Olen püüdnud ennast teadlikult distantseerida teate-küll-mis-nakkusega seonduvast ning vältida mistahes liigseid sõnavõtte ja arvamusavaldusi. Sõna on küll vaba, aga ainult siis, kui sobib kokku tellija muusikaga. Ja kuna mina sellesse bändi ei kuulu, siis püüan alljärgnevas olla võimalikult diplomaatiline ning muuhulgas mitte jagada seda postitust sotsiaalmeedias. Ma ei taha Sulle rääkida hingamisteede viirusest, mis on aastaga muteerinud selliselt, et tegemist on nüüdseks juba enam-vähem ükskõik milliste sümptomitega haigusega, mis muuhulgas võib kulgeda ka täiesti sümptomivabalt. Ma jätan vandenõud teoreetikutele, statistika neile, keda numbrid teenivad ja maskidest võid samuti lugeda mujalt. Kui tahad minu isiklikku nägemust antud olukorrast ja selle tagamaadest, võid seda küsida isiklikult. See, et ma ei torma märterlikult ja ennastohverdavalt võitlusesse tuuleveskitega ega joonista öösiti kodus lööklausetega plakateid, ei tähenda seda, et mul poleks midagi öelda või arvata. Millest ma aga tahan rääkida, on manipulatsioon ühe võimsaima baashirmuga! Ma olen aasta otsa huviga vaadelnud seda, kui suured silmad siis hirmul tegelikult on. Kuidas on võimalik luua kriisi üksnes oskuslikult manipuleerides surmahirmuga (sest need, kes ei karda surma, kardavad kaotada oma identiteeti või vara - hirm on hirm ja tulemus sama). Kuidas inimesed on valmis surmahirmus andma ära vastutuse, tegema seda, mis kästud, ostma küsimusi küsimata seda, mis ette kirjutatud ja usaldama ennast pimesi ükskõik kelle hoolde, kes näeb välja autoriteetne, kõlab autoriteetselt ja kannab autoriteetset ametinimetust. Me nägime mugandumise uut taset kevadel, kui ka need, kes teadmata lähenevast nakkushaigusest toppisid ikkagi oma korvid wc-paberit täis... lihtsalt sellepärast, et kõik teised tegid seda! Kui varasemalt oli sedalaadi ühiskonna killustamine minu jaoks tükike ajaloost või legend vandenõude kategooriast, siis kui paradoksaalne see ka poleks - ma leian alatasa ennast elamast analoogsest loost. Ma näen, kuidas hoolikas manipulatsioon hirmuga on pannud inimesi nägema kõigis teistes inimestes ohtu. Vaenlast. Kedagi, kellest tuleb ennast kaitsta, eraldada või juba eos enesekaitseks rünnata. See on uskumatu, kuidas näiliselt eluterve ja ratsionaalne inimene hakkab infotulvas zombistatuna ründama seda, kes roolib päästepaati, milles ta ise istub või ära närima kätt, aru saamata et see on täiesti terve ning muuhulgas veel kinnitatud tema enda keha külge. Mind üllatab, kui palju tähelepanu pööratakse võitlusele ja vastandumisele. Maskiga või maskita, vaktsiiniga või vaktsiinita, prooviga või proovita, karantiinis või lihtsalt füüsilise kontaktita. Inimene eraldub inimesest. Ja ta teeb seda ise. Meedia küll paneb kokku menüü, aga igaüks saab vähemalt täna veel ise valida, mida ta sellest menüüst tellib ja kas tal tegelikult on üleüldse kõht nii tühi, et selle menüüga tutvumagi hakata. Ma ei saa rääkida kogu maailma eest, aga eestlane on alati olnud teise eestlase suhtes ründav. Taustal tiksumas puudus - kõigile ei jätku ja parim viis oma pead pinnal hoida, on surudes teise oma vee alla. Ja jah, ma ei usu, et see on juhuslik, et peredel on "ohtlik" kokku saada, et piirid on suletud, meelelahutust