Ei ole paremat aega, kui nüüd ja praegu, et rääkida hirmudest! Jälle!
​Teisisõnu - mis oleks siis, kui täna on see imeline päev, kus Sa lõpetad lõplikult hirmu valimise?

Üks erakordselt äratav taipamine on see, kui Sa mõistad kui paljud Su valikud on varasemalt olnud ajendatud hirmust. Ja kuidas on hirmu najal tehtud valikud loonud juurde hirmu, mis on omakorda taasloonud... hirmu! 

Kui hirm on baasemotsioon ja miski, mida Sa maailma välja kiirgad, siis see, mida maailm peeglina vastu pakub, on veel rohkem hirmu! Ja nii hirm kasvab. 

Ma arvan, et viimaste kuude sündmused on parim näide sellest, mida üks hästi promotud mäng baashirmudega maailmas ja inimeste eludes korda võib saata.

Muide, hirm on ka peamine põhjus, miks Sa teinekord loobud valimast. 

"Mis siis, kui ma teen vale valiku?"
"Mis siis, kui ma jään valimisega hiljaks?"
"Mis siis, kui ma kaotan midagi olulist?"
"Mis siis, kui kõik päriselt muutubki?"
"Mis siis, kui ma ei meeldi enam kellelegi?"
"Mis siis, kui kaob kõik mulle tuttav ja mul ei ole enam kontrolli oma elu ja selles toimuva üle?"

Variatsioone on palju, aga taustal on alati hirm. Nüüd, kui Sa loobud valimast, siis valitakse Sinu eest. Pea meeles, et kui Sa seisad ristmikul ja ei suuda otsustada kuhu edasi minna, siis ristmikul seismine on selles hetkes Sinu valik. Kui keegi teine tuleb ristmikule ja veenab Sind väga adekvaatsete argumentidega, et tema tee on õige tee ning peaksid minema ilmtingimata sinna, kuhu suundub tema (isegi, kui Su sisemine kompass pasundab, et see mida Sa tahad on vastassuunas) ja Sina siis tubli inimesena ei julge öelda "ei", siis kelle valik edasine tegelikult on?

Iga kord kui Sa ütled, et Sa oled ristmikul ja Sa ütled, et Sa ei tea mida valida, siis tegelikult Sa juba tead, aga lihtsalt ei julge. See on muide päris vabastav ausus enda suhtes.

Kui Sa valid selle, mis on mugav või hea kõigi teiste jaoks Sinu ümber, siis pea meeles, et vastutad nende, mitte iseenda valikute eest ja see vastutus võib teinekord tunduda parajalt ebaõiglase karistusena. Ja kui Sa sööd võõraste valikute põllul kasvanud vilju, võivad need päris kibedalt maitsta. Ja teed, kuhu teised (või Sinu enda mustade stsenaariumite ja heade argumentidega varustatud ellujäämisele orienteeritud inimmõistus) on veennud minema, viivad väga harva kohtadesse, mida Sa päriselt naudid.

Hirm ja hirmu najal tehtud valikud on need, mis põhjustavad meile valu ja kannatusi. Mitte keegi teine, elu, maailm või mingi planeetide seis, vaid meie enda valikud ja lähtepunkt, millest me neid teeme! See on tegelik vastutus!

Hea uudis on see, et duaalne maailm - vahel peabki ära käima päris mitmes kohas, kus kohe üldse ei meeldi, vähem või rohkem kannatama, taluma võõraste viljade kibedat maitset ja tundma ebaõiglust, et saada aru, mida Sa siis tegelikult tahad.

Sellest on palju räägitud, et läbi selle mida Sa ei taha, ei saa luua seda mida Sa tahad. Küll aga saab läbi vastandite kogeda taipamist selle kohta, mis on Sinu jaoks päriselt hea ja mis mitte. Nüüd, kui see selgus on olemas, on Sul vaja kahte asja - julgust ja armastust! Paras ports mõlemat ja oledki teel ihaldatud vabaduse poole.

Vabadus kaasneb julgusega vastutada täielikult oma edu ja ebaedu, oma rõõmu ja kannatuste, oma tõusude ja mõõnade eest. Oma hinnangute, oma tunnete ja selle eest, mida Sa maailma välja kiirgad (ja siis ka vastu võtad). Vabadus tähendab ka julgust käia teed üksi ja minna sinna, kuhu teised ei ole valmis või ei julge järgneda.

