Ei ole paremat aega, kui nüüd ja praegu, et rääkida hirmudest! Jälle!
​Teisisõnu - mis oleks siis, kui täna on see imeline päev, kus Sa lõpetad lõplikult hirmu valimise?

Üks erakordselt äratav taipamine on see, kui Sa mõistad kui paljud Su valikud on varasemalt olnud ajendatud hirmust. Ja kuidas on hirmu najal tehtud valikud loonud juurde hirmu, mis on omakorda taasloonud... hirmu! 

Kui hirm on baasemotsioon ja miski, mida Sa maailma välja kiirgad, siis see, mida maailm peeglina vastu pakub, on veel rohkem hirmu! Ja nii hirm kasvab. 

Ma arvan, et viimaste kuude sündmused on parim näide sellest, mida üks hästi promotud mäng baashirmudega maailmas ja inimeste eludes korda võib saata.

Muide, hirm on ka peamine põhjus, miks Sa teinekord loobud valimast. 

"Mis siis, kui ma teen vale valiku?"
"Mis siis, kui ma jään valimisega hiljaks?"
"Mis siis, kui ma kaotan midagi olulist?"
"Mis siis, kui kõik päriselt muutubki?"
"Mis siis, kui ma ei meeldi enam kellelegi?"
"Mis siis, kui kaob kõik mulle tuttav ja mul ei ole enam kontrolli oma elu ja selles toimuva üle?"

Variatsioone on palju, aga taustal on alati hirm. Nüüd, kui Sa loobud valimast, siis valitakse Sinu eest. Pea meeles, et kui Sa seisad ristmikul ja ei suuda otsustada kuhu edasi minna, siis ristmikul seismine on selles hetkes Sinu valik. Kui keegi teine tuleb ristmikule ja veenab Sind väga adekvaatsete argumentidega, et tema tee on õige tee ning peaksid minema ilmtingimata sinna, kuhu suundub tema (isegi, kui Su sisemine kompass pasundab, et see mida Sa tahad on vastassuunas) ja Sina siis tubli inimesena ei julge öelda "ei", siis kelle valik edasine tegelikult on?

Iga kord kui Sa ütled, et Sa oled ristmikul ja Sa ütled, et Sa ei tea mida valida, siis tegelikult Sa juba tead, aga lihtsalt ei julge. See on muide päris vabastav ausus enda suhtes.

Kui Sa valid selle, mis on mugav või hea kõigi teiste jaoks Sinu ümber, siis pea meeles, et vastutad nende, mitte iseenda valikute eest ja see vastutus võib teinekord tunduda parajalt ebaõiglase karistusena. Ja kui Sa sööd võõraste valikute põllul kasvanud vilju, võivad need päris kibedalt maitsta. Ja teed, kuhu teised (või Sinu enda mustade stsenaariumite ja heade argumentidega varustatud ellujäämisele orienteeritud inimmõistus) on veennud minema, viivad väga harva kohtadesse, mida Sa päriselt naudid.

Hirm ja hirmu najal tehtud valikud on need, mis põhjustavad meile valu ja kannatusi. Mitte keegi teine, elu, maailm või mingi planeetide seis, vaid meie enda valikud ja lähtepunkt, millest me neid teeme! See on tegelik vastutus!

Hea uudis on see, et duaalne maailm - vahel peabki ära käima päris mitmes kohas, kus kohe üldse ei meeldi, vähem või rohkem kannatama, taluma võõraste viljade kibedat maitset ja tundma ebaõiglust, et saada aru, mida Sa siis tegelikult tahad.

Sellest on palju räägitud, et läbi selle mida Sa ei taha, ei saa luua seda mida Sa tahad. Küll aga saab läbi vastandite kogeda taipamist selle kohta, mis on Sinu jaoks päriselt hea ja mis mitte. Nüüd, kui see selgus on olemas, on Sul vaja kahte asja - julgust ja armastust! Paras ports mõlemat ja oledki teel ihaldatud vabaduse poole.

