Olen viimasel ajal kuidagi palju rääkinud potentsiaalist, sellest müstilisest sisemisest resurssist, millest vähesed on teadlikud ning mida veel vähesemad tegelikult oma elu jooksul kasutavad.

Potentsiaal on kõiges - absoluutselt kõiges - elavas!

Küsimus ei ole kunagi selle olemasolus, vaid selles, kas ja kuidas seda kasutatakse.

Potentsiaal on alati olemas! Ootamas.

Olukorra teeb irooniliseks asjaolu, et ehkki potentsiaalist räägitakse tänapäeval justkui igal sammul, ei saa tegelikult suurem osa inimkonnast kunagi oma isiklikust potentsiaalist teadlikuks, rääkimata siis selle kasutamisest ja rakendamisest.

Las ma toon Sulle lihtsa näite.

Sinu sisemaailmas on palju sahtleid ja panipaiku. Ühes neist on erinevaid seemnepakke. Sa võtsid need siia ilma endaga kaasa ja need on alati seal sahtlis olnud - lihtsalt oodanud viljakat mulda, päikesevalgust ja oma aednikku.

Nagu Sa ilmselt juba tead, siis seemnepaki olemasolu ei tähenda seda, et Sa kunagi kasvõi ühegi lille kasvataksid. Veelgi enam - Sa ei pruugi kunagi seda seemnesahtlit avadagi, rääkimata siis veel seemnete külvamisest või oma lillepeenra rajamisest.

Oletame, et Sa siiski oled teadlik oma sahtlite olemasolust, nende sisust ja kõnealustest seemnepakkidest (mis ülekantud tähenduses sümboliseerivad sedasama eelmainitud potentsiaali) ning tead (või aimad), milliseid seemneid omad ja tallel hoiad. Oletame, et Sa õpid neid tundma, teadvustad, õpid või katse-eksituse meetodil teed kindlaks milliseid tingimusi (pinnast, valgust, temperatuuri, väetist ja niiskusastet) need seemned kasvamiseks ja lokkamiseks vajavad, otsustad seemned mulda panna ja pühenduda nende eest hoolitsemisele - ka siis, kui järgmisel päeval ei pista võrse kohe pead mulla seest välja - on Sinust saanud aednik lõputu individuaalse potentsiaali aias!

Ühest lillest saab ühtäkki mitu ja märkamatult oled loonud Sa lilleaia. Sellise, mille iluga on Sul võimalik puudutada, inspireerida, kannustada ja innustada ka teisi oma sahtleid revideerima, seemneid mulda panema, oma aiale hoole ja armastusega järjepidevat tähelepanu pöörama ning täiesti unikaalseid lilli kasvatama asuma.

Potentsiaal on alati olemas. Küsimus ei ole kunagi seemnetes.
Küsimus on alati Sinus! Sest Sina valid, mida Sa oma seemnepakkidega teed ja kas üldse kunagi midagi teed.

Potentsiaal ei juhtu üleöö. Täna külvatud seemnest ei saa homme lille.
Mõned protsessid võtavad aega ning nõuavad pühendumist ja järjepidevust.

Sa oled kindlasti kuulnud väljendit "hard work beats talent".
​Pisut ülekantud ja laiendatud võtmes kehtib see ka siin - ka erakordselt suur loomuomane potentsiaal jääb alati alla pühendumisele ja valmisolekule panustada oma aega ja energiat ilma kohe pingutustele vastavat tulemust ootamata / vastu saamata.

Aga see, kes ühtegi seemet kunagi mulda ei pane, ei kasvata kunagi ka ühtegi lille!

Ometigi arvukate lilleaedade ja unikaalsete erisorti lilledega elu on märkimisväärselt ilusam ja rikkam, kui ülepeakaela umbrohtu kasvanud rohealad.

Vali alati lilleaed! Ka siis, kui keegi Sinu naabritest seda ei tee, eks :)!

