Täna on olnud üks omamoodi põnev päev - kindel plaan offline-ida ja akusid laadida päädis hoopis mitmetunniste jagamiskõnedega.

Tabasin ennast päris mitmel korral rääkimast lugudest - nendest, mida on meile räägitud, mida pajatame vaiksetel hetkedel iseendale, milliseid kõige enam usume ning ka nendest, mida jagame teistega.

Õhtuvaikuses taimeteesse mett segades meenus mulle üks mõni aeg tagasi kirja pandud mõtisklus, mis haakus kuidagi liigagi hästi täna öeldud sõnadega ning mida nüüd ka Sinuga jagada tahan.
​
∞ 

Mäletan, kui väga ma armastasin väikesena lugeda. See oli minu viis unistada, teha läbi sadu erinevaid seikluseid, kogeda ilu, uskuda armastusse ja õnnelikkudesse lõppudesse. Lugemine, muinasjutud ja erinevad lood olid minu viisiks kasvõi korraks sattuda teise reaalsusesse, kogeda midagi täiesti teistsugust. Ma armastasin muinasjutte ja unistamist.

Mida suuremaks ma sain, seda vähem ma neid lugesin. Muinasjutud asendusid "kasuliku" lugemismaterjaliga ja kui mu laps hakkas kooliealiseks saama, kadusid muinasjutud mu elust sootuks. Vähemalt need, mida raamatute kaante vahelt leida võis.

Need teised, aga jäid. 

Tead ju küll - need muinasjutud, mida me juba väikesest peale endale räägime. Need, mis algavad raamatute näitel alguses väga optimistlikult ja imeliselt ning muutuvad radikaalselt peale seda, kui meie lähikondlased meid maapeale toovad ja teevad selgeks, et haldjast ristiemasid, väikeseid nõidasid, printse ja printsesse, imesid, ükssarvikuid, kõnelevaid kasse ja armastust, mis võidab kõik - pole päriselt olemas. Koos selle teadmisega muutusid ka minu muinasjutud. 

Jutud, mida me räägime iseendale enda, elu ja teiste kohta saavad alguse sellest, mida me pisikesena kogeme. Suuremaks kasvades need jutud muutuvad - sageli kurvemaks, süngemaks ja oi kui palju õnnetumaks. Kuniks sealt kaovad kõik muinasjutule omased jooned - imed, usk, lootus, ootamatud lahendused, õnneliku lõpu ootus ja maagia - ning alles jääb vaid kainestav draama.

Neid lugusid on erinevaid. Ühed räägivad meist endist. Sellest, millised me oleme. Õigemini sellest, millisena me end läbi teiste silmade näinud oleme või kuidas me mingite sotsiaalsete normidega suhestume. Milliseid hinnanguid on meile antud ning kuidas me end võrreldes ebarealistlike sotsiaalsete normidega ebapiisavana tunneme. Need on tavaliselt kõige kurvemad ja sado-masohistlikumad lood üldse. Need lood kajastavad meie enda minapilti.

Ma olen viimastel aastatel teadlikumalt pööranud tähelepanu sellele mida inimesed (sh. mina ise) enda kohta ütlevad. Kui vähe on enda kohta käivates sõnades soojust, armastust, empaatiat, mõistmist, aktsepteerimist ja kiitust. Kuidas me ütleme endale ja enda kohta asju, mida me ei ütleks isegi oma vihavaenlasele. Päris karm, mis?

Siis on meil kogemuslood. Muinasjutud kõigist hirmsatest (jah - imelised kogemuslood vajuvad tahaplaanile, sest ellujäämise seisukohast ei ole mõistusel ilmtingimata vajalik neid aktiivsena hoida) meiega minevikus juhtunud asjadest. Kõik traumaatilised olukorras elavad meie suures sisemises raamatus erinevate muinasjuttudena. Ja me teeme nendest muinasjuttudest omad järeldused. Tuletame järeldused, mis omakorda mõjutavad viisi, mil me edasist elu ja järgmiseid ettetulevaid olukordi kogeme. Nagu igale kolme põrsakese lugejale on igaveseks meelde jäänud, et vaid pühendumuse ja raske tööga ehitatud kivimaja kaitseb suve lõppedes kurja hundi eest, õpetavad meie sisemised "kurja hundi" kogemuslood ehitama üha suuremaid ja kõrgemaid müüre enda ümber.

