ega loobu, sest buss ei saabunud kohe.
Ootus on küll tüütu, aga elus on asju ja inimesi, kes on seda väärt!

Vahetevahel on nii, et unistus, mis tundub nii suur ja nii oluline, ei materialiseeru vaatamata kõigile Su pingutustele. Mis siis, kui asi ei ole Sinu unistuses? Mis siis, kui see on päriselt oluline ja väärtuslik?
Võibolla ei ole Sina veel kasvanud oma unistuse suuruseks, võibolla ei ole maailm veel selleks valmis.
Ära loobu unistusest, ainult selle pärast, et see ei võtnud kohe tuult tiibadesse, lennanud kõrgustesse ega saanud oodatud vastuvõtu osaliseks.
Mõned asjad kasvavad kiiresti, teiste areng on pikaajalisem. Mis on aga kindel - kõik suured asjad, on kunagi saanud alguse millestki väikesest.

Vahel lihtsalt on nii, et seeme mille Sa hoole ja armastusega mulda oled pannud, vajab idanemiseks oodatust rohkem aega. Sa ju tead, et mistahes taim teeb läbi tohutu arengu enne, kui pea mulla seest välja pistab. Ja Sa tead ka seda, et taim pistab pea mulla seest välja siis, kui ta on valmis, mitte siis kui Sina seda tahad.
Sa ju ei loobu taimest ega kanna seda maha ainult selle pärast, et ta üleöö suureks ei kasvanud. Sest vaatamata kogu inimlikule kannatamatusele Sa tead, et enne kui taim pea mullast välja pistab, on ta läbinud suure arengu. Seeme on idanenud ja roninud pimedusest valgusesse. Ja see on väga suur asi millegi nii väikese kohta!

Kasta oma ideid, oma armastust ja oma unistusi ka siis, kui Sa ei näe neid kohe kasvamas.
Loodus on hea õpetaja. Loodus on tark, seal pole midagi juhuslikku.

Nii on kõigega elus!

Peale seda, kui inimene lõi aja, hakkas kell tiksuma. Aega sai osta, vahetada, raisata, kaotada, kulutada, vahetada ja mis peamine - seda sai alati olema puudu! Ja inimene otsustas hakata planeerima - aega juhtima, kasutama ja omastama. Valdavalt hirmust elu lõplikkuse ees, et aeg saab otsa.
Inimmõistuse loodud ajast olulisem on kõrgem ajastatus. See maagiline "miski", mis on võimaldanud meil kohtuda inimestega, kes on muutnud meie elu ning juhatanud meid kokku ootamatute ja imeliste võimalustega.

Ära kunagi alahinda ega võta seda näiliselt juhuslikku maagiat iseenesestmõistetavalt.

Usalda ennast, oma sisetunnet, kõrgemat ajastust.
​Ole piisavalt tark, et eristada millal on aeg vaadata uute põldude poole, edasi liikuda ja asuda uusi seemneid külvama ning millal on vaja veel vaid õige pisut vett, päikest ja väetist selleks, et lill pea mullast välja pistaks.

Olen püüdnud ennast teadlikult distantseerida teate-küll-mis-nakkusega seonduvast ning vältida mistahes liigseid sõnavõtte ja arvamusavaldusi. Sõna on küll vaba, aga ainult siis, kui sobib kokku tellija muusikaga. Ja kuna mina sellesse bändi ei kuulu, siis püüan alljärgnevas olla võimalikult diplomaatiline ning muuhulgas mitte jagada seda postitust sotsiaalmeedias.

​Ma ei taha Sulle rääkida hingamisteede viirusest, mis on aastaga muteerinud selliselt, et tegemist on nüüdseks juba enam-vähem ükskõik milliste sümptomitega haigusega, mis muuhulgas võib kulgeda ka täiesti sümptomivabalt. Ma jätan vandenõud teoreetikutele, statistika neile, keda numbrid teenivad ja maskidest võid samuti lugeda mujalt.

