Keegi mu tuttavatest jagas hiljuti sotsmeedias üht Andre Gide tsitaati, mis mind tol hetkel väga kõnetas ning mida tahaksin nüüd jagada ka Sinuga:

Parem olla vihatud sellepärast kes Sa oled, kui armastatud selle eest, kes Sa pole!

Ma tahan, et Sa korraks tunnetaksid nende sõnade kõla. 
Nende taga on peidus erakordselt sügav sõnum.

Kas Sa tead, et suurim vabadus elus on olla Sina ise!? See, kes Sa sisimas päriselt oled. Elada ehedalt.
See on sedalaadi vabadus, mida ei ole võimalik osta, saavutada või välja võidelda.
See lihtsalt on ja seda tuleb lubada.

Täna, rohkem kui kunagi varem on Sul ja tegelikult meil kõigil võimalik meeldida paljudele. Väga paljudele! Mitmetel erinevatel viisidel. Meil on rohkem kui kunagi varem võimalusi ennast muuta, varjata, peita, sobitada ja mugandada. Iga ebatäiuse jaoks on meil olemas protseduur, filter või vähemalt vabandus.

Meeldimine on turvaline. Ja mida meeldivamad me olla tahame, seda väiksemaks jääb meie kastike ja seda rohkem tõmbub silmus meie kaela ümber pingule.
Seda rohkem on piire, piiranguid, reegleid, ettekirjutusi ja rolle.

Mida enam me üritame meeldida, ehk siis sobituda parasjagu "oodatavasse/sobivasse" normi või standardisse, seda enam peame me ennast kontrollima. Ja mida rohkem on kontrolli, seda nõrgemaks jääb ühendus sellega, mis päriselt oluline - oma erilise ja unikaalse pärisolemusega.

Ise olemine ei ole turvaline. See toob kaasa vastandumist, põrkumist ja konflikte. See tähendab seda, et Su tutvusringkond võib radikaalselt väheneda, inimesed võivad arvata, arvustada ja anda hinnanguid.
Aga see tähendab ka seda, et suhted mis saavad loodud või jäävad püsima, on loodud hoopis teise kvaliteediga ning võimaldavad Sul iseendana kasvada, areneda ja küpseda.

See tähendab seda, et Sinu looming, Sinu tegevus, Sinu suhted ja ka see, mida Sa oma eluks nimetad saavad olema ehedad! Ei mingeid rolle, filtreid, maske! Ei mingit kontrolli ega piiranguid.

Kui Sa lubad endal olla ehe, jäävad need, kes näevad ja hindavad Sinu ehedust. Ka siis, kui see on nende jaoks ebamugav. Jäävad need, kes armastavad Sind Sinu pärast, mitte sellepärast mida Sa nende heaks teha saad või kui mugav Sa neile parasjagu oled.

Mida ehedam oled Sina, seda ehedam saab olema kõik, mida Sa lood!

​Vabadus olla Sina ise on suurim vabadus, mis teekonnal üldse olla saab.
Ja kui naljakas see ka poleks, siis just selle tunde poole me kõik alateadlikult püüdleme.

Sõltumata sellest, kas me seda teadvustame või mitte, me soovime olla märgatud ja väärtustatud sellepärast, kes me tegelikult oleme, mitte sellepärast mida me teeme või teinud oleme.

Me ihkame olla armastatud autentse ja eheda iseendana. Ja alateadlikult ootame me seda ka kõigist suhetest, mida me loome. 

Ja kui hirmus see alguses ka ei tunduks, aga ainus viis olla armastatud iseendana, on olla ise!

See on üks oluline sisemine otsus ja paar esimest suurt julgust nõudvat sammu, mis viivad Sind omakorda suurima kingituseni, mis sel teekonnal üldse olla saab - vabaduseni elada sellena, kes Sa oled ja luua oma elus kõike seda, mida Sina sisimas luua tahad!

​Ka siis, kui see on sotsiaalselt taunitav või mõne Su tuttava, pereliikme või anonüümse netikommentaatori jaoks ebamugav või "vale".

Julge meeldimisega kaasnevast turvatundest palju rohkem tahta ehedust, sügavust ja päriselt elus olemise tunnet!
​
​See viib Su teekonnale, millest Sa unistadagi ei ole osanud!

