FOMO. JOMO. JA KÕIGEL ON OMA HIND.

Viimased nädalad on andnud võimaluse leida ja luua tavapärasest kuidagi rohkem vaikust.
Enda sees ja enda ümber.
Hingata sügavalt sisse ja astuda kõrvale mürast - suvistest üritustest, melust, inimestest ja koosviibimistest.

​
∞

Vaikus on kingitus.
Ja sedapuhku on vaikus andnud mulle võimaluse juurelda FOMO, YOMO
ja selle üle, kuidas ikkagi kõigel elus on oma hind.

∞

On hind, mida me maksame rahas - vahetades seda millegi kasuliku, vajaliku või Sind rõõmustava eest.
Seda hinda teame me hästi!

Teine hind on keerulisem - see seisneb valikutes.
Selles, kuhu me valime oma aega ja energiat panustada.
Kuhu voolavad meie resurssid ning kas ja millised nendest igapäevastest valikutest loovad midagi -
​väärtust, emotsiooni, tunnet, heaolu, rõõmu, rahulolu - või siis mitte.
Kas ja kui paljud valikud panustavad meie heaolusse ja sellesse, mida tahame luua või üles ehitada ning millised nendest samadest laual olevatest valikutest tegelikult on hästi põhjendatud, õigustatud ja endale maha müüdud energialekked. 

Kas ja kui hästi me üldse oskame neid eristada?

∞

Paradoksaalselt (aga sugugi mitte üllatavalt) - mida tähelepanelikumaks valikute osas muutuda, seda vähem jääb tegelikult lauale kõike seda, millele tahaks päriselt "jah" öelda. Teades valikute tegelikku hinda, ei olegi ühtäkki enam päriselt kuigi palju valimist väärt valikuid.

∞

Sellistel hetkedel tõstab pead nähtus, mida inglise keeles lühendatakse tabavalt FOMO-ks - fear of missing out.

Hirm jääda ilma, jääda kõrvale.
Hirm, et mitte minnes, mitte osaledes ja mitte kaasa mängides, läheb kuidagi moodi midagi olulist või väärtuslikku kaduma.

Ja FOMO on ka hind.
FOMO on või alateadlik soov seda vältida, viib tegelikult igapäevaste energialekete ning resursside raiskamisteni.
Mis siis, kui ma ei lähe? Mis siis, kui ma sellele kõnele ei vasta? Mis siis, kui seal on just need minu jaoks kasulikud inimesed ja võimalused? Mis siis...

Ja siis on FOMO-l ka teine põnev varjund:

"Aga mulle ju vanasti meeldis..."

Maailm muutub, meie muutume - Sina ja mina ka. Ja ühel hetkel tuleb lahti öelda sellest, mis oli, mis meeldis ja kunagi resoneerus ning liikuda edasi uude. Evolutsioon toimib nii. Ja keegi meist ei ole loodud stagneerunult elupäevade lõpuni paigal seistes ja muutust kartes lihtsalt füüsiliselt vananema. See ei ole elu.

∞

Mis kunagi oli, seda enam pole.
Mis kunagi rõõmustas, ei pruugi nüüd enam midagi pakkuda.
Kus kunagi olid "oma inimesed" võivad täna olla lihtsalt inimesed.
Mis kunagi väestas, võib täna osutuda aja, energia ja raha raiskamiseks.

∞

Alalhoidlik ja turvatunnet igatsev osa meist mängib oskuslikult alati minevikuga.
Kõigega, mida meile on õpetatud.
Ja mälu mängib hästi mineviku kogemuste, killukeste, ilusate hetkede ja emotsionaalse fooniga.

Aga mis siis kui ... ?!

∞

Ma olen sageli paljudele suurematele üritustele ja sündmustele "EI" öeldes mõelnud, et kas ma keelan ja piiran ennast või eraldan end kuidagi teistest inimestest. 

Tänavune Jaanipäev oli ideaalseks näiteks.
Toimumas oli palju, kutseid rohkem, kui varasematel aastatel ja erinevaid resursse minemiseks justkui ka.
Aga taustal oli teistsugune tunne.
Ja sõltumata FOMO-st (ning kohati ebamugavatest ära ütlemistest), jäi tunne peale.
See sama tunne viis mu jaaniõhtul Pääsküla rabasse. Täitsa üksi. Ilma igasuguse meelemürgi ja mürata.
Ja nagu mõned kilomeetrid vaikust hiljem selgus, et mitte üksnes selleks, et päris esimest korda nautida täiesti inimtühja teekonda tavaliselt ülerahvastatud Pääskula rabas, vaid ka selleks, et kohata vaatetornis kahte
"oma inimest". Kes olid samal õhtul hoopis teisest linna otsast sama kavatsusega leidnud tee sinna.

Ehk siis jaanid, mis näiliselt võisid tunduda erakordselt üksildased, osutusid üleootuste imelisteks.
Seal tornis küünla ja sääskedega veedetud aeg ning räägitud jutud rikastasid mind märksa rohkem, kui mistahes pidu seda tol õhtul teinud oleks. Lisaks rabale ja loodusele, muidugi.