​
∞ 
​
​Elena

Eelmisel nädalal tuli korduvalt päevakorda sobitumise, mugandumise ja enese pisendamise teema. Seda nii ühiskonnas, töös inimestega, kui ka otseloomulikult - iseendale otsa vaadates.
Nõnda tekkiski täna soov jagada mõningaid selle teemaga haakuvaid mõtteid ning panna võibolla Sindki enda sisse vaatama ja iseendalt ebamugavaid küsimusi küsima.

Kui tihti oled Sa teinud ennast väiksemaks, öeldes või tehes asju, mis ei helise Sinuga kaasa või piiravad ja vähendavad Sinu olemust, aga seejuures on mugavad Sind ümbritsevate inimeste jaoks?
Kui tihti Sa ütled "mina ka", kui tegelikult oled Sa hoopis teistsuguses kohas?
Kui tihti leiad Sa oma päevast midagi negatiivset ainult selleks, et Sul oleks oma sõprade ja sugulastega võimalik suhestuda?
Kui tihti surud Sa ennast alla ja teed ennast väiksemaks lihtsalt selleks, et keegi teine saaks aupaistes särada?
Kui tihti oled Sa nõus tegema midagi täiesti arusaamatut ja vastumeelset lihtsalt sellepärast, et Sulle olulised inimesed teevad seda?

Milleks oled Sa valmis selleks, et sobituda, muganduda ja olla teiste jaoks mugav?

Tõenäoliselt päris paljuks.

Selleks, et suhestuda teiste inimestega, on meil vaja jõuda nendega nö samale lainele (või sagedusele).
Trepist üles ronimine nõuab suuremat pingutust, kui alla laskumine. Ja nii on ka inimsuhetega.
Sul on alati lihtsam alla potsatada, kui kedagi kõrgemale sikutada.
Trikk ei ole negatiivsete, vinguvate ja kriitiliste inimestega suheldes nende tasandile laskumises. Trikk ei ole ka nende august välja kiskumises. Trikk on mitte samastumises - Sina oled Sina, oma looga ja sellises vaibis nagu parasjagu oled ning inimene Sinu vastas on just seal, kus tal on praegu vaja olla. 
Iga kord, kui Sa ütled "mina ka", "mul ka", "minul on samamoodi" vms, siis jõuad Sa küll inimesega samale lainele ja jutuainet jätkub kauemaks, aga samal ajal samastud Sa tema loo, kogemuse, hinnangu ja sagedusega. Sageli tähendab see seda, et hüppad vabatahtlikult ülepeakaela mudasse lihtsalt selleks, et kellelgi koos oleks mugavam poris püherdada.
Enne, kui Sa seda taas teed - küsi, kas see ikka teenib Sind?

Kui tihti jätad Sa midagi ütlemata, et see ei tekitaks kelleski teises ebamugavust? Või siis ütled enda kohta midagi halvustavat, kriitilist, ennast pisendavat lihtsalt selleks, et teine inimene Sinu kõrval saaks tunda ennast suure, olulise, tähtsa ja heana? Kui tihti oled Sa ennast alavääristanud selleks, et keegi Sulle oluline saaks tunda end väärtuslikuna? Või siis lihtsalt andnud oma soovide ja vajaduste arvelt järele selleks, et vältida konflikti? Sellist nähtust võib nimetada enese pisendamiseks. See on selline huvitav olukord, kus Sa piltlikult öeldes tõmbad ise endal vaiba alt ära selleks, et mitte varjata kellegi teise päikest. Sedalaadi käitumine teeb Sinust väga meeldiva inimese teiste jaoks - nemad saavad enamasti Sinu kõrval tunda end suure, võimsa, olulise ja võimekana. Sina ise kaotad aga iga korraga oma väge ja eneseväärikust. Järjepidevalt muutes ennast väiksemaks, kui Sa tegelikult oled ning surudes ennast imepisikesse kastikesse on oht, et sedalaadi käitumisviis muutub mustriks ning Sinust saab elu ohver.
Sa ei ela seda elu selleks, et läbi ennastkahjustava käitumise tekitada kelleski teises head tunnet. Sinu eesmärk ei ole toita kellegi teise ego. Kohe kindlasti ei ole Sa peksukott - ei endale, ega kellelegi teisele. Küsi endalt, kas Sul on tegelikult vaja enda ellu inimesi, kelle jaoks oled Sa sobiv ainult kitsatesse raamidesse surutuna? Kas need, kes ei suuda Sinu säraga toime tulla, on ikka päriselt Sinu inimesed?