Kas Sa mäletad millal Sa viimati kukkusid?
Nii, et Su keha potsatas hooga vastu maad ja Su aju ütles, et see on halb ja valus?
Ja seda veel vihmase ja porise ilmaga?
Ammu?

Tõenäoliselt ammu, sest alalhoidlik osa meie sisemisest kompuutrist teeb igal hetkel kõik endast sõltuva, et vältida kukkumist, ootamatust ja haiget saamist. Igal tasandil. Ellujäämise seisukohast on kompuutri jaoks keha veel iseäranis oluline. Mistõttu suure tõenäosusega väldid ka Sina paljusid potentsiaalset ohtu valmistada võivaid olukordi, elad turvaliselt.

Kuni ühelt hetkel - täiesti ootamatult - tõmmatakse Sul vaip alt ära ja Sa potsatad vastu maad. Eks ikka selleks, et Sa mõistaksid, et kukkumine ei pea olema halb või valus, et seda ei pea alati püüdma vältida. Et murdosa sekundi jooksul on Sul võimalik valida ja otsustada, mida Sa tunned. Kas Sa tunned valu ja hakkad ennast hukka mõistma, et polnud piisavalt ettevaatlik, ei suutnud ette näha kõiki ohtusid... või naerad! Jah, naerad südamest - enda, olukorra ja elu üle.  Ja siis Sa mõistad, et tegelikult ei olegi üldse nii valus. Et Sinu ja kehaga on kõik okei. Ja valu möödub, kui seda mitte toita. Võibolla valid Sa veel hetke olla pikali seal mudas ja tunda, kuidas soojad vihmapiisad Su näole kukkuvad. Tunda, et tegelikult on päris lahe, kui vahel juhtub midagi ootamatut ja kontrollimatut, et ka siis, kui juhtub midagi, mida Sa tavaliselt püüad vältida, ei ole selles midagi nii tohutult valusat, halba või häbiväärset ja et peale pikali prantsatamist ei pea kohe jalgu alla ajama, pori maha pühkima, olema viks ja viisakas ning tegema nägu, et kõik on okei. Et kukkumine, kui selline, ei leidnudki tegelikult aset.

Ja kui Sa siis otsustad lõpuks püsti tõusta ja astud esimese sammuga kohe sügavasse lompi...  Saad Sa veelkord valida, kas tegemist on ühe "ilgelt halvasti alanud päeva" või tragikoomilise olukorraga. Nüüd ei ole Sa enam lihtsalt mudane, vaid ka märg. Ainsatest kohtadest, kust Sa hoolikalt teele jäänud lompe väisates olid suutnud kuivaks jääda.  Ja siis Sa taipad, et nüüd ei pea enam pori ega lompe vältima, et viks ja viisakas olla ning puhtalt ja kuiva jalaga koju jõuda.

Nüüd, porise ja märjana, võid Sa teha seda, mida Sa lapsena kõige rohkem nautisid - hüpata porilompides! Hüpata nii, et kusagil pole enam kuiva kohta! Hüpata teades, et üleni märja ja porisena koju jõudes, ei ole seal ees ootamas kedagi, kes Sind sellise "hooletuse" eest karistaks! 

Miks ma Sulle seda räägin?

Sest üle väga pika aja (päriselt, ma ei suuda meenutada, millal ma viimati selliselt kukkusin), libisesin ma täna oma hommikusel metsaringil ja kukkusin selili porri. Mõnusa hoo ja prõntsuga!
Ja mu riided pole tõenäoliselt viimase 25 aasta jooksul kunagi nii mustad või märjad olnud. 
Ja ma ei ole vist kunagi täiskasvanuna nii suure rõõmuga nautinud koduteel veel porisemaks saamist! 

Ning sõltumata kõksu saanud selgroost, mudastest riietest ja läbimärgadest tossudest - ei ole ma ennast vist väga ammu nii rõõmsa ja vabana tundnud! 

