PAAR MÕTET HIRMUST JA ARMASTUSEST

Ei ole paremat aega, kui nüüd ja praegu, et rääkida hirmudest! Jälle!
​Teisisõnu - mis oleks siis, kui täna on see imeline päev, kus Sa lõpetad lõplikult hirmu valimise?

Üks erakordselt äratav taipamine on see, kui Sa mõistad kui paljud Su valikud on varasemalt olnud ajendatud hirmust. Ja kuidas on hirmu najal tehtud valikud loonud juurde hirmu, mis on omakorda taasloonud... hirmu! 

Kui hirm on baasemotsioon ja miski, mida Sa maailma välja kiirgad, siis see, mida maailm peeglina vastu pakub, on veel rohkem hirmu! Ja nii hirm kasvab. 

Ma arvan, et viimaste kuude sündmused on parim näide sellest, mida üks hästi promotud mäng baashirmudega maailmas ja inimeste eludes korda võib saata.

Muide, hirm on ka peamine põhjus, miks Sa teinekord loobud valimast. 

"Mis siis, kui ma teen vale valiku?"
"Mis siis, kui ma jään valimisega hiljaks?"
"Mis siis, kui ma kaotan midagi olulist?"
"Mis siis, kui kõik päriselt muutubki?"
"Mis siis, kui ma ei meeldi enam kellelegi?"
"Mis siis, kui kaob kõik mulle tuttav ja mul ei ole enam kontrolli oma elu ja selles toimuva üle?"

Variatsioone on palju, aga taustal on alati hirm. Nüüd, kui Sa loobud valimast, siis valitakse Sinu eest. Pea meeles, et kui Sa seisad ristmikul ja ei suuda otsustada kuhu edasi minna, siis ristmikul seismine on selles hetkes Sinu valik. Kui keegi teine tuleb ristmikule ja veenab Sind väga adekvaatsete argumentidega, et tema tee on õige tee ning peaksid minema ilmtingimata sinna, kuhu suundub tema (isegi, kui Su sisemine kompass pasundab, et see mida Sa tahad on vastassuunas) ja Sina siis tubli inimesena ei julge öelda "ei", siis kelle valik edasine tegelikult on?

Iga kord kui Sa ütled, et Sa oled ristmikul ja Sa ütled, et Sa ei tea mida valida, siis tegelikult Sa juba tead, aga lihtsalt ei julge. See on muide päris vabastav ausus enda suhtes.

Kui Sa valid selle, mis on mugav või hea kõigi teiste jaoks Sinu ümber, siis pea meeles, et vastutad nende, mitte iseenda valikute eest ja see vastutus võib teinekord tunduda parajalt ebaõiglase karistusena. Ja kui Sa sööd võõraste valikute põllul kasvanud vilju, võivad need päris kibedalt maitsta. Ja teed, kuhu teised (või Sinu enda mustade stsenaariumite ja heade argumentidega varustatud ellujäämisele orienteeritud inimmõistus) on veennud minema, viivad väga harva kohtadesse, mida Sa päriselt naudid.

Hirm ja hirmu najal tehtud valikud on need, mis põhjustavad meile valu ja kannatusi. Mitte keegi teine, elu, maailm või mingi planeetide seis, vaid meie enda valikud ja lähtepunkt, millest me neid teeme! See on tegelik vastutus!

Hea uudis on see, et duaalne maailm - vahel peabki ära käima päris mitmes kohas, kus kohe üldse ei meeldi, vähem või rohkem kannatama, taluma võõraste viljade kibedat maitset ja tundma ebaõiglust, et saada aru, mida Sa siis tegelikult tahad.

Sellest on palju räägitud, et läbi selle mida Sa ei taha, ei saa luua seda mida Sa tahad. Küll aga saab läbi vastandite kogeda taipamist selle kohta, mis on Sinu jaoks päriselt hea ja mis mitte. Nüüd, kui see selgus on olemas, on Sul vaja kahte asja - julgust ja armastust! Paras ports mõlemat ja oledki teel ihaldatud vabaduse poole.

Vabadus kaasneb julgusega vastutada täielikult oma edu ja ebaedu, oma rõõmu ja kannatuste, oma tõusude ja mõõnade eest. Oma hinnangute, oma tunnete ja selle eest, mida Sa maailma välja kiirgad (ja siis ka vastu võtad). Vabadus tähendab ka julgust käia teed üksi ja minna sinna, kuhu teised ei ole valmis või ei julge järgneda.