Vabadus kaasneb julgusega vastutada täielikult oma edu ja ebaedu, oma rõõmu ja kannatuste, oma tõusude ja mõõnade eest. Oma hinnangute, oma tunnete ja selle eest, mida Sa maailma välja kiirgad (ja siis ka vastu võtad). Vabadus tähendab ka julgust käia teed üksi ja minna sinna, kuhu teised ei ole valmis või ei julge järgneda.

Kõige paradoksaalsem on see, et hirmu valikud on ainsad valikud, mida meid ühiskondlikul tasandil on õpetatud tegema. Huvitav, kas võib olla, et ühiskondlikul tasandil ei tahagi keegi, et inimolend õpiks juba lapsena vabaks jääma ja vabana elama?!? Sellest, mis kvalifitseerub "vandenõu teooriate" kategooriasse, mõni teine kord, aga... see, et meile on või ei ole midagi õpetatud, ei tähenda seda, et me ei saaks midagi nüüd ja praegu õppida, ümberõppida või lihtsalt meelde tuletada.

Hirm ja armastus on sama skaala kaks äärmust. Kui meid õpetatakse kartma surma, muutust, millegi või kellegi kaotamist, pettumust, häbi, valu, hukkamõistu, eraldatust jne-jne-jne, siis kui paljusid meist on õpetatud armastama? Nagu päriselt armastama, tingimusteta? Ennast, oma elu, kohta kus me oleme, inimesi enda ümber ning kõike, mida me teeme ja loome? 

Kui ma olin väike, siis mulle õpetati kolme liiki armastust (ja enamus neist olid seotud valumustritega) - vanemate armastus lapse vastu, tinglik armastus mida jagatakse paarisuhetes ja armastus isamaa vastu. Ja tead mis - kõigi kolme armastuse taga oli tegelikult hirm! Hirm valmistada pettumust oma esivanematele ja mitte olla nende armastuse vääriline. Hirm olla mitteaktsepteeritud või kõrvaleheidetud partneri poolt, keda kartsid kaotada (sest ma arvan, et me kõik oleme vähemalt mingil hetkel oma elus läbi teinud "üksiolemise kartmise ja läbi inimsuhete selle hirmu eest põgenemise" staadiumi). Isamaa armastus on minu jaoks alati kuidagi väga võõras olnud - ma ei osanud armastada riiki, süsteemi või sümboolikat, küll aga oskasin ma juba pisi-pisikesena armastada maad, loodust ja erinevaid elukaid, kellele see planeet koduks on. Armastada ilma, et keegi oleks seda mulle õpetanud.
Kui ma vaatan tagasi oma elule, siis just see oligi minu jaoks päris esimene tingimusteta armastus, mida ma mäletan. Armastus lillede, puude, mere, tähistaeva, kivide ja loomade vastu.
Armastus ja imetlus mitte midagi vastu ootamata. 

Ja ma arvan, et meis kõigis on olemas see baasarmastus. Lihtsalt hetkel, mil inimolend otsustas, et ta on üle loodusest ning hakkas pidama end eraldiseisvaks üksuseks, mis võib allutada looduse (ja kõik loodu) oma tahtele, unustas ta ka ühenduse selle kõige olulisema baastundega. Ühenduse unustamine ei tähenda aga selle kaotamist! See on alati ühe sammu, ühe valiku kaugusel.

Nüüd hea uudis on see, et kui Sa näed hirmu-armastuse skaalat, vaatad ausalt otsa oma reaalsusele, tuletad meelde selle tingimusteta armastuse tunde, siis saad endalt küsida, kas hirm on ikka kõige parem võimalik valik?

