OOTA, AGA ÄRA KAUPLE ALLA!

Ma tabasin ennast eile ühe põneva vestluse käigus ütlemast midagi, mida olen pikka aega juurutanud iseendas ning mida tahaksin tegelikult jagada ka siin.

"Oota, aga ära kauple alla!"

Selle kummaliselt kõlava lause taga on tegelikult sügavam mõte ja võibolla on seda kõige lihtsam selgitada vägagi praktilise näite alusel.

​Oma loomuselt olen ma alati olnud väga kannatamatu. Kui ma midagi tahan, siis ma tahan seda kohe või veel parem - eile! Ja kui kohe ei saa ja õhtuks ikka veel pole kohal, siis homme enam ei taha. See kannatamatus on sageli viinud mu kohtadesse, kus oma olen hakanud iseendaga kauplema ja tingima ning teinud väiksemaid või suuremaid järeleandmisi selle osas, mida ma päriselt tahan. Sageli asendades siis unistuse, millegi kohe kättesaadava või jõukohasega. 

Ja kui ma ütlen "kannatamatus", siis tegelikult on selle taustal olnud veel ka kergelt masohistlik ennastsaboteeriv mõtte- ja käitumismuster, mis viis valikuteni, mis valmistasid mulle igasuguseid muid tundeid, peale ilu, rõõmu, naudingu ja kerguse, mida tegelikult tahtsin.

Lihtne kogemuspõhine minevikunäide naiste maailmast.

Tahan mina midagi uut ja ilusat. Lähen siis nii puhtjuhuslikult riidepoodi. Kohe uksest sisse astudes näen imeilusat kleiti, kleidi hind on kolmekohaline number. Minu sees käib väike jõnks aga ma otsustan siiski kleiti proovida - see on ju ometigi imeilus ja meeldib mulle kohe väga-väga-väga (olgu mainitud, et tavaliselt juba sel hetkel on mul teada, et lõige, tegumood ja kõik muu sobib täiuslikult). Vaatan siis edasi, leian veel mõned täitsa okei kleidid ja pluusid (oluliselt soodsamad, otseloomulikult) ning suundun kabiini. Jätan selle esimesena silma jäänud kleidi viimaseks maasikaks. Proovin ära hunniku asju, mis on täitsa okeid. Istuvad kenasti, on õiges suuruses, ma näen hea välja. Siis panen ma selga selle kleidi ja see on i-m-e-l-i-n-e! Kõik täiuslik ja tunne veel täiuslikum! Siis hakkab pihta sisedialoog - "kammoon, sul on vaja arved maksta, sööma peab, sul on piisavalt palju kleite, on sul seda ikka päriselt vaja, kus sa seda kannad jnejnejne". Ratsionaalne ajupoolkera otsustab, et okei - "seda kleiti ei osta, aga no midagi võid ikka endale lubada" - ostan teise kleidi, mis on neli korda soodsam. Võibolla teel parklasse hüppan läbi veel mõnest teisest poest ja teen läbi analoogse protsessi. Autosse istudes avastan, et olen kulutanud igasuguste okei asjade peale sisuliselt sama summa raha,  kripeldama on jäänud vaid seesama kleit, mida ma esimesena nägin ja juba sel hetkel tean ma ette, et pooled ostetud asjadest jäävad tõenäoliselt pikemaks ajaks kappi hinnasildiga rippuma.

Seda destruktiivset mängu olen ma endaga läbi mänginud aastaid!
Palju-palju aastaid ja ostetud ning ostmata jäänud kleite... enne, kui ma taipasin, mida ma tegelikult teen.
Ma kauplen alla!

Milles on siis õppetund? Kvaliteet üle kvantiteedi?
Jah, aga mitte ainult!

Las ma räägin Sulle "ära kauple alla" versiooni kleidiostust
(aga mainin juba ette ära, et ära jää kinni "ostmisesse" ja "kleiti").

