"EI" ON TÄISLAUSE!

Meile kõigile on kaasa antud alateadlik soov olla "tublid ja head" ühiskonna liikmed.
Meid on ju ikkagi väikesest peale õpetatud ja kasvatatud sellisteks - tublideks ja headeks inimesteks. Ning mitte ainult meid. Need normid ja enamasti kirjutamata reeglid tulevad palju kaugemast minevikust, on meile edasi antud meie esivanematelt ning neile omakorda nende eelkäijate poolt. Sotsiaalses plaanis on need normid olnud väga olulised ja vajalikud, taganud inimkonna arengu ja alalhoiu. Täna, teel teadlikkuse poole ning seda väga kiiresti muutunud ja muutuvas maailmas, on paljud sellistest varem olulistest normidest muutunud piirideks ja piiranguteks. Takistusteks meie teel iseendani.

Üks osa "tubli ja hea inimese" nö standardpaketist on tihtipeale suutmatus öelda "EI". 
Oskus öelda "EI" on väga tihedalt seotud isiklike piiride seadmise ning eneseväärtustamisega.
Kui Sa ei väärtusta ennast, oma aega, resursse ja vajadusi, on erakordselt raske seada eluterveid piire. Või siis neid vähemalt piisavalt tugevana hoida. Parim viis ennast kehtestada on öelda "EI" kõigele, mis ei ole Sinuga seotud, mis ei panusta Sinu heaolusse ning ei pane Sul silmi särama.

Inglise keeles on selle kohta väga hea väljend "Not my circus, not my monkeys" ehk siis
"Ei ole minu tsirkus, ei ole minu pärdikud".

Pea meeles, et iga kord, kui Sa ütled "JAH" millelegi ebaolulisele, ütled Sa samaaegselt vaikimisi "EI" millelegi, mis on päriselt oluline. Aeg on küll kokkulepitud lineaarne väärtus, ent selles füüsilises maailmas on see ainus resurss, mida ei ole võimalik taastada. Energia on teine väga hinnaline (küll taastuv, aga sageli mitte piisavalt kiiresti) resurss, mida me samuti sageli täiesti vastutustundetult laiali loobime. Kas pole kummaline, kuidas mõned inimesed jõuavad ööpäevaga tehtud nii palju rohkem kui teised? Kas selle pärast, et nad on mingitmoodi kiiremad, aeg liigub nende jaoks teisiti või on nad lihtsalt head planeerijad? Võibolla kõike kolme, aga täpselt sama võimalik on ka see, et sedalaadi inimesed oskavad eristada olulist ebaolulisest ning öelda "EI" sellele, mis ei panusta nende eesmärkidesse, sihtidesse ja heolusse.

Oluline on öelda "EI" kõigele, millele öeldes "JAH" ei oleks võimalik enam enda vastu aus olla.

Aga miks on siis nii raske öelda "EI"?

Suures plaanis mugavusest, hirmust ja alateadlikust soovist olla hea inimene.
Parim näide mugava "JAH"-i kohta on tuttav ilmselt igale lapsevanemale. Kujuta ette 3-aastast, kes vedeleb kaubanduskeskuse põrandal ja nõuab ülehinnatut värvilist õhupalli-karu. Või siis olukorda, kus oled pikast tööpäevast surmväsinud (sest oled juba vähemalt kümme olulist "EI"-d päeva jooksul ütlemata jätnud) ning ainus, mis Sind veel kuidagi püsti hoiab on see unistus vaiksest õhtupoolikust. Reaalselt ootab Sind aga kodus väike inimene, kes nõuab kommi enne seda õhtusööki, mida Sa lihtsalt ei jaksa valmistada. Need on mugavad "JAH"-id. Nad maksavad meile hiljem korralikult kätte, panevad meid märksa ebamugavamasse olukorda ning mille varjatud tagajärgi me pärast tuhandekordsete "EI"-dega maksame.

Hirmust ajendatud "JAH"-id on need, kus me anname võimu enda üle kellegi teise kätesse ning hirmust, et see keegi oma sageli vägagi illusoorset võimu kasutab/kuritarvitab, kardame me keelduda.

Alateadliku sooviga olla "tubli" ja "hea" ma seda postitust alustasingi. Tublid inimesed ei ütle "EI", sest see võib teiste tunnetele haiget teha (sest meile ei ole ju õpetatud, et igaüks on oma tunnete eest ise vastutav)! Tublid inimesed aitavad alati (ka siis, kui nad tegelikult vajavad ise abi)! Tublid inimesed ohverdavad ennast, on märterlikud ning seavad teiste heaolu esiplaanile (sest siis kunagi tuleb keegi ja maksab meile tagasi, vastab teenele teenega, toob klaasi vett kui me vanad ja väetid oleme ning hoolitseb meie eest nii nagu meie seda teinud oleme, eksole)!
Ja nii edasi ja nii edasi... ja nii-iii edasi...
Kõlab ju tublilt! Aga kuidas päriselt? Kas toimib? Kuhu ennastohverdav märterlikkus tegelikult viib? Kes tegelikult Sinu soovide ja vajaduste eest hoolitseda saab?
Kõik taandub lõpuks sellele, et kes siis tegelikult päriselt väärtustab Sind ja Sinu resursse (eeskätt aega ja energiat), kui mitte Sina ise? Ja kas keegi on tegelikult Sulle seda kunagi õpetanud - iseenda väärtustamist sellisena nagu Sa oled, austades kõiki oma soove ja vajadusi?
"Tubli inimese" kuvandist ning selle sotsiaalsest tagamaast kirjutan kunagi kindlasti lähemalt. Praegu aga tagasi "EI" juurde.

Kui me ka oleme õppinud või õpime "EI" ütlema, siis sageli teeme seda koos mingi vabanduse või põhjendusega. "Vabanda, ma ei saa, sest..." ja tegelikult vahet ei ole, kas järgnev vabandus on tõene või väljamõeldud (jah, me sageli "oleme haiged", "teeme tööd" või "sõidame ära", kui me päriselt "lihtsalt ei taha") - me ei kehtesta ennast. Me lihtsalt nihverdame ennast välja ja tunneme tagantjärgi veel süüd ka! See on kõike muud, kui enda väärtustamine või enesekehtestamine. 

"EI" on täislause!

Sa ei pea kunagi vabandama selle pärast, et miski Sulle ei sobi, ei haaku Su tõekspidamistega, ei paku Sulle huvi või lihtsalt ei lähe Sinu sügavamate sisemiste soovidega kokku.  Sa ei pea ka loobuma sellest, mis on Sinu jaoks oluline, et panustada oma resursse millessegi, mis on oluline kellegi teise jaoks. On täiesti okei olla kellegi silmis "halb", kui see tähendab, et saad enda vastu olla "hea" (pea meeles, et mõlemad on hinnangud ning hindaja oled Sina ise).
​
Sa ei pea põhjendama "EI"-d. Ja Sa ei pea "EI"-d ka kartma. Nagu on "JAH" on ka "EI".
Kumbki pole hea ega halb. Lihtsalt üks on alati Sinu enda suhtes palju ausam, kui teine.
Ja kui keegi ei suuda Sinu "EI"-d aktsepteerida, ei suuda seda mõista või toime tulla emotsioonidega, mis kaasnevad sellega, et tema ego sai riivata (teisisõnu lihtsalt ei saanud oma tahtmist) ... siis see ei ole enam Sinu tsirkus ja teise inimese emotsioonid ei ole Sinu pärdikud.

"EI!" on täislause!
​

​