Kui Sa otsustad valida ühenduse selle kõige olulisema baastundega, siis saad Sa hakata tegema hoopis teise kvaliteediga valikuid. Sa saad hakata kasvatama endas tunnet, mida hakkad kiirgama kõikjale enda ümber ning mis kannab ja puudutab kõike, mida Sa teed ja lood. Ja tead mis - siis saab armastus olema ka see, mida maailm Sulle vastu peegeldab. Ja täpselt nii nagu hirmugagi, oskab armastus elada, kasvada, ennast taasluua ja ümber sündida.

Kui Sa tuletad meelde oma algse ühenduse armastusega, siis on Sul igas hetkes võimalik seda valida. Ka imepisikestes asjades - mida Sa sööd, kuidas Sa riietud, millise pilguga ümbritsevaid vaatad, kuidas lilli vaasi paigutad või e-maili saadad. Need pisikesed valikud viivad Su suuremate ristmikuteni, kus Sa saad juba omakorda targa südamega valida need tundmatuna tunduvad teekonnad, mis taasloovad armastust Sinus ja kõiges Sinu ümber. 

Armastuses ei ole hirmu - ei ole ohtu, ei ole kaotusi, ei ole valu - on ainult tunne, mis taasloob ennast pidevalt uuel kujul ja moel. 

Kõik on võimalik ja Sa usaldad - ennast, tunnet, elu ja seda, mida või keda Sa armastad.

Ja siis saabub vabadus.

"Vali! Lihtsalt vali! Vali ükskõik mida, oluline on see, et Sa lihtsalt valid!"

Kõlab tuttavalt? Minu jaoks küll! Minu jaoks kõlavad need laused juba mantrana, mida olen lugenud nii endale, kui ka väga paljudele inimestele, kellega elu mind aastate jooksul kokku on viinud.
Vali, lihtsalt vali!

Tundub lihtne, eks? Kõik meie elus taandub valikutele. Valikud on need, mille läbi me loome oma siinse kogemuse. Iga päev valime me midagi ning samaaegselt loobume millestki muust. Iga valik on justkui ristmik. Mõni ristmik on väiksem ja me isegi ei märka seda, sest näiliselt ei mängi seal valitud suund justkui kuigi suurt rolli - me püsime ju ikka peateel. Ka see, mida Sa hommikul selga paned või lõunasöögiks sööd, on valik. Võimalik, et lihtsalt palju väiksema kaaluga, kui see kellega abiellud või millise elukutse valid. Samas, mine Sa tea. Vahel on näiliselt tillukesed ja ebaolulised asjad kõige suurema kaaluga!

Igatahes, teised ristmikud on suuremad, mitmetasandilised ja arvukate harudega. Need tunduvad olulised. Need ristmikud on need, kus me sageli jookseme kokku, hakkame endas kahtlema ning püüdes ennustada parimat võimalikku või siis "kõige õigemat" teed, jääme lihtsalt paigale tammuma ja ootama, millal tuleb keegi ning meie eest valiku ära teeb. Või siis vähemalt mõned valikuvariandid ära kaotab. Vahel läheb õnneks, teinekord jääme lihtsalt toppama. Miks? Sest valikuga kaasneb vastutus. Vastutus tuleviku ning valikuga kaasnevate muutuste eest. Vastutus, mida me oi kui tihti kohe üldse võtta ei soovi! Tegelikult seisnebki vastutus oma elu ees lihtsalt julguses valida.
​
Põhjus, miks ma endale sama mantrat korrutanud olen seisneb selles, et tegelikult ei ole oluline mida täpselt Sa valid. Oluline on see, et valides oleksid enda vastu aus. Aus valiku motiivides ning igal võimalusel teeksid enda suhtes parima võimaliku ning õiglaseima valiku. Sest kui Sa valid selle, mis on Sinu jaoks parim või vähemalt tundub valiku langetamise hetkel nii, siis ei saa Sa kunagi eksida. Ja tegelikult - olgem ausad, Sa ei saa nagunii eksida. Sa ei saa mitte jõuda sinna kuhu Sul on vaja jõuda, Sa ei saa valida valesti. See, et Sa võid valides millestki ilma jääda on vaid inimmõistuse illusioon, mis püüab Sind hoida turvaliselt paigal. Sa ei saa valida valesti, sest Sa jõuad nagunii sinna, kuhu Sul on jõuda vaja. Sinu valik on lihtsalt see, mis määrab ära, kui otse, kui kiiresti või mööda millist maastikku Sa edasi liigud. Sa ju tead, et Tallinnast Tartusse on võimalik jõuda väga mitmet moodi. Tallinn-Tartu maantee on kiire, mugav ja asfalteeritud. Samas, ei näe sellel kiirteelt pooltki ilu, mida võid kogeda eelistades kiirteele väikseid külateid, kurve ja metsikuid maastikke.