Kui tahad minu isiklikku nägemust antud olukorrast ja selle tagamaadest, võid seda küsida isiklikult. See, et ma ei torma märterlikult ja ennastohverdavalt võitlusesse tuuleveskitega ega joonista öösiti kodus lööklausetega plakateid, ei tähenda seda, et mul poleks midagi öelda või arvata.

Millest ma aga tahan rääkida, on manipulatsioon ühe võimsaima baashirmuga!

Ma olen aasta otsa huviga vaadelnud seda, kui suured silmad siis hirmul tegelikult on. Kuidas on võimalik luua kriisi üksnes oskuslikult manipuleerides surmahirmuga (sest need, kes ei karda surma, kardavad kaotada oma identiteeti või vara - hirm on hirm ja tulemus sama). Kuidas inimesed on valmis surmahirmus andma ära vastutuse, tegema seda, mis kästud, ostma küsimusi küsimata seda, mis ette kirjutatud ja usaldama ennast pimesi ükskõik kelle hoolde, kes näeb välja autoriteetne, kõlab autoriteetselt ja kannab autoriteetset ametinimetust.

Me nägime mugandumise uut taset kevadel, kui ka need, kes teadmata lähenevast nakkushaigusest toppisid ikkagi oma korvid wc-paberit täis...  lihtsalt sellepärast, et kõik teised tegid seda!

Kui varasemalt oli sedalaadi ühiskonna killustamine minu jaoks tükike ajaloost või legend vandenõude kategooriast, siis kui paradoksaalne see ka poleks - ma leian alatasa ennast elamast analoogsest loost. Ma näen, kuidas hoolikas manipulatsioon hirmuga on pannud inimesi nägema kõigis teistes inimestes ohtu. Vaenlast. Kedagi, kellest tuleb ennast kaitsta, eraldada või juba eos enesekaitseks rünnata.
See on uskumatu, kuidas näiliselt eluterve ja ratsionaalne inimene hakkab infotulvas zombistatuna ründama seda, kes roolib päästepaati, milles ta ise istub või ära närima kätt, aru saamata et see on täiesti terve ning muuhulgas veel kinnitatud tema enda keha külge. 

Mind üllatab, kui palju tähelepanu pööratakse võitlusele ja vastandumisele. Maskiga või maskita, vaktsiiniga või vaktsiinita, prooviga või proovita, karantiinis või lihtsalt füüsilise kontaktita. Inimene eraldub inimesest. Ja ta teeb seda ise. Meedia küll paneb kokku menüü, aga igaüks saab vähemalt täna veel ise valida, mida ta sellest menüüst tellib ja kas tal tegelikult on üleüldse kõht nii tühi, et selle menüüga tutvumagi hakata.

​Ma ei saa rääkida kogu maailma eest, aga eestlane on alati olnud teise eestlase suhtes ründav. Taustal tiksumas puudus - kõigile ei jätku ja parim viis oma pead pinnal hoida, on surudes teise oma vee alla.
Ja jah, ma ei usu, et see on juhuslik, et peredel on "ohtlik" kokku saada, et piirid on suletud, meelelahutust on piiratud ja normeeritud ning rahvakogunemised keelatud. Ajalool on komme korduda. Karjast eraldatud loom on ka looduses kergem saak. Üksikut looma on lihtne juhtida sinna, kuhu vaja. Karjas on jõud.
Nii hoidsid ka inimloomad vanasti keerulisel ajal kokku. Toetasid üksteist, olid abiks. Nad teadsid, et "karjas" peitub jõud. Et koos saab ja jõuab seda, mida üksi ei saa. 

Ma ei puuduta põhjusega valitsuse tasandil kehtestatud piiranguid lähemalt. Mul on tegelikult väga hea meel, et sõdu peetakse tänapäeval peenemalt, füüsiliste relvade ja kahuriteta.

Küll aga tahan ma meelde tuletada Sulle, kes Sa mingil juhuslikul põhjusel oled seda postitust lugema sattunud, et SUL ON VALIKUVÕIMALUS. 