Mugandumine on väga sarnane samastumisele ja iseenesest hullult äge nähtus. Omajagu rõhku on siinkohal sõnal "hull". Ma sattusin hiljaaegu vaatama Facebookis levivat videot sellest, kuidas sotsiaalse katse käigus hakkasid inimesed piiksu peale püsti tõusma ainult sellepärast, et teised tegid seda - kordagi kahtlemata või endalt küsimata, miks nad seda teevad. Kui tihti oled Sa seltskonnas olles teinud midagi, mida Sa muidu ei teeks? No näiteks - Sa oled muidu karsklane ja ei pea alkoholist lugu, aga peolauas, kus kõik teised tähistavad veiniga, tabad end ühel hetkel ka pokaali kergitamast? Või hakkad suitsetama, sest kõik Su töökaaslased teevad seda ning Sa tahad ka osa saada sellest, mida suitsunurgas räägitakse? Või siis peale toekat lõunasööki tellid vastu tahtmist magustoidu ainult selleks, et Sul poleks ebamugav niisama istuda, kui kõik teised kooki söövad? Äkki oled aga kaasa teinud milleski, mis on Sinu jaoks täiesti ebaeetiline ainult sellepärast, et Sind ümbritsev ja Sinu jaoks oluline inimgrupp on seda teinud?
Mugandumine leiab aset siis, kui Sa oled ümbritsetud inimgrupist, kuhu kuulumise vajadusest on suurem ainult hirm sealt välja heitmise ees. Et läbi eristumise, saad Sa hukka mõistetud ja grupist välja heidetud.
Küsi endalt, millele oled Sa elu jooksul öelnud "jah" ainult sellepärast, et mitte saada hukka mõistetud või grupist välja heidetud? Neid asju on tõenäoliselt palju. Nii ühiskond toimibki!

Kõik need nähtused on osa meie argipäevast, vähemalt seni kuni me neid märkame ja teadvustame.

Mugandudes, sobitudes ja ennast pisendades on võimalik saada suurepäraseks lambaks. Ja alati on olemas karjus ja kari, kuhu mahub rohkem lambaid. Alati!

Kuuluvusvajaduse taga on sageli hirm jääda ihuüksi ja olla eraldatud. Nüüd küsi endalt, kui mitu sammu astud Sa iseendast kaugemale iga kord, kui Sa ennastkahjustavalt alandad, alaväärtustad või sunnid ennast tegema midagi, mis on Sinu jaoks tahtevastane? 
Kui Sa ei suuda üle astuda hirmust kuhugi mitte kuuluda, siis küsi endalt, mida Sa kardad rohkem - seda, et Sinu elust kaob mingi hulk inimesi või seda, et Su elu saab läbi enne, kui Sa üleüldse elama hakkad? Et kusagil kaasanoogutamise ja raamides istumise taustal saavad päevadest aastad ning inimkogemus saab selleks korraks läbi veel enne kui Sinust saab see, kelleks Sa saada oleksid võinud? 

Palju hirmsam on kaotada iseennast, kui neid, kelle jaoks oled Sa sobiv ainult hea ja mugava kaasanoogutajana, kes teab oma kohta ja ei kasva kunagi liiga kõrgeks.

Sina oled oma loos kõige väärtuslikum tegelane.
​
Palun ära unusta seda!

Ma tabasin ennast eile ühe põneva vestluse käigus ütlemast midagi, mida olen pikka aega juurutanud iseendas ning mida tahaksin tegelikult jagada ka siin.

"Oota, aga ära kauple alla!"

Selle kummaliselt kõlava lause taga on tegelikult sügavam mõte ja võibolla on seda kõige lihtsam selgitada vägagi praktilise näite alusel.