Kõige paradoksaalsem on see, et hirmu valikud on ainsad valikud, mida meid ühiskondlikul tasandil on õpetatud tegema. Huvitav, kas võib olla, et ühiskondlikul tasandil ei tahagi keegi, et inimolend õpiks juba lapsena vabaks jääma ja vabana elama?!? Sellest, mis kvalifitseerub "vandenõu teooriate" kategooriasse, mõni teine kord, aga... see, et meile on või ei ole midagi õpetatud, ei tähenda seda, et me ei saaks midagi nüüd ja praegu õppida, ümberõppida või lihtsalt meelde tuletada.

Hirm ja armastus on sama skaala kaks äärmust. Kui meid õpetatakse kartma surma, muutust, millegi või kellegi kaotamist, pettumust, häbi, valu, hukkamõistu, eraldatust jne-jne-jne, siis kui paljusid meist on õpetatud armastama? Nagu päriselt armastama, tingimusteta? Ennast, oma elu, kohta kus me oleme, inimesi enda ümber ning kõike, mida me teeme ja loome? 

Kui ma olin väike, siis mulle õpetati kolme liiki armastust (ja enamus neist olid seotud valumustritega) - vanemate armastus lapse vastu, tinglik armastus mida jagatakse paarisuhetes ja armastus isamaa vastu. Ja tead mis - kõigi kolme armastuse taga oli tegelikult hirm! Hirm valmistada pettumust oma esivanematele ja mitte olla nende armastuse vääriline. Hirm olla mitteaktsepteeritud või kõrvaleheidetud partneri poolt, keda kartsid kaotada (sest ma arvan, et me kõik oleme vähemalt mingil hetkel oma elus läbi teinud "üksiolemise kartmise ja läbi inimsuhete selle hirmu eest põgenemise" staadiumi). Isamaa armastus on minu jaoks alati kuidagi väga võõras olnud - ma ei osanud armastada riiki, süsteemi või sümboolikat, küll aga oskasin ma juba pisi-pisikesena armastada maad, loodust ja erinevaid elukaid, kellele see planeet koduks on. Armastada ilma, et keegi oleks seda mulle õpetanud.
Kui ma vaatan tagasi oma elule, siis just see oligi minu jaoks päris esimene tingimusteta armastus, mida ma mäletan. Armastus lillede, puude, mere, tähistaeva, kivide ja loomade vastu.
Armastus ja imetlus mitte midagi vastu ootamata. 

Ja ma arvan, et meis kõigis on olemas see baasarmastus. Lihtsalt hetkel, mil inimolend otsustas, et ta on üle loodusest ning hakkas pidama end eraldiseisvaks üksuseks, mis võib allutada looduse (ja kõik loodu) oma tahtele, unustas ta ka ühenduse selle kõige olulisema baastundega. Ühenduse unustamine ei tähenda aga selle kaotamist! See on alati ühe sammu, ühe valiku kaugusel.

Nüüd hea uudis on see, et kui Sa näed hirmu-armastuse skaalat, vaatad ausalt otsa oma reaalsusele, tuletad meelde selle tingimusteta armastuse tunde, siis saad endalt küsida, kas hirm on ikka kõige parem võimalik valik?

Kui Sa otsustad valida ühenduse selle kõige olulisema baastundega, siis saad Sa hakata tegema hoopis teise kvaliteediga valikuid. Sa saad hakata kasvatama endas tunnet, mida hakkad kiirgama kõikjale enda ümber ning mis kannab ja puudutab kõike, mida Sa teed ja lood. Ja tead mis - siis saab armastus olema ka see, mida maailm Sulle vastu peegeldab. Ja täpselt nii nagu hirmugagi, oskab armastus elada, kasvada, ennast taasluua ja ümber sündida.

Kui Sa tuletad meelde oma algse ühenduse armastusega, siis on Sul igas hetkes võimalik seda valida. Ka imepisikestes asjades - mida Sa sööd, kuidas Sa riietud, millise pilguga ümbritsevaid vaatad, kuidas lilli vaasi paigutad või e-maili saadad. Need pisikesed valikud viivad Su suuremate ristmikuteni, kus Sa saad juba omakorda targa südamega valida need tundmatuna tunduvad teekonnad, mis taasloovad armastust Sinus ja kõiges Sinu ümber. 

Armastuses ei ole hirmu - ei ole ohtu, ei ole kaotusi, ei ole valu - on ainult tunne, mis taasloob ennast pidevalt uuel kujul ja moel. 