​On okei, kui Sa valid mööda vaadata asjaolust, et maske on läbi ajaloo kasutatud mitte inimeste kaitseks, vaid nende tahte, hääle ja identiteedi eemaldamiseks. Et näotut ja hääletut on alati olnud lihtsam hukata, sest sel moel on ta lihtsalt üks järjekordne number mingis tabelis. Ma arvan, et okei ka mööda vaadata asjaolust, et tavaliselt keerab jama kokku see, kes jamast kõige rohkem kasu saab. On okei süüdistada ülemaailmses apokalüpsises üht haiget Hiina nahkhiirt ja uskuda, et ravimitööstus, mis teenib miljardeid inimeste haigustest, tegelikult hoolib inimeste tervisest ja tahab inimkonda tervendada. Samamoodi on okei arvata, et kogunedes ja kätest kinni hoides ning üheskoos pead liiva alla surudes kaovad kõik inimkonna probleemid ning kapis peituvaid luukeresid järjepidevalt eitades haihtuvad nad ühel päeval tulnukate kaasabil lihtsalt ära.
Usu mida tahad. Kõik on okei.

Mis aga ei ole okei, on unustada selle kõige juures inimlikkus!
Ei ole okei panna tõe ees silmad kinni ja lasta ennast manipuleerida peksma maaslamajaid ning sünnitama juurde vägivalda niigi kriisis olevasse ühiskonda.

Me oleme olukorras, kus maskivastased ründavad maskipooldajaid, maskipooldajad on tülis teiste maksipooldajatega sest faktid ei klapi ja maskivastased ründavad maskivastaseid, sest kusagil miitingul kaks tüdrukut tõmbasid plakatit hoides suitsu.

Nagu päriselt?!?

Inimolend! Kes sa oled ja kelleks oled sa lasknud hirmul ennast muuta?!
Kus on Su fookus? Kellega ja miks Sa tegelikult võitled?
Kas Sa üldse teadvustad, mis mängu Sa kaasa mängid?

Tee korraks üks paus. Jäta kõrvale mustad ja veel mustemad stsenaariumid ja hirmud ning ole hetkeks lihtsalt inimene! Ava oma silmad ja vaata, mis tegelikult toimub!? Kes on Sinuga samas paadis ja kuidas Sa saad aidata!? Mida Sa päriselt ära saad teha? Kuidas saad oma ligimesi ja kogukonda toetada? Kes vajab head sõna või praktilist abi? 

Kui Sa ei saa aidata ennast, aita kedagi teist! Ära vasta vägivallale vägivallaga, vali targemalt!

Igale füüsilise vägivalla teole on eelnenud verbaalne ja vaimne vägivald.
Tuleta palun seda endale meelde iga kord, kui tahad internetis kedagi peksta, arvustada või oma tõde peale suruda. 

Ja tuleta endale meelde ka seda, et loomariigis, kus ei eksisteeri ego, kogunevad loomad alati kriisiolukorras karjadesse. Sest nemad teavad, et kokku hoides on alati suurem tõenäosus ohtlikus olukorras ellu jääda.
​Selleks, et hiljem päriselt elama hakata.

On üks lause, mida ma olen endale aastaid korrutanud:

Elu on teekond, mitte sihtpunkt!

See võlulause tuletab mulle iga kord meelde kohalolu ja hetkes elamise olulisust. Ja ka seda, kui lihtne on elada eesmärgipärast elu. Kui lihtne on ära kaduda tulemustesse, eesmärkidesse, saavutustesse ja illusioonidesse.
Standarditesse ja normidesse - sellesse, milline üks eeskujulik lääneliku ühiskonna liige olema peaks, milline peaksid tema argielu, pere, kodu ja töö välja nägema, mida ta peaks saavutama, hindama ja väärtustama ning mida ta peaks enne surma olema omandanud või omastanud.

Tuletab meelde, kui lihtne on kogu argielu möllus ja saginas planeerida, oodata, eeldada... ja pettuda. Kui lihtne on elada elu, mis lendab linnutiivul mööda. Sellist, mis nagu polekski oma.

