On üks lause, mida ma olen endale aastaid korrutanud:

Elu on teekond, mitte sihtpunkt!

See võlulause tuletab mulle iga kord meelde kohalolu ja hetkes elamise olulisust. Ja ka seda, kui lihtne on elada eesmärgipärast elu. Kui lihtne on ära kaduda tulemustesse, eesmärkidesse, saavutustesse ja illusioonidesse.
Standarditesse ja normidesse - sellesse, milline üks eeskujulik lääneliku ühiskonna liige olema peaks, milline peaksid tema argielu, pere, kodu ja töö välja nägema, mida ta peaks saavutama, hindama ja väärtustama ning mida ta peaks enne surma olema omandanud või omastanud.

Tuletab meelde, kui lihtne on kogu argielu möllus ja saginas planeerida, oodata, eeldada... ja pettuda. Kui lihtne on elada elu, mis lendab linnutiivul mööda. Sellist, mis nagu polekski oma.

Seda, kuidas võidujooksus erinevate sihtkohtadeni unustame kogu teekonna maagia.
Unustame nautida, unustame usaldada, unustame märgata ja päriselt elada.

Kuidas me kaupleme ja tingime iseenda ja oma eluga. Anname endale tühjasid lubadusi ja lükkame edasi kõike, mida me päriselt tahame.

Tead ju küll!

Puhkan, naudin ja tegelen sellega millega päriselt tegeleda tahan... siis, kui olen roninud kõige kõrgema mäe otsa, teeninud oma esimese miljoni, saavutanud kõik maailma võimalikud eesmärgid, suureks kasvatanud oma lapsed, ära maksnud kolmanda kodulaenu, omandanud viienda kõrghariduse valdkonnas, mis mind üldse ei huvita... vot siis, siis ma elan!
​
​Ja siis alati on kusagil veel kõrgem mägi, suurem eesmärk, teine miljon, uus laps, uus kodulaen, uus haridus jne-jne.

Kunagi tulevikus, kui kõik planeedid on joondunud ja täiuslikud tingimused täidetud, eksole!?

Elu ei ole sihtmärk.
Elu on siin ja praegu.
Elu on teekond.

Mis siis, kui Sa elaksid elu teekonna, mitte sihtmärgi pärast? Mida Sa valiksid ja teeksid siis, kui poleks oluline kuhu Sa välja jõuad ja mida saavutad? Mis siis, kui ainus ja kõige suurem eesmärk oleks teekonna enda kvaliteet? Kuhu panustaksid Sa oma aega ja energiat siis, kui Sul poleks mingit ootust tulemuse osas? Mida teeksid Sa pelgalt tegemise rõõmu pärast? Kellega veedaksid oma aega siis, kui Sul poleks mingit ootust suhte või selle tuleviku osas? Milliseid suhteid Sa üldse looksid?  Mis oleks siis tegelikult päriselt oluline ja millele ütleksid kohe praegu "ei, aitähh"?

Sihipärane teekond möödub kiiresti.
Võidujooks eesmärkidele muudab teekonna ebaoluliseks. 
​
Ainus viis päriselt elada kogemusrikast ja täisväärtuslikku elu, on tuua tähelepanu eesmärkidelt ja sihtpunktidelt sellele, mis tegelikult loeb - hetke. Sest praegusest hektest saab järgmine, tänane valik loob homse reaalsuse ning ainus, mis meil teadmata pikkusega teekonnal on...
​
​... on teekond ise - kõigi imeliste peatuspaikade, elamuste, kogemuste ja kaasteelistega!


Maagia peitub alati teekonnas teekonna, mitte sihtpunkti pärast!

Seni, kuni püsid hetkes, on alati kõik hästi! Päriselt!

Hommikusel pikal jalutuskäigul kortega taipasin, millises oravarattas olen tegelikult viimased kuud elanud. Kuidas mu mõistus on pidevalt kalkuleerinud potentsiaalset tulevikku - lähemat või kaugemat. Pidanud plaane ning alati kuhugi kiirustanud - tegudele, tegudele, kiire-kiire!
Mõistsin, kui vähestel hetkedel ma tegelikult päriselt kohal olin ning ennast tõeliselt hästi tundsin.

Ja siis võtsin ma maru rahulikult. Jalutasin, jälgisin vaikust enda sees, kuulasin linnulaulu ning nautisin lokkavat loodust. Ning kõik oli imeliselt hästi! Ei ühtegi muret, tähtaega või täitmist vajavat kohustust.
Ja seda kõige kaootilisemal ning näiliselt kõige kiiremal ajal üldse! 

Siit ka meeldetuletus endale - sest ma olen päris kindel, et hetki, mil see rahu kõikuma lööb, tuleb kindlasti veelgi ette - SIIN JA PRAEGU, seni kuni Sa ei püüa prognoosida tulevikku või heietada mineviku üle, on kõik alati HÄSTI!

​Soovitan Sinulgi proovida :)