Lisaks lugudele enda ja mineviku kohta on meil veel palju teisi lugusid. Näiteks lood "teiste" kohta. Sest meile on õpetatud, et eksisteerivad "teised" - meist eraldiseisvad olendid, kes on alatasa potentsiaalselt ohtlikud. Ka nendel lugudel on oma taust ja koht meie minevikus. 

Ühed väga olulised lood on veel need, mis puudutavad meie tulevikku. Lood sellest, mis saab siis, kui me "suureks" kasvame. Millised me oleme, mida teeme ning millisena end näeme võrreldes nende "teistega". Kas kuri hunt sööb meid ära, kas prints saabub õigel hetkel, kas haldjast ristiema viibutab oma võlukepiga meile maailma kauneima ballikleidi. Need lood kajastavad meie sisemist nägemust endast ja elust.  Sellest, mida me saame ja mida mitte. Kes me oleme ja kuhu püüdleme. Kuidas meil läheb ja milline on meie elutee. Paljuski on need lood ajendatud meie kogemuslugudest ning toetuvad erinevatele hirmudele.

Ja siis on veel illusioonid. Lood, mida me räägime endale selleks, et õigustada (enamasti iseendale) otsuseid ja valikuid, mis lähevad vastuollu meie sisemise tõe, õiglustunde ja väärtustega. Lood, mis aitavad meil mingitel eluetappidel tegeleda enesepettusega, distantseerida end (tavaliselt väga karmist) reaalsusest ning aitavad ellu jääda.

Ma ei räägi lugudest ja muinasjuttudest lihtsalt niisama. Nendega on tegelikult üks päris huvitav värk. Nimelt on need lood palju palju olulisemad, kui me arvatagi oskame. Lisaks meie meeleseisundile, defineerivad need lood ka selle, kuidas me ennast näeme, millisena oma elu kogeme, milliseid valikuid teeme ning milliseks oma tulevikku loome. Need on maagilised lood, millel on imeline võime muutuda reaalsuseks.

Reaalsus ei ole aga tegelikult oma olemuselt mitte midagi muud, kui kõige usutavam muinasjutt. Ja me teeme alateadlikult alati kõik endast sõltuva, et muuta meie jaoks kõige usutavamana tunduv muinasjutt reaalsuseks.

Las ma räägin lähemalt.

Kõige olulisemad muinasjutud on need, mida me räägime enda kohta. Kui me näeme ennast koledate, ebapiisavate, üksikute, õnnetute, abitute, ebaõnnestunute ja saamatutena, siis me hakkama alateadlikult tegema valikuid, mis meile seda kinnitavad. Mulle on väga hästi jäänud meelde üks kunagine uurimus, mille kohaselt oli kõige rohkem kaaluprobleeme nendel inimestel, keda lapsena (sõltumata siis sellest, et nad olid normaalkaalus) paksuks nimetati või kes kogesid ühel või teisel põhjusel oma kehaga seoses häbi. Nendel, kelle teadvuses lugusid ülekaalust ei eksisteerinud, esines väga harva ka reaalseid kaaluprobleeme. Sama lugu puudutab tegelikult ka kõike muud - kui me räägime endale lugusid sellest, kuidas me oleme saamatud ja ebaõnnestujad, hakkame me endale teadmata tegema kummalisi valikuid, mis meil seda kogeda lasevad. Kui me peame ennast vaeseks, ei astu me kunagi samme ega tee valikuid, mis võimaldaksid meil püsivalt vastupidist kogeda. Me taasloome endale pidevalt olukordi, et kinnitada iseendale neidsamu lugusid, mida me endale jutustanud oleme. Kui me arvame, et teised inimesed on oma olemuselt pahatahtlikud ning tahavad meid ainult ära kasutada, siis me hakkame seda üha uuesti ja uuesti kokkupuutel erinevate inimestega kogema. Sõltumata sellest, kas nad siis oma olemuselt on "halvad" või mitte. Kui me tunneme, et me pole armastusväärsed, ei saagi me kunagi kogema tõeliselt armastavaid ja toetavaid suhteid. Ja nii on tegelikult kõigega.
See lihtsalt toimib nii - peegelduste ja kinnituste maailm.