Kõik on võimalik ja Sa usaldad - ennast, tunnet, elu ja seda, mida või keda Sa armastad.

Ja siis saabub vabadus.

Ameerika mäed - tead ju küll neid adrenaliinirohkeid elamusi pakkuvaid atraktsioone, kus rida omavahel ühendatud rongikesi suurel kiirusel kõrgustesse tõusevad ning seejärel veelgi kiiremalt maapinna poole sööstavad. Ning siis üha uuesti ja uuesti ja uuesti... kuni ootamatuid ja järske kurve ning tõuse ja languseid täis rada lihtsalt lõppeb ja rong peatub.

Ühed väldivad sedalaadi elamusi, teised saavad sealt aga mitte küll kuigi püsiva ent ajutiselt väga magusa adrenaliinilaksu - energiasööstu mis tekitab "olen nii elus" tunde.

Mina olen kogu oma elu kuulunud sinna esimesse kategooriasse, olnud vältija. Iga kord, kui ma olen sattunud lõbustusparki (ja seda nii umbes kahekümne aasta vältel) olen ma endalt küsinud - miks? Miks jään mina piirde taha sõitu jälgima, kui kõik mu tuttavad rõõmsalt rongile ronivad?

Kõige ausam vastus on kõige lihtsam. Alati on.

Ma olen ameerika mägesid kartnud.
Lihtsalt sellepärast, et mind õpetati väikesena sedalaadi kogemusi ja elamusi kartma. Kartma oma elu eest. Kartma surma. Kartma kõrgust ja sealt kukkumist, kartma vett ja sinna uppumist, kartma tuld ja põletada saamist, kartma kiirust ja kokkupõrget... kartma paljut. Kartma, et mu füüsilise kehaga võib juhtuda midagi hirmsat. Kartma seda, et ma lakkan olemas. Kartma lihtsalt sellepärast, et teised kartsid minu pärast.

Päris pisikesena olin ma hulljulge tüdruk. Ja järjepidev. Ma kukkusin ja sõltumata sellest, et vahel oli hing kinni või käed-jalad või pea verised, ajasin ma ennast üha uuesti ja uuesti püsti ning tegin hulluseid edasi. Hetkel, kui suurest hirmust, et minuga juhtub midagi fataalset ja ma lakkan nende jaoks olemast, hakkasid mu esivanemad mind julgustükkide eest järjepidevalt karistama, muutus minu sees midagi.
Käis klõps ja ma hakkasin kartma. Kartma karistust, kartma pettumuse valmistamist, kartma julge olemist, kartma proovimist, kartma elamusi, kartma iseennast. Sest mu vanavanemad kartsid minu pärast. Kartsid, et minuga juhtub midagi hirmsat ja nad jäävad minust ilma! Nii saigi nende hirmust ühel hetkel minu hirm ning hulljulge tüdruk muutus alalhoidlikuks tüdrukuks.

Ameerika mäed. Ma olin neid vältinud väga palju aastaid. Tõesti palju - ikka tublisti üle kahekümne. See oli minu jaoks alati üks nendest kogemustest, millele oli lihtne ei öelda.
Ei taha ja kõik.
Mitte ükski jõud ei sunni ju Sind vastumeelselt lõbustusparki minema ning veelgi enam - ronima mingisse rongi, mis kiljuvaid inimesi hullumeelsel marssruudil ringi sõidutab.

Või siiski?

Nagu Sa vast juba tead, siis oma hirmude eest ei põgene. Nii viis ka mingisugune kõrgem jõud (loe: lapse sünnipäevakingitus) mu Taani, Legolandi. Kohta, kuhu unistasin reisida juba väikese koolijütsina. Minul läks kohale jõudmiseks üle kahekümne aasta, üks väike tegelane suutis aga oma unistuse manifesteerida umbes aastaga. Pole paha!
​
Igatahes, Legoland. Kes on käinud, need teavad. Teavad, et paljude imearmsate ja ülinunnude majade sees peituvad ägedad atraktsioonid, mis on kõike muud, kui nunnudel luikedel tiigis kulgemine ja ümbritsevate lillede nuusutamine. Kuna otsustasin, et ei hakka eelnevalt põhjalikku kodutööd tegema ning lasen Legolandil end üllatada, siis... üllatatud ma saingi! Ilmselt võid juba aimata, et ... tadaaa... ameerika mäed! Palju ameerika mägesid!

