Katki või haavatud?

Tegin eile oma isiklikule Facebooki kontole postituse, millele tuli mulle endalegi ootamatult palju tagasisidet (kuna see kõnetas paljusid minu tuttavaid, siis otsustasin täna seda isiklikumat laadi kirjatükki jagada ka siin). Paljud tänasid, osad arvasid, et ma olen kuhugi musta auku sattunud ning pakkusid abi, teised meenutasid, et ma olin kunagi kusagil silmnähtavalt katki.

KATKI.

See jäi kummitama. 

Jah, mulle on väikesest peale öeldud, et ma olen katki. Ma olen tundnud ennast rohkem kui väga paljudel kordadel katkisena ning ma olen ennast ka selliselt defineerinud. Ja see on minus alati tekitanud tunde, et ma pole piisavalt hea, piisavalt tubli, et mul pole piisavalt palju teadmisi või oskuseid, et iseendaga hakkama saada (eriti, kui mainiti veel minu tausta ja haridust) või siis ei tule lihtsalt selle elamise värgiga toime.

Sõna "katki" taga peituv energeetiline sõnum on "ebapiisav", "korrastamist või parandamist vajav", "oma töö ära teinud"... ehk teisisõnu, et miski on vale sellisena nagu ta on.

"Mina olen katki" on päris karm hinnang iseendale või tegelikult kellele iganes.

Asjad lähevad katki. Ja kui mingi asi (pesumasin, haamer, auto, kingalusikas) läheb katki, siis me kas tormame seda parandama või juhul, kui miski on lootusetult purunenud, me lihtsalt utiliseerime selle ning asendame uuega.
Inimesed ei ole asjad. Seega, defineerides ennast või kedagi teist läbi termini "katki" anname me automaatselt hinnangu - "vale", "mitte piisavalt hea", "vajab parandamist", "tuleks ära visata", "on aeg hankida uus".

Inimesed ei ole katki. Inimestel on haavad. Sisemised ja välimised. Sügavamad ja pinnapealsemad. On haavu, mis on vanad ja täielikult paranenud, on neid, millest on jäänud armid ning on värskemad, mis alles kasvavad kokku. Võibolla on ka neid, mis alles veritsevad või millel polegi olnud kunagi olnud võimalust päriselt ära paraneda, sest need kistakse pidevalt taas lahti. Minul on haavad, Sinul on haavad ja tead mis - absoluutselt kõigil, keda ma tean, on omad haavad. Vanemad või värskemad, tervenenud või alles tervenevad.

Haavatud tähendab seda, et miski on juhtunud ning kokkupuude mingi välise (või sisemise) jõuga on tekitanud kahju, jätnud jälje. Mida suurem vastandjõud, seda suurem ja sügavam sageli haav on. Oluline on teadvustada, et haava põhjustanud olukord juba oli ära. See juhtus ja on möödas. Sa jäid elama! Sa võid hakata tervenema. Ja päriselt terveneda saad Sa alles siis, kui Sa ei ela koguaeg uuesti läbi seda, mis Sulle haava tekitas.

Haav ega ka haava põhjustanud olukord ei defineeri ei haavajat ega ka seda, kes on saanud haavata. See oli lihtsalt üks olukord ning haav on lihtsalt haav. Ennast olukorra või haavaga samastades ei ole võimalik haava tervendada.

Mis on aga kindel - iga haav vajab tähelepanu, puhastamist, hoolt, vahel isegi ravimeid või professionaalset abi ning absoluutselt alati armastust ja mõistvat suhtumist. Mõni haav vajab tervenemiseks ka aega.
Haav vajab aktsepteerimist ja nõnda ka haava kandja (ning haava tekitaja).

Ka sõjas ei kanta haavatuid maha, ei visata minema ega tunnistata ebasobivaks, neid tervendatakse. Ja kui Sa hakkad praegu peas loetlema olukordi, kus Sa oled meedia vahendusel kuulnud vastupidist, siis tea, et maailmas eksisteerib igasugust julmust, millele ei tasuks keskenduda ning veelgi enam - mida ei tasuks enda või teiste suhtes kunagi rakendada.

Seega, mis iganes kunagi juhtus või võibolla juhtub ka tulevikus, pea meeles, et Sa pole asi ja Sa ei lähe katki. Sa ei ole halb, vale, lootusetu, ebapiisav või parandamist vajav.

Sa oled elus!
​
Sa võid saada haavatud ja kui Sa tead, et mistahes haava on võimalik tervendada, siis Sa ei pea enam kartma oma haavatavust või haavata saamist!

Mis ka ei juhtuks, kui hirmus Su haav Sulle või kellelegi teisele ka ei tundnuks, ära kanna ennast kunagi maha!