Lood meie minevikust panevad aluse lugudele meie endi kohta, mis hakkavad omakorda kujundama lugusid maailma ning meie tuleviku kohta. Ja saades aru, et kõigil nendel muinasjuttudel on üks ja sama autor - Sina ise - on võimalik neid lugusid muuta.

Muudad lugu ja muutub maailm.
Lihtne, eks?

​Tegelikult ongi lihtne, kõik päriselt suured ja elumuutvad asjad saavad alguse millestki väikesest ja lihtsast - otsusest. Otsust on lihtne teha, kui oled kord juba enda sees toimuvast teadlikuks saanud. Edasi on vaja vaid sisemist ajendit ning püsivust ja järjekindlust.  See on ka miski, mis sageli osutub kõige suuremaks väljakutseks. Kuidas uskuda lugusid, millel pole näiliselt mingit tõepõhja all? Kuidas rääkida endale täiesti uut muinasjuttu, kui seda veel täna kogeda ei saa? Eks ikka sama lapsemeelse usu ja lootusega, millega me kunagi lugesime ja kuulasime lugusid päkapikkudest, haldjast ristiemast, ükssarvikutest ja teistest üleelulistest olenditest ning nende seiklustest.

Pea meeles, et seda lugu, mida nii Sina kui mina täna kogeme, oleme me loonud mitmeid aastakümneid. Mõned muutused käivad nipsust, teised võtavad pisut aega. Ka iga värskelt ilmunud muinasjutt või raamat vajab natuke aega enne, kui see populaarsust kogub. Mõned saavad bestselleriks loetud päevadega, teised koguvad nädalaid või kuid hoogu.  Mis on aga kindel - muutus Sinu sisemaailmas, see uus imeline muinasjutt - toob alati kaasa muutuse välises. 

Selleks, et muinasjutt saaks populaarseks, peab ta olema põnev, ootamatu, maagiline, imeline ja ilus. Ta peab olema tõeliselt hea. Mitte teiste - vaid autori enda jaoks! Ning peaaegu kõik vapustavalt head muinasjutud saavad alguse unistusest. Mida suurem unistus, seda pikema ja maagilisema muinasjutu selle ümber ehitada saab. Ja üks tõeliselt imeline muinasjutt vajab kangelasi, vajab imesid, ilu, armastust ja maagiat! 

Mis saaks siis, kui me vaataksime üle oma muinasjuturaamatud, paneksime need austusega riiulisse ning alustaksime täiesti uue käsikirjaga? 
Kohe täna! 

Sellisega, kus peategelased on üleinimlikud, imelised ja pühad ning kus nad loovad midagi täiesti enneolematut - unelmate ennast, imelisi suhteid, parimaid viise ja võimalusi oma sisemise potentsiaali väljendamiseks? 

Kas Sina julgeksid muuta oma lugusid teades, et siis muutub peagi ka kõik Sinu elus?

∞ 
​
​Elena

Ma olen viimasel ajal kuidagi palju juurelnud nn. õige ajastuse üle.

Selle üle, kuidas elu maagia ja imed sünnivad läbi näiliselt juhusliku "õigel ajal, õiges kohas, õigete inimestega" kokku sattumise.