Mida ma tahan Sulle öelda - kukkumine on palju lõbusam, kui Sa arvatagi oskad! Kontrollist loobumises on midagi nii vabastavat, et seda on keeruline sõnadega edasi anda. Julge elada, julge kukkuda ja kui Sa juba oled selili mudas, siis ole piisavalt julge, et seda hetke nautida ja natukenegi enda ja elu üle naerda :)! 

Julge märgata ilu ja elu seal, kus Sind õpetati nägema ainult ohtu ja valu. 
​
Ja vastutasuks kingib elu Sulle vabaduse tantsida vihmas...

Ei ole paremat aega, kui nüüd ja praegu, et rääkida hirmudest! Jälle!
​Teisisõnu - mis oleks siis, kui täna on see imeline päev, kus Sa lõpetad lõplikult hirmu valimise?

Üks erakordselt äratav taipamine on see, kui Sa mõistad kui paljud Su valikud on varasemalt olnud ajendatud hirmust. Ja kuidas on hirmu najal tehtud valikud loonud juurde hirmu, mis on omakorda taasloonud... hirmu! 

Kui hirm on baasemotsioon ja miski, mida Sa maailma välja kiirgad, siis see, mida maailm peeglina vastu pakub, on veel rohkem hirmu! Ja nii hirm kasvab. 

Ma arvan, et viimaste kuude sündmused on parim näide sellest, mida üks hästi promotud mäng baashirmudega maailmas ja inimeste eludes korda võib saata.

Muide, hirm on ka peamine põhjus, miks Sa teinekord loobud valimast. 

"Mis siis, kui ma teen vale valiku?"
"Mis siis, kui ma jään valimisega hiljaks?"
"Mis siis, kui ma kaotan midagi olulist?"
"Mis siis, kui kõik päriselt muutubki?"
"Mis siis, kui ma ei meeldi enam kellelegi?"
"Mis siis, kui kaob kõik mulle tuttav ja mul ei ole enam kontrolli oma elu ja selles toimuva üle?"

Variatsioone on palju, aga taustal on alati hirm. Nüüd, kui Sa loobud valimast, siis valitakse Sinu eest. Pea meeles, et kui Sa seisad ristmikul ja ei suuda otsustada kuhu edasi minna, siis ristmikul seismine on selles hetkes Sinu valik. Kui keegi teine tuleb ristmikule ja veenab Sind väga adekvaatsete argumentidega, et tema tee on õige tee ning peaksid minema ilmtingimata sinna, kuhu suundub tema (isegi, kui Su sisemine kompass pasundab, et see mida Sa tahad on vastassuunas) ja Sina siis tubli inimesena ei julge öelda "ei", siis kelle valik edasine tegelikult on?

Iga kord kui Sa ütled, et Sa oled ristmikul ja Sa ütled, et Sa ei tea mida valida, siis tegelikult Sa juba tead, aga lihtsalt ei julge. See on muide päris vabastav ausus enda suhtes.

Kui Sa valid selle, mis on mugav või hea kõigi teiste jaoks Sinu ümber, siis pea meeles, et vastutad nende, mitte iseenda valikute eest ja see vastutus võib teinekord tunduda parajalt ebaõiglase karistusena. Ja kui Sa sööd võõraste valikute põllul kasvanud vilju, võivad need päris kibedalt maitsta. Ja teed, kuhu teised (või Sinu enda mustade stsenaariumite ja heade argumentidega varustatud ellujäämisele orienteeritud inimmõistus) on veennud minema, viivad väga harva kohtadesse, mida Sa päriselt naudid.

Hirm ja hirmu najal tehtud valikud on need, mis põhjustavad meile valu ja kannatusi. Mitte keegi teine, elu, maailm või mingi planeetide seis, vaid meie enda valikud ja lähtepunkt, millest me neid teeme! See on tegelik vastutus!

Hea uudis on see, et duaalne maailm - vahel peabki ära käima päris mitmes kohas, kus kohe üldse ei meeldi, vähem või rohkem kannatama, taluma võõraste viljade kibedat maitset ja tundma ebaõiglust, et saada aru, mida Sa siis tegelikult tahad.