Seda, kuidas võidujooksus erinevate sihtkohtadeni unustame kogu teekonna maagia.
Unustame nautida, unustame usaldada, unustame märgata ja päriselt elada.

Kuidas me kaupleme ja tingime iseenda ja oma eluga. Anname endale tühjasid lubadusi ja lükkame edasi kõike, mida me päriselt tahame.

Tead ju küll!

Puhkan, naudin ja tegelen sellega millega päriselt tegeleda tahan... siis, kui olen roninud kõige kõrgema mäe otsa, teeninud oma esimese miljoni, saavutanud kõik maailma võimalikud eesmärgid, suureks kasvatanud oma lapsed, ära maksnud kolmanda kodulaenu, omandanud viienda kõrghariduse valdkonnas, mis mind üldse ei huvita... vot siis, siis ma elan!
​
​Ja siis alati on kusagil veel kõrgem mägi, suurem eesmärk, teine miljon, uus laps, uus kodulaen, uus haridus jne-jne.

Kunagi tulevikus, kui kõik planeedid on joondunud ja täiuslikud tingimused täidetud, eksole!?

Elu ei ole sihtmärk.
Elu on siin ja praegu.
Elu on teekond.

Mis siis, kui Sa elaksid elu teekonna, mitte sihtmärgi pärast? Mida Sa valiksid ja teeksid siis, kui poleks oluline kuhu Sa välja jõuad ja mida saavutad? Mis siis, kui ainus ja kõige suurem eesmärk oleks teekonna enda kvaliteet? Kuhu panustaksid Sa oma aega ja energiat siis, kui Sul poleks mingit ootust tulemuse osas? Mida teeksid Sa pelgalt tegemise rõõmu pärast? Kellega veedaksid oma aega siis, kui Sul poleks mingit ootust suhte või selle tuleviku osas? Milliseid suhteid Sa üldse looksid?  Mis oleks siis tegelikult päriselt oluline ja millele ütleksid kohe praegu "ei, aitähh"?

Sihipärane teekond möödub kiiresti.
Võidujooks eesmärkidele muudab teekonna ebaoluliseks. 
​
Ainus viis päriselt elada kogemusrikast ja täisväärtuslikku elu, on tuua tähelepanu eesmärkidelt ja sihtpunktidelt sellele, mis tegelikult loeb - hetke. Sest praegusest hektest saab järgmine, tänane valik loob homse reaalsuse ning ainus, mis meil teadmata pikkusega teekonnal on...
​
​... on teekond ise - kõigi imeliste peatuspaikade, elamuste, kogemuste ja kaasteelistega!


Maagia peitub alati teekonnas teekonna, mitte sihtpunkti pärast!

Ma tahan Sulle rääkida ühe loo. Sellise, milles võibolla tuleb ka Sulle midagi tuttavlikku ette.

Alustan siis algusest. Mitte päris päris algusest, aga selle lühiloo algusest.

Tegin pühapäeval koeraga ühe pikema jalutuskäigu metsas ning läbi hoovide koju kõndides, jäi mu pilk pidama ühel naabermaja prügikastide kõrvale tõstetud potilillel. Selline suur ja elujõuline, ent (nagu hiljem selgub) piisavalt raske, et ta prügikasti tõstmiseks oleks ikka korralikku mehejõudu tarvis läinud. Minu esimene ja täiesti automaatne mõte oli see, et kammoon - nii ilus lill, miks peaks keegi ta õue surema jätma! Ja mul on ju kontoris tema jaoks piisavalt palju ruumi ja valgust. Mõeldud ja otsustatud - viin koera koju ja tulen korjan ta autoga peale. Oli ju näha, et ta polnud esimest päeva seal õues.

Koduteel jagasin oma ideed ka paari lähedase inimesega, kes koputasid mu "ratsionaalsele mõistusele":

"Elena, kas Sa päriselt kavatsed prügikasti kõrvalt asju üles korjama hakata", "Asjad ei ole ju nii halvasti, et Sa endale ise lille osta ei saa", "Sul on piisavalt palju lilli", "Kui Sul on nii väga lille vaja, siis ma võin Sulle ju kinkida", "Miks pead Sina teiste prahti endale korjama", "Mõtle, äkki tal on mingi haigus juures"...