Ja kuidas vahel on nii, et näiliselt on kõik täiuslik, aga see "miski" lihtsalt ei sünni, kasva, kanna, arene ega võta tuult tiibadesse.

Vahetevahel on nii, et asi ei ole Sinus, teises inimeses või ühise teekonna puudumises. Mõnikord ei ole aeg õige. Sina ei ole valmis või tema ei ole valmis. Võibolla on kellelgi vaja midagi lõpetada, võibolla kellelgi on vaja veel midagi kogeda. Ära loobu armastusest ainult sellepärast, et oodatud sirge ja sileda kiirtee asemel osutub teekond pikemaks ja käänulisemaks kruusateeks.
Kogemus võib olla teekonda väärt ja teekond võib olla väärt kogemust.

Vahetevahel ei ole asi Sinu idees. Teinekord ongi nii, et elu näitab Sulle kätte sihtkoha, ütleb Sulle milline buss Su kohale viib ja juhatab Su isegi vajalikku bussipeatusse. Aga palju varem!
Ja siis tuleb Sul bussi oodata.
Asi ei ole Sinus, sihtkohas, peatuses ega bussis. Sa oled õigel teel ja õiges kohas, lihtsalt pisut varem.
Ära kõnni minema ega loobu, sest buss ei saabunud kohe.
Ootus on küll tüütu, aga elus on asju ja inimesi, kes on seda väärt!

Vahetevahel on nii, et unistus, mis tundub nii suur ja nii oluline, ei materialiseeru vaatamata kõigile Su pingutustele. Mis siis, kui asi ei ole Sinu unistuses? Mis siis, kui see on päriselt oluline ja väärtuslik?
Võibolla ei ole Sina veel kasvanud oma unistuse suuruseks, võibolla ei ole maailm veel selleks valmis.
Ära loobu unistusest, ainult selle pärast, et see ei võtnud kohe tuult tiibadesse, lennanud kõrgustesse ega saanud oodatud vastuvõtu osaliseks.
Mõned asjad kasvavad kiiresti, teiste areng on pikaajalisem. Mis on aga kindel - kõik suured asjad, on kunagi saanud alguse millestki väikesest.

Vahel lihtsalt on nii, et seeme mille Sa hoole ja armastusega mulda oled pannud, vajab idanemiseks oodatust rohkem aega. Sa ju tead, et mistahes taim teeb läbi tohutu arengu enne, kui pea mulla seest välja pistab. Ja Sa tead ka seda, et taim pistab pea mulla seest välja siis, kui ta on valmis, mitte siis kui Sina seda tahad.
Sa ju ei loobu taimest ega kanna seda maha ainult selle pärast, et ta üleöö suureks ei kasvanud. Sest vaatamata kogu inimlikule kannatamatusele Sa tead, et enne kui taim pea mullast välja pistab, on ta läbinud suure arengu. Seeme on idanenud ja roninud pimedusest valgusesse. Ja see on väga suur asi millegi nii väikese kohta!

Kasta oma ideid, oma armastust ja oma unistusi ka siis, kui Sa ei näe neid kohe kasvamas.
Loodus on hea õpetaja. Loodus on tark, seal pole midagi juhuslikku.

Nii on kõigega elus!

Peale seda, kui inimene lõi aja, hakkas kell tiksuma. Aega sai osta, vahetada, raisata, kaotada, kulutada, vahetada ja mis peamine - seda sai alati olema puudu! Ja inimene otsustas hakata planeerima - aega juhtima, kasutama ja omastama. Valdavalt hirmust elu lõplikkuse ees, et aeg saab otsa.
Inimmõistuse loodud ajast olulisem on kõrgem ajastatus. See maagiline "miski", mis on võimaldanud meil kohtuda inimestega, kes on muutnud meie elu ning juhatanud meid kokku ootamatute ja imeliste võimalustega.

Ära kunagi alahinda ega võta seda näiliselt juhuslikku maagiat iseenesestmõistetavalt.