Lähed vahvasse polaarmajja, imetled ülinunnut legomõmmikut, ootad nunnusid pingviine ja legost polaarloomakesi ning ühel hetkel avastad end järjekorrast, mis viib Sind rongikeseni. Ja siis sa eeldad, et oo... ma saan rongikesega ringi kulgeda ja neid nunnusid lego-loomakesi imetleda. Ja voila - saadki! Metsikul kiirusel utoopiliselt järsul ja kurvilisel rajal tohutu kiirusega rongiga kihutades!

Nii ma siis leidsingi end ikka ja jälle kas ameerika mägedelt või mistahes muudlaadi adrenaliinilaksuga lõppevalt atraktsioonilt. Tabasin end järjepidevalt istumas ühe 9-aastase väikemehe kõrval, kes võttis viimast igast hetkest, nautis õhku ahmides kõike toimuvat iga oma keharakuga ning tahtis üha veel ja veel! Mina... mina kartsin! Päriselt kartsin!
Mina, suur ja täiskasvanud ema... kartsin rohkem, kui üks väike 9-aastane! Miks?
Mitte sellepärast, et olukord oleks päriselt ohtlik olnud. Mitte sellepärast, et ma kardaksin surma! Ma kartsin, sest kunagi ammu oli mulle nii õpetatud!

Miks ma kirjutan millestki nii lihtsast ja maisest, kui seda on ameerika mägede atraktsioon lõbustuspargis?

Sest me leiame end palju sagedamini ameerika mägedelt, kui seda arvatagi oskame.
Me astume kas teadlikult või vähem teadlikult rongile. Võtame istet, kinnitame turvavöö, väravad avanevad ning rong asub teele. Ja enam rongist maha ei saa. Ka siis, kui karjuda, sipelda või oma elu eest karta! Rong on teel ja sõit lõppeb alles siis, kui ring on tehtud. Sa võid üksnes aimata, kui kurviline ja järsk rööpastik on ning oletada, millise kiirusega hunnik metalli kiljuvate reisijatega seda rada läbima hakkab. Aga kas see on üldse oluline?
Kui me juba oleme rongis, kust me maha ei saa, siis on meil laias laastus kaks võimalust - kangestunult karta ja väriseda või siis lihtsalt kaasa sõita (ja võibolla isegi sõitu nautida). Olles rongis, mis on asunud liikuma ja kust reisijaid enne lõpp-peatust välja ei lasta võib kas osutada vastupanu või olla osaline kogu kogemuses. Kogemuses, kus reisijal puudub igasugune kontroll olukorra, rongi marsruudi ja kiiruse üle. Olukorras, kus suurel kiirusel tõustes ja langedes, tuleb usaldada midagi näiliselt endast väljasseisvat. Tehnoloogiat ja mitut tonni metalli. Olukorras, kus ainus, mis meist sõltub on meie enda isikliku kogemuse kvaliteet.

Meie teekond koosneb ameerika mägedele sarnastest pööretest, kurvidest, tõusudest ja langustest. Mingil etapil on tee kurvilisem ja järsem, mõni osa teekonnast on sirgem ja laugem. Tõusud ja langused - kõrgemad ja madalamad, kurvid ja pöörded, ootamatud ristmikud, kiirendused ja pidurdused - see kõik on osa meie argielust. Lihtsalt selle kõige keerisesse haaratuna unustame me hetkeks eemalduda ja toimuvat kõrvalt vaadata. Märgata, et me lihtsalt oleme ameerika mägedel ja sõita eesootav rada läbi.
Inglise keeles on selle ilmestamiseks hea väljend "ride it out". 

Üks mis on kindel - mitte keegi pole meid sellesse rongikesse sundinud. Me kas oleme ise näiliselt juhuslikult sattunud "valesse järjekorda" (nagu mina Legolandis) või otsustanud vabatahtlikult rongile astuda. Kui me aga oleme rongis, siis tuleks leppida tõsiasjaga, et rong ei peatu enne, kui sõit on lõppenud. See, kas me kardame või naudime sõitu, ei muuda marsruuti, rongi kiirust, ega kurvide arvu või ülesehitust. Meie hirm ja suhtumine mõjutavad üksnes elamuse kvaliteeti. Mõjutavad seda, kas sellest saab meie elu hirmsaim või vingeim sõit. 

Mis siis muud, kui valigem targalt!