Sellest on palju räägitud, et läbi selle mida Sa ei taha, ei saa luua seda mida Sa tahad. Küll aga saab läbi vastandite kogeda taipamist selle kohta, mis on Sinu jaoks päriselt hea ja mis mitte. Nüüd, kui see selgus on olemas, on Sul vaja kahte asja - julgust ja armastust! Paras ports mõlemat ja oledki teel ihaldatud vabaduse poole.

Vabadus kaasneb julgusega vastutada täielikult oma edu ja ebaedu, oma rõõmu ja kannatuste, oma tõusude ja mõõnade eest. Oma hinnangute, oma tunnete ja selle eest, mida Sa maailma välja kiirgad (ja siis ka vastu võtad). Vabadus tähendab ka julgust käia teed üksi ja minna sinna, kuhu teised ei ole valmis või ei julge järgneda.

Kõige paradoksaalsem on see, et hirmu valikud on ainsad valikud, mida meid ühiskondlikul tasandil on õpetatud tegema. Huvitav, kas võib olla, et ühiskondlikul tasandil ei tahagi keegi, et inimolend õpiks juba lapsena vabaks jääma ja vabana elama?!? Sellest, mis kvalifitseerub "vandenõu teooriate" kategooriasse, mõni teine kord, aga... see, et meile on või ei ole midagi õpetatud, ei tähenda seda, et me ei saaks midagi nüüd ja praegu õppida, ümberõppida või lihtsalt meelde tuletada.

Hirm ja armastus on sama skaala kaks äärmust. Kui meid õpetatakse kartma surma, muutust, millegi või kellegi kaotamist, pettumust, häbi, valu, hukkamõistu, eraldatust jne-jne-jne, siis kui paljusid meist on õpetatud armastama? Nagu päriselt armastama, tingimusteta? Ennast, oma elu, kohta kus me oleme, inimesi enda ümber ning kõike, mida me teeme ja loome? 

Kui ma olin väike, siis mulle õpetati kolme liiki armastust (ja enamus neist olid seotud valumustritega) - vanemate armastus lapse vastu, tinglik armastus mida jagatakse paarisuhetes ja armastus isamaa vastu. Ja tead mis - kõigi kolme armastuse taga oli tegelikult hirm! Hirm valmistada pettumust oma esivanematele ja mitte olla nende armastuse vääriline. Hirm olla mitteaktsepteeritud või kõrvaleheidetud partneri poolt, keda kartsid kaotada (sest ma arvan, et me kõik oleme vähemalt mingil hetkel oma elus läbi teinud "üksiolemise kartmise ja läbi inimsuhete selle hirmu eest põgenemise" staadiumi). Isamaa armastus on minu jaoks alati kuidagi väga võõras olnud - ma ei osanud armastada riiki, süsteemi või sümboolikat, küll aga oskasin ma juba pisi-pisikesena armastada maad, loodust ja erinevaid elukaid, kellele see planeet koduks on. Armastada ilma, et keegi oleks seda mulle õpetanud.
Kui ma vaatan tagasi oma elule, siis just see oligi minu jaoks päris esimene tingimusteta armastus, mida ma mäletan. Armastus lillede, puude, mere, tähistaeva, kivide ja loomade vastu.
Armastus ja imetlus mitte midagi vastu ootamata. 

Ja ma arvan, et meis kõigis on olemas see baasarmastus. Lihtsalt hetkel, mil inimolend otsustas, et ta on üle loodusest ning hakkas pidama end eraldiseisvaks üksuseks, mis võib allutada looduse (ja kõik loodu) oma tahtele, unustas ta ka ühenduse selle kõige olulisema baastundega. Ühenduse unustamine ei tähenda aga selle kaotamist! See on alati ühe sammu, ühe valiku kaugusel.

Nüüd hea uudis on see, et kui Sa näed hirmu-armastuse skaalat, vaatad ausalt otsa oma reaalsusele, tuletad meelde selle tingimusteta armastuse tunde, siis saad endalt küsida, kas hirm on ikka kõige parem võimalik valik?

Kui Sa otsustad valida ühenduse selle kõige olulisema baastundega, siis saad Sa hakata tegema hoopis teise kvaliteediga valikuid. Sa saad hakata kasvatama endas tunnet, mida hakkad kiirgama kõikjale enda ümber ning mis kannab ja puudutab kõike, mida Sa teed ja lood. Ja tead mis - siis saab armastus olema ka see, mida maailm Sulle vastu peegeldab. Ja täpselt nii nagu hirmugagi, oskab armastus elada, kasvada, ennast taasluua ja ümber sündida.