Esiteks - poodi sisse astudes tead Sa tegelikult juba ette, millise hinnaklassiga kohta Sa suundud. Ära retsi ennast! Kui Sa just ei lähe muuseumikülastaja vaibis, siis ära mine kohta, kus Sa tead, et on asju mis võivad Sulle meeldida aga mida Sa endale kohe lubada ei saa. Kui Sa lähed ilunautleja või unistaja vaibis, siis lepi endaga konstruktiivselt juba enne kokku, et täna Sa suundud poodi eesmärgiga maad uurida, nautida ilu ja teha eeltööd - kas seal on üldse midagi, mis Sind ahvatleks.  Ning, et Sa oled valmis mõne sealoleva eseme endale sihiks seadma ja omalt poolt panustama, et sellega lähitulevikus poest välja astuda.

Kui Sa lähed eelmeelestatusega osta, siis tea oma võimeid. Tee enda jaoks selgeks, kui palju on Sul võimalik kohe praegu kulutada kergusega ja süümekateta. See on väga oluline, sest kui Sa ostad enda teenitud raha eest midagi, mis tekitab Sinus süümeka ja peale seda tunned kohe, et pead hakkama seda uuesti välja teenima - oled taas pisut teistsuguses aga endiselt destruktiivses enesesabotaazi mustris ( ja lisaks sellele veel puudust ltaasoovas energeetilises ringis ka).
Not a good place to put yourself!

Järgmisena - vali asju, mitte hinda. Sa ei osta ju ometi midagi ainult sellepärast, et see on soodne! Väärtusta ennast rohkem! 
​Kõik mida Sa elus soetad, kasutad, saavutad või lood peaks baseeruma Sinu tahtel ja tundel, mida see Sinus tekitab, mitte sellel, et see on lihtne, kergesti kättesaadav, odav või nõuab väikest pingutust!

Vali välja see, mis Sulle meeldib ja hinda vaata alles siis, kui oled veendunud selles, et see on miski, mida Sa tahad, mis tekitab Sinus selle hea tunde, mis Sulle meeldib ja sobib. Sulle, mitte kellelegi teisele! Tahta midagi lihtsalt sellepärast, et see on ajakirja kaanel, ei ole tahta midagi iseenda pärast!
Vali alati see miski, mis paneb Sind tundma ilusama (paremana, ägedamana või whatever muu plussmärgiga tunne, mida Sulle tunda meeldib), kui poodi sisse astudes! 

Siis teed Sa otsuse!

Ja alles siis vaatad Sa hinda. 

Ja kui sel hetkel, kui Sa näed hinda ja miski Sinus jõnksatab ning Sa tajud, kuidas mingi osa Sinust hakkab kauplema, teed Sa pausi ja küsid endalt, kas see on miski, mida Sa päriselt tahad... miski, mis tekitab Sinus selle tunde, mida Sa tunda tahad? Kui see on miski, mida Sa tahad lihtsalt hetkeemotsiooni ajendil või igavusest või emotsionaalse tühimiku lappimiseks, siis don't buy it, don't do it. Kui Sa ikkagi endiselt päriselt päriselt tahad seda kleiti, sest Sa tunned ennast nii super-über ilusa ja ägeda ja imelisena selles, siis jää oma otsusele kindlaks. Julge öelda ei kõigile odavamatele "okei" alternatiividele - kõikidele "nii soodsatele" ja "praktilistele" valikutele - ning jää kindlaks sellele, mida Sa tahad. 

Nüüd, kui Sa saad, siis mine ja osta see kleit kerguse ja rõõmuga. Naudi juba hetke, mil Sa kleidiga kassasse suundud ja saad raha millegi nii ägeda vastu vahetada. Võin kinnitada, et nii naudid Sa palju enam ka seda, mida oma raha eest said!
Ja püsid muuhulgas ka külluseringluses. Hea koht, kus olla!

