TEATER NIMEGA ELU

Täna hommikul ärgates oli mu mõistus kohe kuidagi eriti lärmakas. Ta tuletas meelde, et ilmtingimata oleks aeg hakata muretsema tuleviku pärast, panema paika plaani tänaseks, homseks ja tegelikult ka järgmiseks viisaastakuks, lõi pika nimekirja kõigest mis vajaks nüüd ja kohe tegemist ning nagu alati - tuletas meelde, et kõigeks päris kindlasti aega, raha ja energiat ei jätku! Ja juurde seda ka kusagilt ei tule! Ja üleüldse, tõenäoliselt läheb kõik halvasti, seega oleks viimane aeg kõige mustem stsenaarium läbi mängida ja selleks valmistuma hakata. Kui mõistust liiga tõsiselt kuulata ja oma mõtetesse ära kaduda, siis siinmaal peaks tekkima ärevus. Hirm tuleviku ees. Tuleviku ees, mida selles samas hetkes nende mõtetega loon. Põnev, eks.

Mõistus on üleüldse väga põnev tegelane. Ta kipub ennast küll pidevalt kordama ning vahel ei ole ta sugugi kõige positiivsem ja rõõmsam kaaslane, aga seda enam tasub tal silma peal hoida ning kuulata-vaadelda, mida tarka tal enda arvates öelda on. Ometigi näeb mõistus ju nii suurt vaeva selleks, et minevikukogemuse ja alateadlike hirmude abil minevikku taasluua (nimetades seda tulevikuks, kus kõik kohe kindlasti muutub) ning kaitsta haavatavat ego.

Need on need hinnalised hetked, kus sisemine häirekell hakkab lööma ning tuletab meelde, et ma hakkan taaskord oma elu liiga tõsiselt võtma. Justkui käiks mäng elu ja surma peale.
On võimalik võita ja kaotada. Ja see mis saab on lõplik. Aga kas ikka on?!

Kas ma ikka olen oma mõtted, tunded ja keha, mida siin füüsilises maailmas ringi liikumiseks kasutan? Kas see elu siin on minu jaoks ikkagi lõplik? 

Või äkki on olen mina hoopis midagi palju suuremat, midagi sellist,  mida ei ole mõistusel võimalik päriselt hoomata või kirjeldada. Äkki olen mina hoopis see, kellel on keha ja ego (mõtted, tunded, emotsioonid)?! Äkki olen hoopis mina see, kes on kirjutanud stsenaariumi, valinud mängulava, publiku, teised näitlejad ja loonud rollid - väga ehedad ja tõsised rollid. Lausa nii realistlikud, et nii mina ise, kui ka kõik teised näitlejad selles etenduses on oma egokesksesse rolli nii sügavalt sisse elanud, et on unustanud selle, kes nad päriselt on!
Me oleme justkui elukutselised näitlejad, kes on unustanud elu väljaspool teatrit!

Ja mis siis, kui see elu, see "reaalsus" mida ma siin ja praegu kogen, see etendus... mis siis, kui see on vaid üks väga paljudest etendustest, rollidest ja mängudest, mida me aeg-ruumis mängida oleme otsustanud?

Kui elu füüsilises kehas, füüsilises keskkonnas on mäng, siis paratamatult tekib küsimus - kas ma ikka päriselt mängin?! Kas ma päriselt naudin oma rolli, oma keskkonda? Kas see mäng pakub mulle soovitud elamusi? Või siis olen ma sellesse mängu nii sügavalt kadunud, et olen hakanud mängu ennast kartma? Kartma ennast, keskkonda ja teisi näitlejaid? Ja kas see olen ikka mina, kes on sellesse mängu kadunud? Või olen mina see, kes on lasknud rollil (haavataval egol) võtta võimust enda üle - veenda mind, et see konkreetne roll olengi mina!?

See on põnev, et endalegi märkamatult olen selle postituse koostanud küsimustest. Küsimustest, mida olen pikalt endalt küsinud ning mida tuletan endale alati meelde, kui mu egopõhine isiksus hakkab võimu võtma ja ennast bossiks pidama. Kui hakkan taas kõike liialt tõsiselt võtma, hakkan kartma, klammerduma, analüüsima ja mõtlema. 

Elu on mäng. See keha, mida Sa kasutad, see, millisena ennast näed, milline on Su eellugu, millised on Su mõtted, emotsioonid ja mustrid, millised on Su tugevused ja nõrgad kohad, milline on Su lugu, Su teekond, Sinu panus, Sinu ülesanne ja Sinu kohustused - see on Sinu roll! Väga hästi loodud ja läbimõeldud roll! Võiks lausa öelda - väga realistlik roll! Aga see on roll! Ja kõik teised, Sind ümbritsevad väga tõsised inimesed - ka nemad on ennast lihtsalt oma rollidesse unustanud.

Hetkel, mil Sa mõistad, et see kõik on mäng ning Sul ei ole mitte kui midagi võita või kaotada, saad Sa alles päriselt mängima hakata. Kui Sa mõistad, et Sina ei ole Sinu roll - Sa ei ole oma keha, oma mõtted, oma tunded ja hirmud - kui Sa päriselt mõistad oma rolli olemust, tausta, stsenaariumi ja kaasnäitlejaid nende samuti väga tõsistes rollides, saad Sa päriselt vabaks. Sa ei astu tagasi ega loobu oma rollist, vaid hakkad päriselt mängima. Teades, et ka etenduse kõige põnevamatel ja kriitilisematel hetkedel - Sina üksnes mängid. Sind, seda tõelist Sind, ei saa kunagi miski kahjustada ja füüsiline surm on vaid ühe etenduse lõpp. Kui Sa mõistad mängu ja ütled sellele jah, saad Sa päriselt mängida, aga ei samasta end enam kunagi (loodetavasti!) oma rolliga. Või siis, kui tabad end seda taas tegemast, saad kiirelt endale meelde tuletada, et ehkki Sa oled elukutseline näitleja väga tõsise ja tõetruu rolliga kuhu oled väga hästi sisse elanud, "elad" sa päriselt väljaspool teatrit. Sinu tõeline kodu ja kõik, mis päriselt oluline leiab aset väljaspool teatri piiravaid seinu ning publiku reaktsioone.

Ja kui see kõik on mäng ühes suures-suures teatris, väga paljude kõrvalosalistega, siis on Sul võimalik valida, kas Sa mängid oma rolli särasilmil, suure tahte ja väega, olles oma loo kangelane või lased rollil end rusuda, maadligi suruda ja väikeseks teha.
​
Vali targalt ning ära lase teatril ja oma hästi valitud rollil muutuda Sinu vanglaks!