MUGANDUMINE, SOBITUMINE JA ENDA PISENDAMINE

Eelmisel nädalal tuli korduvalt päevakorda sobitumise, mugandumise ja enese pisendamise teema. Seda nii ühiskonnas, töös inimestega, kui ka otseloomulikult - iseendale otsa vaadates.
Nõnda tekkiski täna soov jagada mõningaid selle teemaga haakuvaid mõtteid ning panna võibolla Sindki enda sisse vaatama ja iseendalt ebamugavaid küsimusi küsima.

Kui tihti oled Sa teinud ennast väiksemaks, öeldes või tehes asju, mis ei helise Sinuga kaasa või piiravad ja vähendavad Sinu olemust, aga seejuures on mugavad Sind ümbritsevate inimeste jaoks?
Kui tihti Sa ütled "mina ka", kui tegelikult oled Sa hoopis teistsuguses kohas?
Kui tihti leiad Sa oma päevast midagi negatiivset ainult selleks, et Sul oleks oma sõprade ja sugulastega võimalik suhestuda?
Kui tihti surud Sa ennast alla ja teed ennast väiksemaks lihtsalt selleks, et keegi teine saaks aupaistes särada?
Kui tihti oled Sa nõus tegema midagi täiesti arusaamatut ja vastumeelset lihtsalt sellepärast, et Sulle olulised inimesed teevad seda?

Milleks oled Sa valmis selleks, et sobituda, muganduda ja olla teiste jaoks mugav?

Tõenäoliselt päris paljuks.

Selleks, et suhestuda teiste inimestega, on meil vaja jõuda nendega nö samale lainele (või sagedusele).
Trepist üles ronimine nõuab suuremat pingutust, kui alla laskumine. Ja nii on ka inimsuhetega.
Sul on alati lihtsam alla potsatada, kui kedagi kõrgemale sikutada.
Trikk ei ole negatiivsete, vinguvate ja kriitiliste inimestega suheldes nende tasandile laskumises. Trikk ei ole ka nende august välja kiskumises. Trikk on mitte samastumises - Sina oled Sina, oma looga ja sellises vaibis nagu parasjagu oled ning inimene Sinu vastas on just seal, kus tal on praegu vaja olla. 
Iga kord, kui Sa ütled "mina ka", "mul ka", "minul on samamoodi" vms, siis jõuad Sa küll inimesega samale lainele ja jutuainet jätkub kauemaks, aga samal ajal samastud Sa tema loo, kogemuse, hinnangu ja sagedusega. Sageli tähendab see seda, et hüppad vabatahtlikult ülepeakaela mudasse lihtsalt selleks, et kellelgi koos oleks mugavam poris püherdada.
Enne, kui Sa seda taas teed - küsi, kas see ikka teenib Sind?

Kui tihti jätad Sa midagi ütlemata, et see ei tekitaks kelleski teises ebamugavust? Või siis ütled enda kohta midagi halvustavat, kriitilist, ennast pisendavat lihtsalt selleks, et teine inimene Sinu kõrval saaks tunda ennast suure, olulise, tähtsa ja heana? Kui tihti oled Sa ennast alavääristanud selleks, et keegi Sulle oluline saaks tunda end väärtuslikuna? Või siis lihtsalt andnud oma soovide ja vajaduste arvelt järele selleks, et vältida konflikti? Sellist nähtust võib nimetada enese pisendamiseks. See on selline huvitav olukord, kus Sa piltlikult öeldes tõmbad ise endal vaiba alt ära selleks, et mitte varjata kellegi teise päikest. Sedalaadi käitumine teeb Sinust väga meeldiva inimese teiste jaoks - nemad saavad enamasti Sinu kõrval tunda end suure, võimsa, olulise ja võimekana. Sina ise kaotad aga iga korraga oma väge ja eneseväärikust. Järjepidevalt muutes ennast väiksemaks, kui Sa tegelikult oled ning surudes ennast imepisikesse kastikesse on oht, et sedalaadi käitumisviis muutub mustriks ning Sinust saab elu ohver.
Sa ei ela seda elu selleks, et läbi ennastkahjustava käitumise tekitada kelleski teises head tunnet. Sinu eesmärk ei ole toita kellegi teise ego. Kohe kindlasti ei ole Sa peksukott - ei endale, ega kellelegi teisele. Küsi endalt, kas Sul on tegelikult vaja enda ellu inimesi, kelle jaoks oled Sa sobiv ainult kitsatesse raamidesse surutuna? Kas need, kes ei suuda Sinu säraga toime tulla, on ikka päriselt Sinu inimesed?

