ÄRA OLE TUBLI, OLE ÕNNELIK!

"Ole tubli!"
"Ole nüüd tubli ja kuula sõna!"
"Ole nüüd tubli ja ära tee liiga palju lärmi!"
"Ole nüüd tubli ja täida oma ülesanded - kohustused ilusti ära!"
"Ole tubli..."

Tuleb tuttav ette?

“Ole tubli” kraabib kõrva! Eriti, kui Sa tunnetad energiat nende sõnade taga. Ja kui Sa veel ei tea, et sõnadel on vägi, siis proovi endale terve päev erinevates kontekstides korrutada sõna "peab" ja jälgi kui raskelt Sa ennast tunned või kui suure vastupanuga midagi tehtud saad.

Igal juhul on "ole tubli" väljend, mida oleme kõik kuulnud rohkem kui korra. Päris suure tõenäosusega oleme me kõik ka seda lauset kasutanud. Nii vesteldes iseenda, oma laste, lähedaste ja võibolla isegi sõprade või töökaaslastega.

Nende kahe, iseenesest ilusa ja positiivse moega sõna taga, peitub (vähemalt minu jaoks) meie tingliku, allasurutud ja saavutustele orienteeritud ühiskonna alge.
Üks programmidest ja disainidest, mida juba väga pikka aega põlvest põlve edasi antakse.

Kammoon - näita mulle kedagi, kes ei tahaks olla tubli! Kedagi, kes ei tahaks olla aktsepteeritud ja tunnustatud! 

Küsimus ei olegi tegelikult niivõrd tahtes, kui vajaduses. Sügavas sisemises vajaduses kuuluda, olla aktsepteeritud, väärtustatud ja oluline, vajaduses olla armastatud. Sellises vajaduses, mida me saame tegelikult rahuldada ise. Tunnustades, kiites, aktsepteerides ja hinnates ennast selle tõttu, KES ME OLEME, mitte sellepärast mis meil on, mida me teeme või mida me oma elus saavutanud oleme.

"Ole tubli" kannab endas tohutult tinglikku energiat. Sellesse lihtlausesse on sisse programmeeritud võimalus, et kui tubliduse eelduseks seatud tingimused on täitmata... ei ole me tublid. Teisisõnu valmistame me pettumuse. Ehk siis - saame karistada ja jääme ilma armastusest (või mistahes muust präänikust, mis tingimuste täitmisel meile teadlikult või alateadlikult lubatud on). Sõltumata sellest, kas järgnev karistus teeb valu füüsilisel või emotsionaalsel tasandil - valu on valu ning inimlik on püüda seda iga hinna eest vältida.

Eriti huvitav lugu on siis, kui tubliduse tingimusi ei tehta must-valgelt selgeks. Nii võib veeta terve eluaja valmistades pettumust ning pettudes, materdades, haletsedes ja süüdistades iseennast, kordagi päriselt aru saamata, mille eest või mille pärast täpselt.

Ja kui alguses valmistame me pettumust oma vanematele, hiljem õpetajatele, sõpradele, elukaaslastele, töökaaslastele või lastele, siis ühel hetkel hakkame me valmistama pettumust iseendale.

Meie arusaam tublist kasvab, muutub ja areneb koos meie endiga - tavaliselt sõltuvalt keskkonnast ning seal kehtivatest tubliduse reeglitest ja normidest. Siis hakkame me juba ise endale looma oma "tubli" kuvandit. Ja ühiskond pakub meile väga heldelt "tubliduse" malle - millega tublid tegelevad, kui palju tublid teenivad, milline on tublide haridus, sotsiaalne staatus, suhtestaatus, kaalunumber, välimus kuni selleni välja, millise autoga tublid sõidavad ja millisest poest süüa ostavad.

Kui tublidus saab meie sisemise väärtuse mõõdupuuks, ootab päeva lõpuks ees ämber külma vett näkku. Sest enda või teiste poolt seatud normide ja standardite täitmine ei too oodatud sisemist präänikut - õnne ja rahulolu. Vähemalt mitte püsivalt. 

Ma arvan liialdamata, et me kõik oleme vähemalt korra elus kogenud seda valu, mis kaasneb pettumuse valmistamisega meile olulistele inimestele. Aga on olemas veel üks valu, mida tihti ei teadvustata - valu, mida me põhjustame iseendale sellega, et olles tublid kõigi teiste jaoks, muutume me hooletuks enda suhtes.

Nagu ma enne mainisin, siis minu jaoks kannab "ole tubli" endas ka vagaduse seemet. Ära ole, ütle, mõtle või tee midagi, mis kaldub välja parasjagu kehtivatest "tubliduse" raamidest.

Ole vaga, ole sõnakuulelik, ole nii nagu parasjagu vaja ja selliselt nagu meile hetkel kõige mugavam on. 

Ole tubli laps oma vanematele, tubli töötaja oma tööandjale ning tubli ja sõnakuulelik liige oma ühiskonnale. Ole tubli!

Või siis - ole tubli lammas ja mine aedikusse, kui karjus Sind sinna suunab, lase ennast pügada, kui on aeg saada pügatud ja söö siis, kui Sind aasale sööma lastakse. Hea oleks kui enamuse ajast oleksid kenasti vait ka ja teeksid "mää" ainult käsu peale. Ja võibolla ei saadetagi Sind päeva lõpuks tapamajja, eks.

Nüüd, kui Sa ei taha olla "tubli" või Sa oled juba märganud, et see ei anna Sulle seda mida Sa tegelikult vajad, siis õpi tundma oma sisemist tubliduse skaalat. Saa aru, kelle ja millist "tublit" Sa elad. Millised on olnud Sulle seatud tubliduse (st kuuluvuse, aktsepteerimise ja väärtustamise) tingimused ning kui palju erinevad need Sinu enda sisemistest väärtushinnangutest. Selleks, et eristada oma isiklikku sisemist "tublit" ühiskondlikust "tublist", tuleb iseennast tundma õppida.

Õpi märkama, mis teeb Sind tegelikult õnnelikuks ja siis seo oma tubli selle õnnetundega.

Kui tubli olemise eest saab präänikut (kiitust, armastust, tunnustust, raha vms), siis sidudes "tubli" õnnetundega, nihkub kese sinusse ning Sa hakkad ühel hetkel ennast kiitma selle eest, mida Sa tunned ning millises seisundis Sa oled. Nii muutub olemine ajapikku olulisemaks, kui tegemine või saavutamine.

Ja see, kui meelepärane Sa kellegi teise jaoks oled ning kas ja milliseid norme või standardeid Sa oma käitumisega täitnud oled, muutub ebaoluliseks. 

​
Ma tahan selle kõigega Sulle täna meelde tuletada, et see elu on SINU elu.
Kõige olulisemad kokkulepped lood Sa ise ja iseendaga!
Sea oma sisemine rahulolu ja õnnetunne olulisemaks välisest "tublidusest", ühiskondlikest (muutlikest) standarditest  ja välisest heakskiidust.
Teiste "tubli" ei kao kuhugi, aga on Sul võõrast "tubli" vaja, kui Sul on juba enda oma olemas ;)?

​
Lihtsalt ole (õnnelik)!


Elena