Kõige paradoksaalsem on see, et hirmu valikud on ainsad valikud, mida meid ühiskondlikul tasandil on õpetatud tegema. Huvitav, kas võib olla, et ühiskondlikul tasandil ei tahagi keegi, et inimolend õpiks juba lapsena vabaks jääma ja vabana elama?!? Sellest, mis kvalifitseerub "vandenõu teooriate" kategooriasse, mõni teine kord, aga... see, et meile on või ei ole midagi õpetatud, ei tähenda seda, et me ei saaks midagi nüüd ja praegu õppida, ümberõppida või lihtsalt meelde tuletada.

Hirm ja armastus on sama skaala kaks äärmust. Kui meid õpetatakse kartma surma, muutust, millegi või kellegi kaotamist, pettumust, häbi, valu, hukkamõistu, eraldatust jne-jne-jne, siis kui paljusid meist on õpetatud armastama? Nagu päriselt armastama, tingimusteta? Ennast, oma elu, kohta kus me oleme, inimesi enda ümber ning kõike, mida me teeme ja loome? 

Kui ma olin väike, siis mulle õpetati kolme liiki armastust (ja enamus neist olid seotud valumustritega) - vanemate armastus lapse vastu, tinglik armastus mida jagatakse paarisuhetes ja armastus isamaa vastu. Ja tead mis - kõigi kolme armastuse taga oli tegelikult hirm! Hirm valmistada pettumust oma esivanematele ja mitte olla nende armastuse vääriline. Hirm olla mitteaktsepteeritud või kõrvaleheidetud partneri poolt, keda kartsid kaotada (sest ma arvan, et me kõik oleme vähemalt mingil hetkel oma elus läbi teinud "üksiolemise kartmise ja läbi inimsuhete selle hirmu eest põgenemise" staadiumi). Isamaa armastus on minu jaoks alati kuidagi väga võõras olnud - ma ei osanud armastada riiki, süsteemi või sümboolikat, küll aga oskasin ma juba pisi-pisikesena armastada maad, loodust ja erinevaid elukaid, kellele see planeet koduks on. Armastada ilma, et keegi oleks seda mulle õpetanud.
Kui ma vaatan tagasi oma elule, siis just see oligi minu jaoks päris esimene tingimusteta armastus, mida ma mäletan. Armastus lillede, puude, mere, tähistaeva, kivide ja loomade vastu.
Armastus ja imetlus mitte midagi vastu ootamata. 

Ja ma arvan, et meis kõigis on olemas see baasarmastus. Lihtsalt hetkel, mil inimolend otsustas, et ta on üle loodusest ning hakkas pidama end eraldiseisvaks üksuseks, mis võib allutada looduse (ja kõik loodu) oma tahtele, unustas ta ka ühenduse selle kõige olulisema baastundega. Ühenduse unustamine ei tähenda aga selle kaotamist! See on alati ühe sammu, ühe valiku kaugusel.

Nüüd hea uudis on see, et kui Sa näed hirmu-armastuse skaalat, vaatad ausalt otsa oma reaalsusele, tuletad meelde selle tingimusteta armastuse tunde, siis saad endalt küsida, kas hirm on ikka kõige parem võimalik valik?

Kui Sa otsustad valida ühenduse selle kõige olulisema baastundega, siis saad Sa hakata tegema hoopis teise kvaliteediga valikuid. Sa saad hakata kasvatama endas tunnet, mida hakkad kiirgama kõikjale enda ümber ning mis kannab ja puudutab kõike, mida Sa teed ja lood. Ja tead mis - siis saab armastus olema ka see, mida maailm Sulle vastu peegeldab. Ja täpselt nii nagu hirmugagi, oskab armastus elada, kasvada, ennast taasluua ja ümber sündida.

Kui Sa tuletad meelde oma algse ühenduse armastusega, siis on Sul igas hetkes võimalik seda valida. Ka imepisikestes asjades - mida Sa sööd, kuidas Sa riietud, millise pilguga ümbritsevaid vaatad, kuidas lilli vaasi paigutad või e-maili saadad. Need pisikesed valikud viivad Su suuremate ristmikuteni, kus Sa saad juba omakorda targa südamega valida need tundmatuna tunduvad teekonnad, mis taasloovad armastust Sinus ja kõiges Sinu ümber. 

Armastuses ei ole hirmu - ei ole ohtu, ei ole kaotusi, ei ole valu - on ainult tunne, mis taasloob ennast pidevalt uuel kujul ja moel. 

Kõik on võimalik ja Sa usaldad - ennast, tunnet, elu ja seda, mida või keda Sa armastad.

Ja siis saabub vabadus.