Umbes kümneks minutiks kaotasin ennast mõtetesse - et äkki tõesti... poleks vaja. Poleks õige teiste prügi üles minna korjama. Äkki keegi teine võtab ta ära või omanikul hakkab hale...

Ja siis mulle turgatas - nii nagu keegi oli selle lille kas tõstnud välja surema või lootuses, et keegi ta enne ära külmumist leiab ja enda hoole alla võtab, visatakse tänavale ka üleliigseks muutunud loomi ja tegelikult ka inimesi. Nagu prügi. Ja see, kui ma selle lille sealt peale võtan ja tööle viin, ei ütle minu kohta pooltki nii palju, kui selle inimese kohta, kes ta sinna tõstis. Ju olid tal omad põhjused ja arusaamad ning antud loo kontekstis polegi see tegelikult üldse oluline.

Nii ma siis istusin autosse ja lootsin, et ehk läheb õnneks ja lill saab autosse tõstetud suurema publiku ja tähelepanuta. Maja ees, kus varem polnud ühtegi hingelist, oli ühtäkki üks mees autot puhastamas, teine prügi välja viimas, vanem naisterahvas koera pissitamas ning kaks noort kärudega emmet elust ja ilmast lobisemas. Esimene mõte oli - läks ära ja tuleks pimedas tagasi!
Ja alles peale seda, kui ma oma autoga otsejoones prügikasti ette olin sõitnud ja hirmus raske poti autosse lohistanud, turgatas mulle - aga mida need inimesed minust nüüd mõelda võivad!?!

Seda, ilma naljata - mitmekümnekilost - lille teisele korrusele kangutades oli mu ainus mõte, et nonii - mis see õppetund siin siis nüüd on!!! Tuppa ta sai, kastetud, kasitud ja väetatud. Jääb elama! Palutud õppetunni sisu koorus aga lahti mõnevõrra hiljem.

Kuna ma tegelesin nädalavahetusel puhkamise, looduses olemise ja potilillede kaaperdamisega, siis ilmselgelt polnud mul aega kodus koristada. Arva ära - mis oli mu esimene mõte, kui pühapäeva õhtul otsustas üks mu hea sõbranna ootamatult läbi astuda! Pekki küll - toad on nii sassis - mida ta küll mõelda võib!?!

Täna on juba esmaspäev. Ja kerge kurguvaluga ärganuna ei olnud mul täna mingit huvi juukseid sirgendada, ennast kenasti meikida või riideid hoolikalt sobitada. Alles päeva teises pooles, ülerahvastatud Olerexis järjekorras seistes, tabasin end mõttelt, et huvitav - mida küll kõik need inimesed minust mõelda võivad!!!? 

Mõned tunnid hiljem sain meili - ammu Õhtulehele antud intervjuu on nüüd avalikult ilmunud. Ehkki endale omaselt olen ma selles vestluses taas olnud võibolla natuke liiga aus ja otsekohene ning ilma pikema eel- ja järelinfota tunduvad mõned asjad seal pisut ... teistsugusena, kui kahetunnises tervikkontekstis... olin ja olen ma sellega artikliga okei. Lihtne lugemine ja ehk kõnetab kedagi.

Otseloomulikult olin ma eriti okei enne, kui see päriselt avalikuks läks.
Sest... MIDA KÜLL INIMESED NÜÜD MINUST ARVATA VÕIVAD!?! 

Oot, aga mida siis inimesed minust ikkagi arvata võivad?

Et ma ei olegi üldse täiuslik? Et ma olen rumal? Et ma olen paks ja kole? Et ma olen saamatu? Et ma olen halb inimene? Et ma ei tea millest ma räägin? Et ma mängin täiega ägedat, et saada tähelepanu... ja tegelikult ei ole? Et ma olen nii vaene, et varastan prügikasti kõrvalt lilli? Et ma olen kohutavalt räpane ja lohakas? Et ma olen tohutult sünge ja depressiivne inimene ning ei tule üldse oma eluga toime? Et ma olen mingi ebanormaalne ja imelik? Et ma elan "valesti", näen välja "valesti", arvan "valesti" ja üleüldse olen "vale"?