Usalda ennast, oma sisetunnet, kõrgemat ajastust.
​Ole piisavalt tark, et eristada millal on aeg vaadata uute põldude poole, edasi liikuda ja asuda uusi seemneid külvama ning millal on vaja veel vaid õige pisut vett, päikest ja väetist selleks, et lill pea mullast välja pistaks.

On üks lause, mida ma olen endale aastaid korrutanud:

Elu on teekond, mitte sihtpunkt!

See võlulause tuletab mulle iga kord meelde kohalolu ja hetkes elamise olulisust. Ja ka seda, kui lihtne on elada eesmärgipärast elu. Kui lihtne on ära kaduda tulemustesse, eesmärkidesse, saavutustesse ja illusioonidesse.
Standarditesse ja normidesse - sellesse, milline üks eeskujulik lääneliku ühiskonna liige olema peaks, milline peaksid tema argielu, pere, kodu ja töö välja nägema, mida ta peaks saavutama, hindama ja väärtustama ning mida ta peaks enne surma olema omandanud või omastanud.

Tuletab meelde, kui lihtne on kogu argielu möllus ja saginas planeerida, oodata, eeldada... ja pettuda. Kui lihtne on elada elu, mis lendab linnutiivul mööda. Sellist, mis nagu polekski oma.

Seda, kuidas võidujooksus erinevate sihtkohtadeni unustame kogu teekonna maagia.
Unustame nautida, unustame usaldada, unustame märgata ja päriselt elada.

Kuidas me kaupleme ja tingime iseenda ja oma eluga. Anname endale tühjasid lubadusi ja lükkame edasi kõike, mida me päriselt tahame.

Tead ju küll!

Puhkan, naudin ja tegelen sellega millega päriselt tegeleda tahan... siis, kui olen roninud kõige kõrgema mäe otsa, teeninud oma esimese miljoni, saavutanud kõik maailma võimalikud eesmärgid, suureks kasvatanud oma lapsed, ära maksnud kolmanda kodulaenu, omandanud viienda kõrghariduse valdkonnas, mis mind üldse ei huvita... vot siis, siis ma elan!
​
​Ja siis alati on kusagil veel kõrgem mägi, suurem eesmärk, teine miljon, uus laps, uus kodulaen, uus haridus jne-jne.

Kunagi tulevikus, kui kõik planeedid on joondunud ja täiuslikud tingimused täidetud, eksole!?

Elu ei ole sihtmärk.
Elu on siin ja praegu.
Elu on teekond.

Mis siis, kui Sa elaksid elu teekonna, mitte sihtmärgi pärast? Mida Sa valiksid ja teeksid siis, kui poleks oluline kuhu Sa välja jõuad ja mida saavutad? Mis siis, kui ainus ja kõige suurem eesmärk oleks teekonna enda kvaliteet? Kuhu panustaksid Sa oma aega ja energiat siis, kui Sul poleks mingit ootust tulemuse osas? Mida teeksid Sa pelgalt tegemise rõõmu pärast? Kellega veedaksid oma aega siis, kui Sul poleks mingit ootust suhte või selle tuleviku osas? Milliseid suhteid Sa üldse looksid?  Mis oleks siis tegelikult päriselt oluline ja millele ütleksid kohe praegu "ei, aitähh"?

Sihipärane teekond möödub kiiresti.
Võidujooks eesmärkidele muudab teekonna ebaoluliseks. 
​
Ainus viis päriselt elada kogemusrikast ja täisväärtuslikku elu, on tuua tähelepanu eesmärkidelt ja sihtpunktidelt sellele, mis tegelikult loeb - hetke. Sest praegusest hektest saab järgmine, tänane valik loob homse reaalsuse ning ainus, mis meil teadmata pikkusega teekonnal on...
​
​... on teekond ise - kõigi imeliste peatuspaikade, elamuste, kogemuste ja kaasteelistega!


Maagia peitub alati teekonnas teekonna, mitte sihtpunkti pärast!