Kui abitu pead Sa olema selleks, et laseksid end aidata ehk õppetund vigastatud linnutibudelt7/11/2018 Lühikese suvise kuu jooksul ristusid mu teed kolme vigastatud linnutibuga.
Juba peale seda, kui leidsin esimese vaevu hingitseva hakipoja Padise Kloostri varemetest, hakkasin juurdlema selle üle, kas tegemist on ikka lihtsalt pimeda juhusega. Poolsurnud tibu, täiesti tühi klooster ning varemete pimedam ja nö igavam osa, kuhu suvalised (musti sulgi mitte korjavad) inimesed võibolla ei satukski. Teine oli vaid nädal hiljem kärbsenäpp maanteelt ning kolmas kajakatibu tuli sel pühapäeval minu enda maja lähistelt (targad inimesed torkisid teda jalaga ja püüdsid saia sisse sööta). Long story short - kõik kolm said abi Tallinna Loomade Kiirabis (suur kummardus neile selle eest), hakitibu kolis Riia Loomaaeda taastuma, ülejäänud kaks said ajutised kodud vabatahtlikke juures ning kõik pääsevad omal ajal tagasi vabadusse. Lõpp hea, kõik hea. Küll aga jäi mind kummitama küsimus - miks? Milles on see õppetund minu jaoks? Mida õpetasid need kolm erinevat ja väga ägedat linnukest mulle? Et iga elu on minu jaoks väärtuslik, seda olen enda kohta teadnud juba väikesest peale. Ka seda, et kui vähegi võimalik, siis olen alati valmis aitama. Seda, et lindudega on mul õhumärgina omamoodi suhe, teadsin ma samuti. Ning seegi, et mul on usku ja lootust nendesse, kelle lihtsad ja ratsionaalsed by the book inimesed maha kannavad, mind ei üllatanud põrmugi. Tundsin juba mitmeid nädalaid, et midagi on kogu selles loos veel. Ja ilmselgelt mitte see, et kõrgemad jõud suunavad mind ümberõppima ja spetsialiseerumagi metsikute lindude päästmisele :) Liiga lihtne ja loogiline! Eile, vaid kaks päeva peale seda, kui viisin kajakatibu Loomade Kiirabisse, tuterdas Olerexi tanklas mu auto juures vigastatud tiivaga vares. Kui kolm eelnevat tegelast olid päris viletsas seisus, abitud ning seetõttu lasid end aidata, siis vares oli kõbusam. Lennata ei saanud, aga ligi ka ei lasknud. Peale seda, kui teda pikemalt jälgisin, käis ära see klõps! Klõps, mida mitu nädalat ootasin ja otsisin! Ma mõistsin, mida need tibud ja vares mulle näidata püüdsid/õpetasid. Istusin autosse ja mõistsin, et need kolm said abi üksnes sellepärast, et nad olid nii halvas seisus, et ei võidelnud vastu, vaid usaldasid ning lasid mingil (nende jaoks kindlasti väga suurel ja tundmatul) jõul nad üles korjata ning viia kuhugi, kus neid aidati. Kuna vares ei olnud nii hädine, ega ka beebi ning ilmselgelt see juurem jõud - inimene - oli talle ka juba tuttav, siis ei olnud ta naljalt valmis usaldama või sellelt jõult abi vastu võtma. Ta vajas küll abi, aga kartis seda, kes oli valmis appi tulema. Ja nii hakkasingi ma endalt küsima seda olulist küsimust - kui katki tuleb minna või kui abituks peab tegelikult muutuma selleks, et alistuda ja päriselt usaldada seda tuttavat aga kohati tundmatut (hirmutavana mõjuvat) "suuremat jõudu" ning lasta tal end lihtsalt ühest kohast teise tõsta. Usaldada, et kui hirmus see miski suurem ka poleks, siis tema kavatsus on hea. Et see "miski suurem" tahab tõepoolest lihtsalt aidata, midagi vastu küsimata. Lihtsalt sellepärast, et see on tema võimuses. Et on olemas jõud, mis tahab meid toetada, tervendada, poputada ning seejärel aidata meil taas sirutada tiivad, et saaksime vabadusse lennata. Võimalik, et lihtsalt täiesti uues kohas ning uuel moel. See taipamine oli minu jaoks hindamatu väärtusega, eriti arvestades seda, millises kaootilises "vana on kadunud, uuest ei saa veel päris hästi aru" eluetapis ma hetkel olen. Miski mu sees ütles ka seda, et antud mõistmine võib olla väärtuslik ka kellegi teise jaoks. Kellegi jaoks, kellel oleks ka vaja usaldada, lõpetada võitlemine ning lasta end parimal võimalikul viisil aidata, aga kes lihtsalt ei näe enda ümber neid abituid tibusid, kes seda niivõid maisel viisil õpetada võiksid :) Siit siis ka kogu postituse tegelik mõte: Kui Sa oled hädas, su tiivad on murtud või oled nö kõrgelt alla kukkunud, siis selle asemel, et rapsida, võidelda ja karta, palu abi. Sa ei pea karjuma, röökima või meeleheitesse sattuma. Lihtsalt palu, kasvõi endamisi mõttes (muide, ka ükski nendest tibudest ei teinud piuksugi), usalda ja mis kõige olulisem - võta see abi vastu sellisena nagu ta tuleb. Lase ennast aidata! Me ei ela vaenulikus maailmas, meie ümber on alati vähem või rohkem nähtavad/tajutavad jõud, mis püüavad pidevalt meile abiks olla. Meie oleme need, kes rassivad ringi, võitlevad, kardavad ja keelduvad pakutavast abist (või siis lihtsalt ei märka seda). Teine oluline asi, mida tuleks sellises "näoli vastu maad kukkunud ning tiivad murdnud" olukorras teha on - otsus! Otsusta, kas tahad elada või surra. Sest, seni kuni Sa pendeldad kahe äärmuse vahel, on mistahes jõul võimatu Sulle päriselt abiks olla ning tuua kõiki neid võimalusi ja resursse, mida Sa tegelikult vajad. Vali, palu abi, märka sünkroonsust ja võta vastu see abi, mida Sulle pakutakse (ka siis, kui see tuleb täiesti ootamatust kohast ning Sulle täiesti ootamatul kujul, aga aitab Sul taas sirutada tiivad ning lendama õppida)!
0 Comments
Leave a Reply. |
Päriselt pärisasjadest
ARHIIV
August 2022
MÄRKSÕNAD
All
|