​Oma loomuselt olen ma alati olnud väga kannatamatu. Kui ma midagi tahan, siis ma tahan seda kohe või veel parem - eile! Ja kui kohe ei saa ja õhtuks ikka veel pole kohal, siis homme enam ei taha. See kannatamatus on sageli viinud mu kohtadesse, kus oma olen hakanud iseendaga kauplema ja tingima ning teinud väiksemaid või suuremaid järeleandmisi selle osas, mida ma päriselt tahan. Sageli asendades siis unistuse, millegi kohe kättesaadava või jõukohasega. 
Ja kui ma ütlen "kannatamatus", siis tegelikult on selle taustal olnud veel ka kergelt masohistlik ennastsaboteeriv mõtte- ja käitumismuster, mis viis valikuteni, mis valmistasid mulle igasuguseid muid tundeid, peale ilu, rõõmu, naudingu ja kerguse, mida tegelikult tahtsin.

Lihtne kogemuspõhine minevikunäide naiste maailmast.

Tahan mina midagi uut ja ilusat. Lähen siis nii puhtjuhuslikult riidepoodi. Kohe uksest sisse astudes näen imeilusat kleiti, kleidi hind on kolmekohaline number. Minu sees käib väike jõnks aga ma otsustan siiski kleiti proovida - see on ju ometigi imeilus ja meeldib mulle kohe väga-väga-väga (olgu mainitud, et tavaliselt juba sel hetkel on mul teada, et lõige, tegumood ja kõik muu sobib täiuslikult). Vaatan siis edasi, leian veel mõned täitsa okei kleidid ja pluusid (oluliselt soodsamad, otseloomulikult) ning suundun kabiini. Jätan selle esimesena silma jäänud kleidi viimaseks maasikaks. Proovin ära hunniku asju, mis on täitsa okeid. Istuvad kenasti, on õiges suuruses, ma näen hea välja. Siis panen ma selga selle kleidi ja see on i-m-e-l-i-n-e! Kõik täiuslik ja tunne veel täiuslikum! Siis hakkab pihta sisedialoog - "kammoon, sul on vaja arved maksta, sööma peab, sul on piisavalt palju kleite, on sul seda ikka päriselt vaja, kus sa seda kannad jnejnejne". Ratsionaalne ajupoolkera otsustab, et okei - "seda kleiti ei osta, aga no midagi võid ikka endale lubada" - ostan teise kleidi, mis on neli korda soodsam. Võibolla teel parklasse hüppan läbi veel mõnest teisest poest ja teen läbi analoogse protsessi. Autosse istudes avastan, et olen kulutanud igasuguste okei asjade peale sisuliselt sama summa raha,  kripeldama on jäänud vaid seesama kleit, mida ma esimesena nägin ja juba sel hetkel tean ma ette, et pooled ostetud asjadest jäävad tõenäoliselt pikemaks ajaks kappi hinnasildiga rippuma.

Seda destruktiivset mängu olen ma endaga läbi mänginud aastaid!
Palju-palju aastaid ja ostetud ning ostmata jäänud kleite... enne, kui ma taipasin, mida ma tegelikult teen. Ma kauplen alla!

Milles on siis õppetund? Kvaliteet üle kvantiteedi? Jah, aga mitte ainult!

Las ma räägin Sulle "ära kauple alla" versiooni kleidiostust (aga mainin juba ette ära, et ära jää kinni "ostmisesse" ja "kleiti").

Esiteks - poodi sisse astudes tead Sa tegelikult juba ette, millise hinnaklassiga kohta Sa suundud. Ära retsi ennast! Kui Sa just ei lähe muuseumikülastaja vaibis, siis ära mine kohta, kus Sa tead, et on asju mis võivad Sulle meeldida aga mida Sa endale kohe lubada ei saa. Kui Sa lähed ilunautleja või unistaja vaibis, siis lepi endaga konstruktiivselt juba enne kokku, et täna Sa suundud poodi eesmärgiga maad uurida, nautida ilu ja teha eeltööd - kas seal on üldse midagi, mis Sind ahvatleks.  Ning, et Sa oled valmis mõne sealoleva eseme endale sihiks seadma ja omalt poolt panustama, et sellega lähitulevikus poest välja astuda.