Kui Sa tuletad meelde oma algse ühenduse armastusega, siis on Sul igas hetkes võimalik seda valida. Ka imepisikestes asjades - mida Sa sööd, kuidas Sa riietud, millise pilguga ümbritsevaid vaatad, kuidas lilli vaasi paigutad või e-maili saadad. Need pisikesed valikud viivad Su suuremate ristmikuteni, kus Sa saad juba omakorda targa südamega valida need tundmatuna tunduvad teekonnad, mis taasloovad armastust Sinus ja kõiges Sinu ümber. 

Armastuses ei ole hirmu - ei ole ohtu, ei ole kaotusi, ei ole valu - on ainult tunne, mis taasloob ennast pidevalt uuel kujul ja moel. 

Kõik on võimalik ja Sa usaldad - ennast, tunnet, elu ja seda, mida või keda Sa armastad.

Ja siis saabub vabadus.

"Ole tubli!"
"Ole nüüd tubli ja kuula sõna!"
"Ole nüüd tubli ja ära tee liiga palju lärmi!"
"Ole nüüd tubli ja täida oma ülesanded - kohustused ilusti ära!"
"Ole tubli..."

Tuleb tuttav ette?

“Ole tubli” kraabib kõrva! Eriti, kui Sa tunnetad energiat nende sõnade taga. Ja kui Sa veel ei tea, et sõnadel on vägi, siis proovi endale terve päev erinevates kontekstides korrutada sõna "peab" ja jälgi kui raskelt Sa ennast tunned või kui suure vastupanuga midagi tehtud saad.

Igal juhul on "ole tubli" väljend, mida oleme kõik kuulnud rohkem kui korra. Päris suure tõenäosusega oleme me kõik ka seda lauset kasutanud. Nii vesteldes iseenda, oma laste, lähedaste ja võibolla isegi sõprade või töökaaslastega.

Nende kahe, iseenesest ilusa ja positiivse moega sõna taga, peitub (vähemalt minu jaoks) meie tingliku, allasurutud ja saavutustele orienteeritud ühiskonna alge.
Üks programmidest ja disainidest, mida juba väga pikka aega põlvest põlve edasi antakse.

Kammoon - näita mulle kedagi, kes ei tahaks olla tubli! Kedagi, kes ei tahaks olla aktsepteeritud ja tunnustatud! 

Küsimus ei olegi tegelikult niivõrd tahtes, kui vajaduses. Sügavas sisemises vajaduses kuuluda, olla aktsepteeritud, väärtustatud ja oluline, vajaduses olla armastatud. Sellises vajaduses, mida me saame tegelikult rahuldada ise. Tunnustades, kiites, aktsepteerides ja hinnates ennast selle tõttu, KES ME OLEME, mitte sellepärast mis meil on, mida me teeme või mida me oma elus saavutanud oleme.

"Ole tubli" kannab endas tohutult tinglikku energiat. Sellesse lihtlausesse on sisse programmeeritud võimalus, et kui tubliduse eelduseks seatud tingimused on täitmata... ei ole me tublid. Teisisõnu valmistame me pettumuse. Ehk siis - saame karistada ja jääme ilma armastusest (või mistahes muust präänikust, mis tingimuste täitmisel meile teadlikult või alateadlikult lubatud on). Sõltumata sellest, kas järgnev karistus teeb valu füüsilisel või emotsionaalsel tasandil - valu on valu ning inimlik on püüda seda iga hinna eest vältida.

Eriti huvitav lugu on siis, kui tubliduse tingimusi ei tehta must-valgelt selgeks. Nii võib veeta terve eluaja valmistades pettumust ning pettudes, materdades, haletsedes ja süüdistades iseennast, kordagi päriselt aru saamata, mille eest või mille pärast täpselt.

Ja kui alguses valmistame me pettumust oma vanematele, hiljem õpetajatele, sõpradele, elukaaslastele, töökaaslastele või lastele, siis ühel hetkel hakkame me valmistama pettumust iseendale.