on piiratud ja normeeritud ning rahvakogunemised keelatud. Ajalool on komme korduda. Karjast eraldatud loom on ka looduses kergem saak. Üksikut looma on lihtne juhtida sinna, kuhu vaja. Karjas on jõud. Nii hoidsid ka inimloomad vanasti keerulisel ajal kokku. Toetasid üksteist, olid abiks. Nad teadsid, et "karjas" peitub jõud. Et koos saab ja jõuab seda, mida üksi ei saa. Ma ei puuduta põhjusega valitsuse tasandil kehtestatud piiranguid lähemalt. Mul on tegelikult väga hea meel, et sõdu peetakse tänapäeval peenemalt, füüsiliste relvade ja kahuriteta. Küll aga tahan ma meelde tuletada Sulle, kes Sa mingil juhuslikul põhjusel oled seda postitust lugema sattunud, et SUL ON VALIKUVÕIMALUS. On okei, kui Sa valid mööda vaadata asjaolust, et maske on läbi ajaloo kasutatud mitte inimeste kaitseks, vaid nende tahte, hääle ja identiteedi eemaldamiseks. Et näotut ja hääletut on alati olnud lihtsam hukata, sest sel moel on ta lihtsalt üks järjekordne number mingis tabelis. Ma arvan, et okei ka mööda vaadata asjaolust, et tavaliselt keerab jama kokku see, kes jamast kõige rohkem kasu saab. On okei süüdistada ülemaailmses apokalüpsises üht haiget Hiina nahkhiirt ja uskuda, et ravimitööstus, mis teenib miljardeid inimeste haigustest, tegelikult hoolib inimeste tervisest ja tahab inimkonda tervendada. Samamoodi on okei arvata, et kogunedes ja kätest kinni hoides ning üheskoos pead liiva alla surudes kaovad kõik inimkonna probleemid ning kapis peituvaid luukeresid järjepidevalt eitades haihtuvad nad ühel päeval tulnukate kaasabil lihtsalt ära. Usu mida tahad. Kõik on okei. Mis aga ei ole okei, on unustada selle kõige juures inimlikkus! Ei ole okei panna tõe ees silmad kinni ja lasta ennast manipuleerida peksma maaslamajaid ning sünnitama juurde vägivalda niigi kriisis olevasse ühiskonda. Me oleme olukorras, kus maskivastased ründavad maskipooldajaid, maskipooldajad on tülis teiste maksipooldajatega sest faktid ei klapi ja maskivastased ründavad maskivastaseid, sest kusagil miitingul kaks tüdrukut tõmbasid plakatit hoides suitsu. Nagu päriselt?!? Inimolend! Kes sa oled ja kelleks oled sa lasknud hirmul ennast muuta?! Kus on Su fookus? Kellega ja miks Sa tegelikult võitled? Kas Sa üldse teadvustad, mis mängu Sa kaasa mängid? Tee korraks üks paus. Jäta kõrvale mustad ja veel mustemad stsenaariumid ja hirmud ning ole hetkeks lihtsalt inimene! Ava oma silmad ja vaata, mis tegelikult toimub!? Kes on Sinuga samas paadis ja kuidas Sa saad aidata!? Mida Sa päriselt ära saad teha? Kuidas saad oma ligimesi ja kogukonda toetada? Kes vajab head sõna või praktilist abi? Kui Sa ei saa aidata ennast, aita kedagi teist! Ära vasta vägivallale vägivallaga, vali targemalt!
Igale füüsilise vägivalla teole on eelnenud verbaalne ja vaimne vägivald.
Tuleta palun seda endale meelde iga kord, kui tahad internetis kedagi peksta, arvustada või oma tõde peale suruda. Ja tuleta endale meelde ka seda, et loomariigis, kus ei eksisteeri ego, kogunevad loomad alati kriisiolukorras karjadesse. Sest nemad teavad, et kokku hoides on alati suurem tõenäosus ohtlikus olukorras ellu jääda. Selleks, et hiljem päriselt elama hakata.
0 Comments
Leave a Reply. |
Päriselt pärisasjadest
ARHIIV
August 2022
MÄRKSÕNAD
All
|