Kui Sa lähed eelmeelestatusega osta, siis tea oma võimeid. Tee enda jaoks selgeks, kui palju on Sul võimalik kohe praegu kulutada kergusega ja süümekateta. See on väga oluline, sest kui Sa ostad enda teenitud raha eest midagi, mis tekitab Sinus süümeka ja peale seda tunned kohe, et pead hakkama seda uuesti välja teenima - oled taas pisut teistsuguses aga endiselt destruktiivses enesesabotaazi mustris ( ja lisaks sellele veel puudust ltaasoovas energeetilises ringis ka).
Not a good place to put yourself!

Järgmisena - vali asju, mitte hinda. Sa ei osta ju ometi midagi ainult sellepärast, et see on soodne! Väärtusta ennast rohkem! Kõik mida Sa elus soetad, kasutad, saavutad või lood peaks baseeruma Sinu tahtel ja tundel, mida see Sinus tekitab, mitte sellel, et see on lihtne, kergesti kättesaadav, odav või nõuab väikest pingutust!

Vali välja see, mis Sulle meeldib ja hinda vaata alles siis, kui oled veendunud selles, et see on miski, mida Sa tahad, mis tekitab Sinus selle hea tunde, mis Sulle meeldib ja sobib. Sulle, mitte kellelegi teisele! Tahta midagi lihtsalt sellepärast, et see on ajakirja kaanel, ei ole tahta midagi iseenda pärast!
Vali alati see miski, mis paneb Sind tundma ilusama (paremana, ägedamana või whatever muu plussmärgiga tunne, mida Sulle tunda meeldib), kui poodi sisse astudes! 

Siis teed Sa otsuse!

Ja alles siis vaatad Sa hinda. 

Ja kui sel hetkel, kui Sa näed hinda ja miski Sinus jõnksatab ning Sa tajud, kuidas mingi osa Sinust hakkab kauplema, teed Sa pausi ja küsid endalt, kas see on miski, mida Sa päriselt tahad... miski, mis tekitab Sinus selle tunde, mida Sa tunda tahad? Kui see on miski, mida Sa tahad lihtsalt hetkeemotsiooni ajendil või igavusest või emotsionaalse tühimiku lappimiseks, siis don't buy it, don't do it. Kui Sa ikkagi endiselt päriselt päriselt tahad seda kleiti, sest Sa tunned ennast nii super-über ilusa ja ägeda ja imelisena selles, siis jää oma otsusele kindlaks. Julge öelda ei kõigile odavamatele "okei" alternatiividele - kõikidele "nii soodsatele" ja "praktilistele" valikutele - ning jää kindlaks sellele, mida Sa tahad. 

Nüüd, kui Sa saad, siis mine ja osta see kleit kerguse ja rõõmuga. Naudi juba hetke, mil Sa kleidiga kassasse suundud ja saad raha millegi nii ägeda vastu vahetada. Võin kinnitada, et nii naudid Sa palju enam ka seda, mida oma raha eest said!
Ja püsid muuhulgas ka külluseringluses. Hea koht, kus olla!

Kui Sa aga ei saa hetkel osta 150 eurist kleiti, sest Su pangaarvel on ainult 85 eurot... Mida Sa siis teed? Ratsionaalselt ei ole ju võimalik osta 150 eurost kleiti, kui Sul ei ole nii palju raha. Ja oletame, et Sul pole ka rikast meest (või naist või isa või ... kedaiganes), kellele helistada ja lisavahendeid küsida. Nii tahaks ju! Nii palju aega ja energiat on juba kulutatud ja niiii väga tahaks midagi uut ja ilusat. Ostaks selle 30 eurose okei kleidi, äkki? Ja võibolla selle 25 eurose pluusi ka, sest äkki on mul kunagi ka seelik, millega seda kandma hakkan? Aga võibolla need püksid, mis oleksid ideaalsed kui ma neli kilo alla võtaksin - need on ju praegu poole hinnaga?

