KES JULGEB KUKKUDA, SAAB TANTSIDA VIHMAS

Kas Sa mäletad millal Sa viimati kukkusid?
Nii, et Su keha potsatas hooga vastu maad ja Su aju ütles, et see on halb ja valus?
Ja seda veel vihmase ja porise ilmaga?
Ammu?

Tõenäoliselt ammu, sest alalhoidlik osa meie sisemisest kompuutrist teeb igal hetkel kõik endast sõltuva, et vältida kukkumist, ootamatust ja haiget saamist. Igal tasandil. Ellujäämise seisukohast on kompuutri jaoks keha veel iseäranis oluline. Mistõttu suure tõenäosusega väldid ka Sina paljusid potentsiaalset ohtu valmistada võivaid olukordi, elad turvaliselt.

Kuni ühelt hetkel - täiesti ootamatult - tõmmatakse Sul vaip alt ära ja Sa potsatad vastu maad. Eks ikka selleks, et Sa mõistaksid, et kukkumine ei pea olema halb või valus, et seda ei pea alati püüdma vältida. Et murdosa sekundi jooksul on Sul võimalik valida ja otsustada, mida Sa tunned. Kas Sa tunned valu ja hakkad ennast hukka mõistma, et polnud piisavalt ettevaatlik, ei suutnud ette näha kõiki ohtusid... või naerad! Jah, naerad südamest - enda, olukorra ja elu üle.  Ja siis Sa mõistad, et tegelikult ei olegi üldse nii valus. Et Sinu ja kehaga on kõik okei. Ja valu möödub, kui seda mitte toita. Võibolla valid Sa veel hetke olla pikali seal mudas ja tunda, kuidas soojad vihmapiisad Su näole kukkuvad. Tunda, et tegelikult on päris lahe, kui vahel juhtub midagi ootamatut ja kontrollimatut, et ka siis, kui juhtub midagi, mida Sa tavaliselt püüad vältida, ei ole selles midagi nii tohutult valusat, halba või häbiväärset ja et peale pikali prantsatamist ei pea kohe jalgu alla ajama, pori maha pühkima, olema viks ja viisakas ning tegema nägu, et kõik on okei. Et kukkumine, kui selline, ei leidnudki tegelikult aset.

Ja kui Sa siis otsustad lõpuks püsti tõusta ja astud esimese sammuga kohe sügavasse lompi...  Saad Sa veelkord valida, kas tegemist on ühe "ilgelt halvasti alanud päeva" või tragikoomilise olukorraga. Nüüd ei ole Sa enam lihtsalt mudane, vaid ka märg. Ainsatest kohtadest, kust Sa hoolikalt teele jäänud lompe väisates olid suutnud kuivaks jääda.  Ja siis Sa taipad, et nüüd ei pea enam pori ega lompe vältima, et viks ja viisakas olla ning puhtalt ja kuiva jalaga koju jõuda.

Nüüd, porise ja märjana, võid Sa teha seda, mida Sa lapsena kõige rohkem nautisid - hüpata porilompides! Hüpata nii, et kusagil pole enam kuiva kohta! Hüpata teades, et üleni märja ja porisena koju jõudes, ei ole seal ees ootamas kedagi, kes Sind sellise "hooletuse" eest karistaks! 

Miks ma Sulle seda räägin?

Sest üle väga pika aja (päriselt, ma ei suuda meenutada, millal ma viimati selliselt kukkusin), libisesin ma täna oma hommikusel metsaringil ja kukkusin selili porri. Mõnusa hoo ja prõntsuga!
Ja mu riided pole tõenäoliselt viimase 25 aasta jooksul kunagi nii mustad või märjad olnud. 
Ja ma ei ole vist kunagi täiskasvanuna nii suure rõõmuga nautinud koduteel veel porisemaks saamist! 

Ning sõltumata kõksu saanud selgroost, mudastest riietest ja läbimärgadest tossudest - ei ole ma ennast vist väga ammu nii rõõmsa ja vabana tundnud! 

Mida ma tahan Sulle öelda - kukkumine on palju lõbusam, kui Sa arvatagi oskad!
Kontrollist loobumises on midagi nii vabastavat, et seda on keeruline sõnadega edasi anda.
Julge elada, julge kukkuda ja kui Sa juba oled selili mudas, siis ole piisavalt julge, et seda hetke nautida ja natukenegi enda ja elu üle naerda :)! 

Julge märgata ilu ja elu seal, kus Sind õpetati nägema ainult ohtu ja valu. 
​
Ja vastutasuks kingib elu Sulle vabaduse tantsida vihmas...
küll porise, aga väga-väga õnnelikuna!