Asi on teekonnas. Ja valida on oluline! Sest kui Sa valid ja teed selle esimese sammu, näed Sa juba rohkem. Näed, mis sel teel ees ootab. Paar sammu veel ja avaneb täiesti uus pilt. Teine illusioon, mida meile on õpetatud ning millega meie monkey mind opereerib (no eks ikka selleks, et me jumala eest päris uude olukorda ei satuks). Tasuks teadvustada, et meie mõistuse primaarne eesmärk on hoida meid elus. Seda on aga kõige kindlam teha hoides meid mugavas ja juba minevikust tuttavaks saanud aedikus - mugavustsoonis. Mõistus opereerib meie teadmiste ja kogemustega ning seetõttu püüab alati ennekõike luua midagi näiliselt uut lähtudes mineviku kogemusest. Selle süübides mõistame, et nii suudame tegelikult üksnes taasluua minevikku (ehk siis korrata mustrit).

Ja siis on veel üks vahva ühiskondlik illusioon - "vali üks kord väga hoolikalt ja siis jää oma valikule kindlaks". Käsi püsti, kes peale keskkooli lõpetamist midagi sellist kuulis? Või abielludes? Või lihtsalt suhet luues? Või töökohta valides? 

Tegelikult oled Sa oma valikutes alati vaba! Sa võid iga hetk ümber valida! See on osa Sinu kogemusest! Sa valid, Sa koged ja kui kogemus pole ühel hetkel enam päris see, mida Sa tahad, siis valid ümber ja koged midagi uut. Kuidas muidu on Sul võimalik teada, kas ja mis on päriselt Sinu? Ennustades tulevikku läbi mineviku kogemuste või veelgi enam - võõraste kogemuste najal? Ei kõla kuigi praktiliselt ka täiesti ebapraktilise inimese jaoks! Minu meelest on valikuvabadus ka üks põhjustest, miks tegelikult vahetavad inimesed tänapäeval sagedamini oma partnereid või töökohti - sest, kui Sa mõistad, et miski ei hoia Sind kinni seal, kus Sa olla ei taha (on see siis suhe, töökeskkond, elukoht vms), siis tunned Sa ka vabadust mistahes sobival hetkel edasi liikuda.

Ehk siis milles on kogu selle loo moraal? Eks ikka selles, et ainus viis, kuidas Sa oma eluga edasi ei liigu on see, kui seisad ristmikul ja protesteerid valikute (ristmikul olemise) vastu. Kui tunned survet valida see "ainuõige tee" ja kardad eksida! Kusjuures oi kui tihti tahame me valimise asemel lausa otsa ümber pöörata ja tagasi minna (teisisõnu tuleviku loomise asemel pöörata pilk mineviku poole).

Niisiis - vali! Mis on Sinu tuleb Sinuni nagunii! Sa ei saa mitte jõuda sinna kuhu Sul on vaja jõuda!
Vali ja usalda! Usalda ennast, oma sisetunnet ja teekonda! Usalda, et kui sellel ristmikul pöörad konarlikule ja auklikule rajale, siis kohe varsti on Su teel ootamas uus ristmik, kus vähemalt üks valikuvariantidest viib Sind otsejoones tagasi Su isiklikule kiirteele!

Vali! Ja mina tuletan endale meelde sama :)!