Jah, Sa võid sel hetkel teha hunniku poolkõvasid valikuid!

Või siis... Sa kõnnid minema!

Hea ja kerge tundega, sest Sa tead, et kui täna on Sul eelarves 85 eurot, siis poed on avatud ka homme. Kleit on alles ka homme. Raha on alati ringluses. Sa tuled ja ostad selle, mida Sa päriselt tahad siis, kui Sul on vajalik summa koos! Sa ei lähe minema vinguvas puuduseenergias ja ohvrirollis, vaid sirge seljaga, sest Sa tead, et kui Sa midagi päriselt tahad, siis Sa selle ka saad. Kas siis peale väikest Sinupoolset panust (näiteks vahetades midagi mis Sul on ja mida keegi teine tahab/vajab raha vastu, mida Sa vajad, et see omakorda vahetada millegi vastu mida Sina tahad) või ootamist. Sest usu mind - kui Sa kõnnid õiges vaibis sealt poest välja, siis palju kiiremini, kui Sa aimatagi oskad, tekib kusagilt täiesti ootamatult see vajalik lisaraha (või algab homsest ootamatu soodukakampaania) ning endalegi arusaamatult tabad Sa ennast järgmisel hetkel juba selle kleidiga poest välja astumas!

Nagu Sa ilmselt juba aru said, ei ole selle jutu sisu üldse kleitides. Kleidid on lihtsalt väga hea lihtne ja maine näide sellest sisemisest kauplemisest, mida me oma kannatamatuse ja masohistlike ennastsaboteerivate mustrite tõttu igapäevaselt teeme. Ja mitte ainult asjade, vaid ka inimeste, olukordade, eesmärkide, soovide ja unistustega. Kui miski tundub kohe liiga suur või kättesaamatu, siis palju lihtsam on alla kaubelda ja leppida millegi nö poolkõvaga tegelikult juba eos ette teades, et see valik ei paku meile seda, mida me tahame või vajame.

Isegi siis, kui valik on kvantitatiivselt nii palju rohkem, kui see üks "kleit". Eriti destruktiive on see, kui poest lahkudes märkad, et oled tegelikult kulutanud sama raha aga asjadele mis on "okeid" selle asemel, et võtta see üks miski, mida sa päriselt tahad! 

Jättes kõrvale kleidid ja raha, on loo moraal selles, et ära kauple oma soovide ja vajaduste osas alla!

Julge valida see, mida Sa päriselt tahad ja kui Sa ei saa seda kohe, siis ära asenda seda hunniku muu träni või poolkõvade inimeste-olukordadega, vaid julge oodata ja panustada ning usaldada elu magicut.

Ja usu mind - Sa naudid seda kleiti rohkem kui Sa arvatagi oskad, kui Sa ta ka mõned hetked hiljem rõõmu ja kergusega raha vastu vahetad. Ja tead mis - kui Sa panustad omalt poolt kleidi saamise protsessi veel ka energiat (loovalt siis), siis võib sellest saada Sinu jaoks lausa lemmikkleit!


​
Oota, vajadusel panusta ja ära kauple alla!

Ma tahan Sulle rääkida ühe loo. Sellise, milles võibolla tuleb ka Sulle midagi tuttavlikku ette.

Alustan siis algusest. Mitte päris päris algusest, aga selle lühiloo algusest.

Tegin pühapäeval koeraga ühe pikema jalutuskäigu metsas ning läbi hoovide koju kõndides, jäi mu pilk pidama ühel naabermaja prügikastide kõrvale tõstetud potilillel. Selline suur ja elujõuline, ent (nagu hiljem selgub) piisavalt raske, et ta prügikasti tõstmiseks oleks ikka korralikku mehejõudu tarvis läinud. Minu esimene ja täiesti automaatne mõte oli see, et kammoon - nii ilus lill, miks peaks keegi ta õue surema jätma! Ja mul on ju kontoris tema jaoks piisavalt palju ruumi ja valgust. Mõeldud ja otsustatud - viin koera koju ja tulen korjan ta autoga peale. Oli ju näha, et ta polnud esimest päeva seal õues.