Mugandumine on väga sarnane samastumisele ja iseenesest hullult äge nähtus. Omajagu rõhku on siinkohal sõnal "hull". Ma sattusin hiljaaegu vaatama Facebookis levivat videot sellest, kuidas sotsiaalse katse käigus hakkasid inimesed piiksu peale püsti tõusma ainult sellepärast, et teised tegid seda - kordagi kahtlemata või endalt küsimata, miks nad seda teevad. Kui tihti oled Sa seltskonnas olles teinud midagi, mida Sa muidu ei teeks? No näiteks - Sa oled muidu karsklane ja ei pea alkoholist lugu, aga peolauas, kus kõik teised tähistavad veiniga, tabad end ühel hetkel ka pokaali kergitamast? Või hakkad suitsetama, sest kõik Su töökaaslased teevad seda ning Sa tahad ka osa saada sellest, mida suitsunurgas räägitakse? Või siis peale toekat lõunasööki tellid vastu tahtmist magustoidu ainult selleks, et Sul poleks ebamugav niisama istuda, kui kõik teised kooki söövad? Äkki oled aga kaasa teinud milleski, mis on Sinu jaoks täiesti ebaeetiline ainult sellepärast, et Sind ümbritsev ja Sinu jaoks oluline inimgrupp on seda teinud?
Mugandumine leiab aset siis, kui Sa oled ümbritsetud inimgrupist, kuhu kuulumise vajadusest on suurem ainult hirm sealt välja heitmise ees. Et läbi eristumise, saad Sa hukka mõistetud ja grupist välja heidetud.
Küsi endalt, millele oled Sa elu jooksul öelnud "jah" ainult sellepärast, et mitte saada hukka mõistetud või grupist välja heidetud? Neid asju on tõenäoliselt palju. Nii ühiskond toimibki!

Kõik need nähtused on osa meie argipäevast, vähemalt seni kuni me neid märkame ja teadvustame.

Mugandudes, sobitudes ja ennast pisendades on võimalik saada suurepäraseks lambaks. Ja alati on olemas karjus ja kari, kuhu mahub rohkem lambaid. Alati!

Kuuluvusvajaduse taga on sageli hirm jääda ihuüksi ja olla eraldatud. Nüüd küsi endalt, kui mitu sammu astud Sa iseendast kaugemale iga kord, kui Sa ennastkahjustavalt alandad, alaväärtustad või sunnid ennast tegema midagi, mis on Sinu jaoks tahtevastane? 
Kui Sa ei suuda üle astuda hirmust kuhugi mitte kuuluda, siis küsi endalt, mida Sa kardad rohkem - seda, et Sinu elust kaob mingi hulk inimesi või seda, et Su elu saab läbi enne, kui Sa üleüldse elama hakkad? Et kusagil kaasanoogutamise ja raamides istumise taustal saavad päevadest aastad ning inimkogemus saab selleks korraks läbi veel enne kui Sinust saab see, kelleks Sa saada oleksid võinud? 

Palju hirmsam on kaotada iseennast, kui neid, kelle jaoks oled Sa sobiv ainult hea ja mugava kaasanoogutajana, kes teab oma kohta ja ei kasva kunagi liiga kõrgeks.

Sina oled oma loos kõige väärtuslikum tegelane.
​
Palun ära unusta seda!