Ma ei jõua tõesti ära imestada, kuidas elu seda maagiat üha uuesti ja uuesti loob - alati õigel ajal ja õiges kohas, õigete inimestega!

∞

Ja nõnda näitab elu JOMO  - joy of missing out.
JOMO hind on muide tavaliselt ebapopulaarsus ja mõnel korral isegi paar teravamat hinnangut.
Aga kui kõike seda mitte liialt isiklikult võtta ning segamatult oma asja edasi ajada, on kingitus seda hinda alati väärt!

Tõeline JOMO näitab, kuidas sotsiaalsetest normidest, standarditest ning justkui ette kirjutatud ja normeeritud üritustest ning koosviibimistest eemaldumine võib valmistada suurt ja sügavat rõõmu. 
Rääkimata siis sellest, et sama aeg, energia (ja ka raha) on võimalik paigutada millessegi muusse.
Äkki isegi olulisemasse ja väärtuslikumasse.

Tänavune jaanipäev ja raba on tegelikult väga heaks näiteks ka siin.
Üks valik viib teiseni ja enda suhtes ausad valikud (ka siis, kui sotsiaalselt tunduvad need leebelt öeldes kummalised) viivad ootamatutesse kohtadesse - mida on siis võimalik nii palju rohkem nautida, kui midagi muud.

∞

Siinkohal küsiks üks terav pliiats - aga kust Sa tead, et mujal poleks olnud parem, lõbusam või kasulikum?

Aus vastus on - Ei tea!
Ja see polegi oluline, kui mul on hea seal, kus ma praegu olen!

∞

Nende kahe kõlava võõrkeelse lühendi taustal on tegelikult oluline taipamine ja teadmine - igal valikul on hind.
Küll oleks kurb vaadata ühel päeval elule tagasi ja mõista, et enamus teekonnast (nimega ELU) oli lihtsalt hooletu resursside raiskamine kõigele, mis tegelikult ei andnud vastu ega tähendanud midagi.

Iga asja (olgu tegemist siis eesmärgi, ürituse, emotsiooni, suhte vms-ga) eest mida Sa päriselt tahad, tuleb Sul olla valmis loobuma millestki muust. Elu on lõpetu vahetus. Midagi annad ja midagi saad.
Iga "jah" tähendab automaatselt "ei"-d millelegi muule.
Ja vastupidi ka.

∞

Ja jah - need, kes räägivad, et saad ja võid saada kõik... nad ei eksi.
Enamasti ei ole kõike lihtsalt korraga võimalik saada.
Alguses tuleb teha valikuid ja seada prioriteete.
Sind on üks ja kokkuleppelist aega, mil keha jaksab järjest produktiivne olla, on ööpäevas ka piiratud hulk.
On oluline, kuhu Sa oma kompetentse, resursse, aega ja energiat rakendad.
Seda nii tähelepanu, kui tegude tasandil.
Eriti hull on teha üht, aga tähelepanus olla mujal.

∞

Igatahes - tahtes ja ihaldades "kõike" (misiganes see kellegi jaoks päriselt ka poleks), tuleb alustada kusagilt.
Ja seni, kuni argipäevad kuluvad tühjale-tähjale, mudrule, emotsionaalsele draamale, võõraste elude elamisele või kõigest eelmainitust põgenemisele ehk enda väljalülitamisele - olulisele keskenduda ei saa.
Tean, olen proovinud!

Müra ja võimalusi oma (igasuguseid) resursse raisata pakub tänapäeva maailm aga rohkem, kui kunagi varem.
Kui vanasti oli Sul valikus sõber, teler, raamat või ajaleht, siis nüüd peale müra muud polegi.

∞

Millele annad tähelepanu ja tähenduse, sinna suunad automaatselt ka oma resurssid.
Kui see kõlab vaimse utoopia ja klišeena, siis tuleta seda endale meelde järgmine kord, kui oma FB uudistevoogu "korraks piiludes" on kolm tundi märkamatult kuhugi musta auku kadunud.

∞

Ma jagan seda Sinuga tegelikult sellepärast, et see tundub oluline.
Võibolla ka selleks, et Sinagi oskaksid teinekord natuke tähelepanelikumalt silma peal hoida sellel, millal FOMO sunnib Sind minema kuhugi, kuhu Sa minna ei taha, kus JOMO-ga kaasnevad hinnangud ja sotsiaalne hukkamõist (kes ikka tahaks olla eraklik ja igav) muudavad keeruliseks endaga veedetud aja häbematu nautimise ning kus on Sul võimalik igapäevaselt teha enda suhtes natuke paremaid, lootustandvamaid ja "õigemaid" valikuid.

Selliseid, mis loovad ja väestavad.
Sind, Sinu elu ja võibolla ka maailma Sinu ümber.


Päeva lõpuks on meil kõigil sellest kasu :)