Koduteel jagasin oma ideed ka paari lähedase inimesega, kes koputasid mu "ratsionaalsele mõistusele":

"Elena, kas Sa päriselt kavatsed prügikasti kõrvalt asju üles korjama hakata", "Asjad ei ole ju nii halvasti, et Sa endale ise lille osta ei saa", "Sul on piisavalt palju lilli", "Kui Sul on nii väga lille vaja, siis ma võin Sulle ju kinkida", "Miks pead Sina teiste prahti endale korjama", "Mõtle, äkki tal on mingi haigus juures"...

Umbes kümneks minutiks kaotasin ennast mõtetesse - et äkki tõesti... poleks vaja. Poleks õige teiste prügi üles minna korjama. Äkki keegi teine võtab ta ära või omanikul hakkab hale...

Ja siis mulle turgatas - nii nagu keegi oli selle lille kas tõstnud välja surema või lootuses, et keegi ta enne ära külmumist leiab ja enda hoole alla võtab, visatakse tänavale ka üleliigseks muutunud loomi ja tegelikult ka inimesi. Nagu prügi. Ja see, kui ma selle lille sealt peale võtan ja tööle viin, ei ütle minu kohta pooltki nii palju, kui selle inimese kohta, kes ta sinna tõstis. Ju olid tal omad põhjused ja arusaamad ning antud loo kontekstis polegi see tegelikult üldse oluline.

Nii ma siis istusin autosse ja lootsin, et ehk läheb õnneks ja lill saab autosse tõstetud suurema publiku ja tähelepanuta. Maja ees, kus varem polnud ühtegi hingelist, oli ühtäkki üks mees autot puhastamas, teine prügi välja viimas, vanem naisterahvas koera pissitamas ning kaks noort kärudega emmet elust ja ilmast lobisemas. Esimene mõte oli - läks ära ja tuleks pimedas tagasi!
Ja alles peale seda, kui ma oma autoga otsejoones prügikasti ette olin sõitnud ja hirmus raske poti autosse lohistanud, turgatas mulle - aga mida need inimesed minust nüüd mõelda võivad!?!

Seda, ilma naljata - mitmekümnekilost - lille teisele korrusele kangutades oli mu ainus mõte, et nonii - mis see õppetund siin siis nüüd on!!! Tuppa ta sai, kastetud, kasitud ja väetatud. Jääb elama! Palutud õppetunni sisu koorus aga lahti mõnevõrra hiljem.

Kuna ma tegelesin nädalavahetusel puhkamise, looduses olemise ja potilillede kaaperdamisega, siis ilmselgelt polnud mul aega kodus koristada. Arva ära - mis oli mu esimene mõte, kui pühapäeva õhtul otsustas üks mu hea sõbranna ootamatult läbi astuda! Pekki küll - toad on nii sassis - mida ta küll mõelda võib!?!

Täna on juba esmaspäev. Ja kerge kurguvaluga ärganuna ei olnud mul täna mingit huvi juukseid sirgendada, ennast kenasti meikida või riideid hoolikalt sobitada. Alles päeva teises pooles, ülerahvastatud Olerexis järjekorras seistes, tabasin end mõttelt, et huvitav - mida küll kõik need inimesed minust mõelda võivad!!!? 

Mõned tunnid hiljem sain meili - ammu Õhtulehele antud intervjuu on nüüd avalikult ilmunud. Ehkki endale omaselt olen ma selles vestluses taas olnud võibolla natuke liiga aus ja otsekohene ning ilma pikema eel- ja järelinfota tunduvad mõned asjad seal pisut ... teistsugusena, kui kahetunnises tervikkontekstis... olin ja olen ma sellega artikliga okei. Lihtne lugemine ja ehk kõnetab kedagi.