Kui Sa aga ei saa hetkel osta 150 eurist kleiti, sest Su pangaarvel on ainult 85 eurot... Mida Sa siis teed? Ratsionaalselt ei ole ju võimalik osta 150 eurost kleiti, kui Sul ei ole nii palju raha. Ja oletame, et Sul pole ka rikast meest (või naist või isa või ... kedaiganes), kellele helistada ja lisavahendeid küsida. Nii tahaks ju! Nii palju aega ja energiat on juba kulutatud ja niiii väga tahaks midagi uut ja ilusat. Ostaks selle 30 eurose okei kleidi, äkki? Ja võibolla selle 25 eurose pluusi ka, sest äkki on mul kunagi ka seelik, millega seda kandma hakkan? Aga võibolla need püksid, mis oleksid ideaalsed kui ma neli kilo alla võtaksin - need on ju praegu poole hinnaga?

Jah, Sa võid sel hetkel teha hunniku poolkõvasid valikuid!

Või siis... Sa kõnnid minema!

Hea ja kerge tundega, sest Sa tead, et kui täna on Sul eelarves 85 eurot, siis poed on avatud ka homme. Kleit on alles ka homme. Raha on alati ringluses. Sa tuled ja ostad selle, mida Sa päriselt tahad siis, kui Sul on vajalik summa koos! Sa ei lähe minema vinguvas puuduseenergias ja ohvrirollis, vaid sirge seljaga, sest Sa tead, et kui Sa midagi päriselt tahad, siis Sa selle ka saad. Kas siis peale väikest Sinupoolset panust (näiteks vahetades midagi mis Sul on ja mida keegi teine tahab/vajab raha vastu, mida Sa vajad, et see omakorda vahetada millegi vastu mida Sina tahad) või ootamist. Sest usu mind - kui Sa kõnnid õiges vaibis sealt poest välja, siis palju kiiremini, kui Sa aimatagi oskad, tekib kusagilt täiesti ootamatult see vajalik lisaraha (või algab homsest ootamatu soodukakampaania) ning endalegi arusaamatult tabad Sa ennast järgmisel hetkel juba selle kleidiga poest välja astumas!

Nagu Sa ilmselt juba aru said, ei ole selle jutu sisu üldse kleitides. Kleidid on lihtsalt väga hea lihtne ja maine näide sellest sisemisest kauplemisest, mida me oma kannatamatuse ja masohistlike ennastsaboteerivate mustrite tõttu igapäevaselt teeme. Ja mitte ainult asjade, vaid ka inimeste, olukordade, eesmärkide, soovide ja unistustega. Kui miski tundub kohe liiga suur või kättesaamatu, siis palju lihtsam on alla kaubelda ja leppida millegi nö poolkõvaga tegelikult juba eos ette teades, et see valik ei paku meile seda, mida me tahame või vajame.

Isegi siis, kui valik on kvantitatiivselt nii palju rohkem, kui see üks "kleit". Eriti destruktiive on see, kui poest lahkudes märkad, et oled tegelikult kulutanud sama raha aga asjadele mis on "okeid" selle asemel, et võtta see üks miski, mida sa päriselt tahad! 

Jättes kõrvale kleidid ja raha, on loo moraal selles, et ära kauple oma soovide ja vajaduste osas alla!

Julge valida see, mida Sa päriselt tahad ja kui Sa ei saa seda kohe, siis ära asenda seda hunniku muu träni või poolkõvade inimeste-olukordadega, vaid julge oodata ja panustada ning usaldada elu magicut.

Ja usu mind - Sa naudid seda kleiti rohkem kui Sa arvatagi oskad, kui Sa ta ka mõned hetked hiljem rõõmu ja kergusega raha vastu vahetad. Ja tead mis - kui Sa panustad omalt poolt kleidi saamise protsessi veel ka energiat (loovalt siis), siis võib sellest saada Sinu jaoks lausa lemmikkleit!


​
Oota, vajadusel panusta ja ära kauple alla!