Umbes nii jah ja kindlasti veel midagi, mille peale ma lihtsalt kohe praegu ei tule! 
Olgu kuidas on, aga väga tihti arvab mingi hääleke minu peas ka kõike eelmainitut ja enamgi boonuseks veel! 

Tulles aga tagasi arvamuste ja selle juurde, kui oluliseks me sageli peame teiste arvamust endast.
Kui tihti me jätame midagi tegemata kartes kellegi kriitikat või halvakspanu? 

Ma arvan, et inimesed arvavad koguaeg neid ümbritsevatest ja ka võhivõõrastest inimestest midagi. Kõige rohkem aga iseendast! Ma arvan, et peaaegu kõigis olukordades, kuhu on kaasatud teised inimesed, tegelevad kõik osapooled sisemise ennustamisega - "mida küll teine või teised osapooled minust arvata võivad, millise mulje ma jätan?" Ja enamuse kordadest ei arva nad midagi, sest nad on liiga ametis täpselt samasuguse sisedialoogiga, et isegi märgata toimuvat!

Räägitakse, et teised on meie peeglid. Aga ainult puhas peegel peegeldab moonutusteta peegeldatavat objekti või subjekti! Kas kõik peeglid meie ümber on ikka alati täiesti kristallselged?
​
Mida ma aga olen täheldanud, on paradoks, et mida rahulolematumad me iseendaga oleme, seda rohkem me ka arvame teiste kohta. Ja seda rohkem kriibivad meie hinge ka teiste sageli hoolimatult õhku visatud väljaütlemised. 
Veelgi enam - kui meie sees on kohe eriti palju viha ja valu, millega me ei oska kuidagi toime tulla, siis hakkame me ka avalikult oma arvamust avaldama. Ikka nii, et teised sama tunneksid! 

Ma arvan, et on okei vahepeal elutervelt hoolida sellest, mida meile olulised inimesed arvavad.
Ma arvan, et on oluline vastu võtta objektiivset kriitikat neilt, kelle poole pöörduksime me ka nõuande järele ning eristada eelmainitust selgelt subjektiivset solki, mida keegi lihtsalt peab umbisikuliselt kuhugi välja kallama. Arvamused on alati subjektiivsed. Sellepärast neid nimetataksegi arvamusteks! Ning arvamused ütlevad alati arvaja kohta palju rohkem, kui subjekti kohta, kelle suunas mingi arvamus teele pannakse.

Ja ma arvan, et on okei kodutuid potililli prügikasti kõrvalt üles korjata. Ma arvan, et on okei, kui toad ongi vahepeal täitsa sassis... enne, kui nad korda saavad ja ma arvan, et on okei olla aus ja ehe ning rääkida ka mitte kõige ilusamatest asjadest ausalt ja vahetult.
Ma arvan, et kõige rohkem okei on mitte jätta midagi tegemata lihtsalt sellepärast, et keegi kusagil võib midagi arvata!

Ja ma arvan ka, et on okei, kui kõik ei õnnestu alati ideaalselt (loe: nii nagu sai planeeritud) ning kaetud täiusliku instafiltriga.

​Arvaku siis keegi, mida iganes õigeks peab :) 

Tegin eile oma isiklikule Facebooki kontole postituse, millele tuli mulle endalegi ootamatult palju tagasisidet (kuna see kõnetas paljusid minu tuttavaid, siis otsustasin täna seda isiklikumat laadi kirjatükki jagada ka siin). Paljud tänasid, osad arvasid, et ma olen kuhugi musta auku sattunud ning pakkusid abi, teised meenutasid, et ma olin kunagi kusagil silmnähtavalt katki.

KATKI.

See jäi kummitama. 