Meie arusaam tublist kasvab, muutub ja areneb koos meie endiga - tavaliselt sõltuvalt keskkonnast ning seal kehtivatest tubliduse reeglitest ja normidest. Siis hakkame me juba ise endale looma oma "tubli" kuvandit. Ja ühiskond pakub meile väga heldelt "tubliduse" malle - millega tublid tegelevad, kui palju tublid teenivad, milline on tublide haridus, sotsiaalne staatus, suhtestaatus, kaalunumber, välimus kuni selleni välja, millise autoga tublid sõidavad ja millisest poest süüa ostavad.

Kui tublidus saab meie sisemise väärtuse mõõdupuuks, ootab päeva lõpuks ees ämber külma vett näkku. Sest enda või teiste poolt seatud normide ja standardite täitmine ei too oodatud sisemist präänikut - õnne ja rahulolu. Vähemalt mitte püsivalt. 

Ma arvan liialdamata, et me kõik oleme vähemalt korra elus kogenud seda valu, mis kaasneb pettumuse valmistamisega meile olulistele inimestele. Aga on olemas veel üks valu, mida tihti ei teadvustata - valu, mida me põhjustame iseendale sellega, et olles tublid kõigi teiste jaoks, muutume me hooletuks enda suhtes.

Nagu ma enne mainisin, siis minu jaoks kannab "ole tubli" endas ka vagaduse seemet. Ära ole, ütle, mõtle või tee midagi, mis kaldub välja parasjagu kehtivatest "tubliduse" raamidest.

Ole vaga, ole sõnakuulelik, ole nii nagu parasjagu vaja ja selliselt nagu meile hetkel kõige mugavam on. 

Ole tubli laps oma vanematele, tubli töötaja oma tööandjale ning tubli ja sõnakuulelik liige oma ühiskonnale. Ole tubli!

Või siis - ole tubli lammas ja mine aedikusse, kui karjus Sind sinna suunab, lase ennast pügada, kui on aeg saada pügatud ja söö siis, kui Sind aasale sööma lastakse. Hea oleks kui enamuse ajast oleksid kenasti vait ka ja teeksid "mää" ainult käsu peale. Ja võibolla ei saadetagi Sind päeva lõpuks tapamajja, eks.

Nüüd, kui Sa ei taha olla "tubli" või Sa oled juba märganud, et see ei anna Sulle seda mida Sa tegelikult vajad, siis õpi tundma oma sisemist tubliduse skaalat. Saa aru, kelle ja millist "tublit" Sa elad. Millised on olnud Sulle seatud tubliduse (st kuuluvuse, aktsepteerimise ja väärtustamise) tingimused ning kui palju erinevad need Sinu enda sisemistest väärtushinnangutest. Selleks, et eristada oma isiklikku sisemist "tublit" ühiskondlikust "tublist", tuleb iseennast tundma õppida.

Õpi märkama, mis teeb Sind tegelikult õnnelikuks ja siis seo oma tubli selle õnnetundega.

Kui tubli olemise eest saab präänikut (kiitust, armastust, tunnustust, raha vms), siis sidudes "tubli" õnnetundega, nihkub kese sinusse ning Sa hakkad ühel hetkel ennast kiitma selle eest, mida Sa tunned ning millises seisundis Sa oled. Nii muutub olemine ajapikku olulisemaks, kui tegemine või saavutamine.

Ja see, kui meelepärane Sa kellegi teise jaoks oled ning kas ja milliseid norme või standardeid Sa oma käitumisega täitnud oled, muutub ebaoluliseks. 

​
Ma tahan selle kõigega Sulle täna meelde tuletada, et see elu on SINU elu.
Kõige olulisemad kokkulepped lood Sa ise ja iseendaga!
Sea oma sisemine rahulolu ja õnnetunne olulisemaks välisest "tublidusest", ühiskondlikest (muutlikest) standarditest  ja välisest heakskiidust.
Teiste "tubli" ei kao kuhugi, aga on Sul võõrast "tubli" vaja, kui Sul on juba enda oma olemas ;)?

​
Lihtsalt ole (õnnelik)!


Elena