It's all about the journey...

“It’s all about the journey, not the destination”, eks?! 

Funny thing about that, on asjaolu, et teekond on areng ja areng algab alati ebamugavusest. Sellest, et teed midagi mida Sa varem pole teinud või midagi, milles sa pole loomuomaselt väga hea. Ja siis sa teed seda uuesti ja uuesti kuni sa oled osavam, tugevam ja parem, kui kunagi varem. 

Taipasin täna hommikul, kui väga ma armastan jooksmist. Mu metsas on üks ca kilomeetrine lõik, mida on võimalik tõeliselt hästi läbida ainult kiiresti ja kergelt joostes. See kilomeetrine lõik on miski, mis tekitab minus päriselt elusa tunde. Lõik, kus on alati midagi ootamatut ja mille puhta jalaga (ja näoli porri kukkumata) läbimiseks on vaja rakendada mitte ainult keha, vaid ka aju ja tähelepanu. On vaja olla päriselt kohal. 

Mõnel päeval on see lõik ja tunne see miski, mis paneb mind voodist välja ronima ja tosse kinni jalga panema.

“What’s the big deal?”, sa küsid! Inimesed ikka jooksevad! Mõned inimesed ei olnud juba väiksena head jooksjad. Mina ei olnud. Ma olin kehalises äpu. Ja siis üsna varakult õppisin ma vältima seda, mis minus ebamugavust ja ebaõnnestumise tunnet tekitas. Selle asemel, et harjutada ja saada füüsiliselt paremaks ja tugevamaks, leidis mu imeline aju miljon viisi, kuidas vältida midagi, milles ma hea polnud. “Kui ma ei oska seda kohe hästi teha, siis ma ei tee seda üldse”! Kuni traumade, meniski opi ja osalise kekavabastuseni välja - kui saab kossu mängida, jõusaalis sõuda või rattaga sõita, on põlv korras ja kui oli vaja teha midagi ebamugavat või väljakutsuvat, siis... kahju küll - aga põlv on ju haige!!!

Tea, et inimloomus on mugav ja alalhoidlik! See alalhoidlik osa sinust teeb alati kõik endast sõltuva, et kaitsta sind selle eest, mis võib olla sinu jaoks ebamugav, ohtlik, väljakutsuv või keeruline. Osa su ajust ütleb alati, et sa pigem ei teeks üldse seda, milles sa juba väga hea ei ole või mida sa pole kunagi varem teinud!

Mu aju võib laksust toota kolme A4 jagu põhjuseid, miks ma ei peaks jooksma - alustades “katkisest põlvest”, vähesest uneajast ja “tähtsamatest asjadest”... lõpetades sellega, et keegi kunagi ütles, et neljakümnendaid käivad inimesed on more or less... noh, vanad... ja jooksmine lõhub mingi uuringu kohaselt keha. 

Aga küll on hea, et nii mina kui ka sina ei ole ainult meie alalhoidlikud ja ellujäämisele orienteeritud ajud ning meis on nii palju muud, mis tuletab meelde arengut, teekonda ja kvalitatiivset erinevust ellujäämise ning päriselt elamise vahel!

Miski, mis teab, et tegelikult võin ma täiega armastada midagi, mida ma olen varem vältinud ning milles väga heaks saamine on teekond!