Jah, mulle on väikesest peale öeldud, et ma olen katki. Ma olen tundnud ennast rohkem kui väga paljudel kordadel katkisena ning ma olen ennast ka selliselt defineerinud. Ja see on minus alati tekitanud tunde, et ma pole piisavalt hea, piisavalt tubli, et mul pole piisavalt palju teadmisi või oskuseid, et iseendaga hakkama saada (eriti, kui mainiti veel minu tausta ja haridust) või siis ei tule lihtsalt selle elamise värgiga toime.

Sõna "katki" taga peituv energeetiline sõnum on "ebapiisav", "korrastamist või parandamist vajav", "oma töö ära teinud"... ehk teisisõnu, et miski on vale sellisena nagu ta on.

"Mina olen katki" on päris karm hinnang iseendale või tegelikult kellele iganes.

Asjad lähevad katki. Ja kui mingi asi (pesumasin, haamer, auto, kingalusikas) läheb katki, siis me kas tormame seda parandama või juhul, kui miski on lootusetult purunenud, me lihtsalt utiliseerime selle ning asendame uuega.
Inimesed ei ole asjad. Seega, defineerides ennast või kedagi teist läbi termini "katki" anname me automaatselt hinnangu - "vale", "mitte piisavalt hea", "vajab parandamist", "tuleks ära visata", "on aeg hankida uus".

Inimesed ei ole katki. Inimestel on haavad. Sisemised ja välimised. Sügavamad ja pinnapealsemad. On haavu, mis on vanad ja täielikult paranenud, on neid, millest on jäänud armid ning on värskemad, mis alles kasvavad kokku. Võibolla on ka neid, mis alles veritsevad või millel polegi olnud kunagi olnud võimalust päriselt ära paraneda, sest need kistakse pidevalt taas lahti. Minul on haavad, Sinul on haavad ja tead mis - absoluutselt kõigil, keda ma tean, on omad haavad. Vanemad või värskemad, tervenenud või alles tervenevad.

Haavatud tähendab seda, et miski on juhtunud ning kokkupuude mingi välise (või sisemise) jõuga on tekitanud kahju, jätnud jälje. Mida suurem vastandjõud, seda suurem ja sügavam sageli haav on. Oluline on teadvustada, et haava põhjustanud olukord juba oli ära. See juhtus ja on möödas. Sa jäid elama! Sa võid hakata tervenema. Ja päriselt terveneda saad Sa alles siis, kui Sa ei ela koguaeg uuesti läbi seda, mis Sulle haava tekitas.

Haav ega ka haava põhjustanud olukord ei defineeri ei haavajat ega ka seda, kes on saanud haavata. See oli lihtsalt üks olukord ning haav on lihtsalt haav. Ennast olukorra või haavaga samastades ei ole võimalik haava tervendada.

Mis on aga kindel - iga haav vajab tähelepanu, puhastamist, hoolt, vahel isegi ravimeid või professionaalset abi ning absoluutselt alati armastust ja mõistvat suhtumist. Mõni haav vajab tervenemiseks ka aega.
Haav vajab aktsepteerimist ja nõnda ka haava kandja (ning haava tekitaja).

Ka sõjas ei kanta haavatuid maha, ei visata minema ega tunnistata ebasobivaks, neid tervendatakse. Ja kui Sa hakkad praegu peas loetlema olukordi, kus Sa oled meedia vahendusel kuulnud vastupidist, siis tea, et maailmas eksisteerib igasugust julmust, millele ei tasuks keskenduda ning veelgi enam - mida ei tasuks enda või teiste suhtes kunagi rakendada.

Seega, mis iganes kunagi juhtus või võibolla juhtub ka tulevikus, pea meeles, et Sa pole asi ja Sa ei lähe katki. Sa ei ole halb, vale, lootusetu, ebapiisav või parandamist vajav.

Sa oled elus!
​
Sa võid saada haavatud ja kui Sa tead, et mistahes haava on võimalik tervendada, siis Sa ei pea enam kartma oma haavatavust või haavata saamist!

Mis ka ei juhtuks, kui hirmus Su haav Sulle või kellelegi teisele ka ei tundnuks, ära kanna ennast kunagi maha!