Otseloomulikult olin ma eriti okei enne, kui see päriselt avalikuks läks.
Sest... MIDA KÜLL INIMESED NÜÜD MINUST ARVATA VÕIVAD!?! 

Oot, aga mida siis inimesed minust ikkagi arvata võivad?

Et ma ei olegi üldse täiuslik? Et ma olen rumal? Et ma olen paks ja kole? Et ma olen saamatu? Et ma olen halb inimene? Et ma ei tea millest ma räägin? Et ma mängin täiega ägedat, et saada tähelepanu... ja tegelikult ei ole? Et ma olen nii vaene, et varastan prügikasti kõrvalt lilli? Et ma olen kohutavalt räpane ja lohakas? Et ma olen tohutult sünge ja depressiivne inimene ning ei tule üldse oma eluga toime? Et ma olen mingi ebanormaalne ja imelik? Et ma elan "valesti", näen välja "valesti", arvan "valesti" ja üleüldse olen "vale"?

Umbes nii jah ja kindlasti veel midagi, mille peale ma lihtsalt kohe praegu ei tule! 
Olgu kuidas on, aga väga tihti arvab mingi hääleke minu peas ka kõike eelmainitut ja enamgi boonuseks veel! 

Tulles aga tagasi arvamuste ja selle juurde, kui oluliseks me sageli peame teiste arvamust endast.
Kui tihti me jätame midagi tegemata kartes kellegi kriitikat või halvakspanu? 

Ma arvan, et inimesed arvavad koguaeg neid ümbritsevatest ja ka võhivõõrastest inimestest midagi. Kõige rohkem aga iseendast! Ma arvan, et peaaegu kõigis olukordades, kuhu on kaasatud teised inimesed, tegelevad kõik osapooled sisemise ennustamisega - "mida küll teine või teised osapooled minust arvata võivad, millise mulje ma jätan?" Ja enamuse kordadest ei arva nad midagi, sest nad on liiga ametis täpselt samasuguse sisedialoogiga, et isegi märgata toimuvat!

Räägitakse, et teised on meie peeglid. Aga ainult puhas peegel peegeldab moonutusteta peegeldatavat objekti või subjekti! Kas kõik peeglid meie ümber on ikka alati täiesti kristallselged?
​
Mida ma aga olen täheldanud, on paradoks, et mida rahulolematumad me iseendaga oleme, seda rohkem me ka arvame teiste kohta. Ja seda rohkem kriibivad meie hinge ka teiste sageli hoolimatult õhku visatud väljaütlemised. 
Veelgi enam - kui meie sees on kohe eriti palju viha ja valu, millega me ei oska kuidagi toime tulla, siis hakkame me ka avalikult oma arvamust avaldama. Ikka nii, et teised sama tunneksid! 

Ma arvan, et on okei vahepeal elutervelt hoolida sellest, mida meile olulised inimesed arvavad.
Ma arvan, et on oluline vastu võtta objektiivset kriitikat neilt, kelle poole pöörduksime me ka nõuande järele ning eristada eelmainitust selgelt subjektiivset solki, mida keegi lihtsalt peab umbisikuliselt kuhugi välja kallama. Arvamused on alati subjektiivsed. Sellepärast neid nimetataksegi arvamusteks! Ning arvamused ütlevad alati arvaja kohta palju rohkem, kui subjekti kohta, kelle suunas mingi arvamus teele pannakse.

Ja ma arvan, et on okei kodutuid potililli prügikasti kõrvalt üles korjata. Ma arvan, et on okei, kui toad ongi vahepeal täitsa sassis... enne, kui nad korda saavad ja ma arvan, et on okei olla aus ja ehe ning rääkida ka mitte kõige ilusamatest asjadest ausalt ja vahetult.
Ma arvan, et kõige rohkem okei on mitte jätta midagi tegemata lihtsalt sellepärast, et keegi kusagil võib midagi arvata!

Ja ma arvan ka, et on okei, kui kõik ei õnnestu alati ideaalselt (loe: nii nagu sai planeeritud) ning kaetud täiusliku instafiltriga.

​Arvaku siis keegi, mida iganes õigeks peab :)