PRÜGIKASTILILL, SASSIS TOAD, ÕHTULEHE ARTIKKEL JA "MIDA TEISED MINUST ARVAVAD"

Ma tahan Sulle rääkida ühe loo. Sellise, milles võibolla tuleb ka Sulle midagi tuttavlikku ette.

Alustan siis algusest. Mitte päris päris algusest, aga selle lühiloo algusest.

Tegin pühapäeval koeraga ühe pikema jalutuskäigu metsas ning läbi hoovide koju kõndides, jäi mu pilk pidama ühel naabermaja prügikastide kõrvale tõstetud potilillel. Selline suur ja elujõuline, ent (nagu hiljem selgub) piisavalt raske, et ta prügikasti tõstmiseks oleks ikka korralikku mehejõudu tarvis läinud. Minu esimene ja täiesti automaatne mõte oli see, et kammoon - nii ilus lill, miks peaks keegi ta õue surema jätma! Ja mul on ju kontoris tema jaoks piisavalt palju ruumi ja valgust. Mõeldud ja otsustatud - viin koera koju ja tulen korjan ta autoga peale. Oli ju näha, et ta polnud esimest päeva seal õues.

Koduteel jagasin oma ideed ka paari lähedase inimesega, kes koputasid mu "ratsionaalsele mõistusele":

"Elena, kas Sa päriselt kavatsed prügikasti kõrvalt asju üles korjama hakata", "Asjad ei ole ju nii halvasti, et Sa endale ise lille osta ei saa", "Sul on piisavalt palju lilli", "Kui Sul on nii väga lille vaja, siis ma võin Sulle ju kinkida", "Miks pead Sina teiste prahti endale korjama", "Mõtle, äkki tal on mingi haigus juures"...

Umbes kümneks minutiks kaotasin ennast mõtetesse - et äkki tõesti... poleks vaja. Poleks õige teiste prügi üles minna korjama. Äkki keegi teine võtab ta ära või omanikul hakkab hale...

Ja siis mulle turgatas - nii nagu keegi oli selle lille kas tõstnud välja surema või lootuses, et keegi ta enne ära külmumist leiab ja enda hoole alla võtab, visatakse tänavale ka üleliigseks muutunud loomi ja tegelikult ka inimesi. Nagu prügi. Ja see, kui ma selle lille sealt peale võtan ja tööle viin, ei ütle minu kohta pooltki nii palju, kui selle inimese kohta, kes ta sinna tõstis. Ju olid tal omad põhjused ja arusaamad ning antud loo kontekstis polegi see tegelikult üldse oluline.

Nii ma siis istusin autosse ja lootsin, et ehk läheb õnneks ja lill saab autosse tõstetud suurema publiku ja tähelepanuta. Maja ees, kus varem polnud ühtegi hingelist, oli ühtäkki üks mees autot puhastamas, teine prügi välja viimas, vanem naisterahvas koera pissitamas ning kaks noort kärudega emmet elust ja ilmast lobisemas. Esimene mõte oli - läks ära ja tuleks pimedas tagasi!
Ja alles peale seda, kui ma oma autoga otsejoones prügikasti ette olin sõitnud ja hirmus raske poti autosse lohistanud, turgatas mulle - aga mida need inimesed minust nüüd mõelda võivad!?!

Seda, ilma naljata - mitmekümnekilost - lille teisele korrusele kangutades oli mu ainus mõte, et nonii - mis see õppetund siin siis nüüd on!!! Tuppa ta sai, kastetud, kasitud ja väetatud. Jääb elama! Palutud õppetunni sisu koorus aga lahti mõnevõrra hiljem.

Kuna ma tegelesin nädalavahetusel puhkamise, looduses olemise ja potilillede kaaperdamisega, siis ilmselgelt polnud mul aega kodus koristada. Arva ära - mis oli mu esimene mõte, kui pühapäeva õhtul otsustas üks mu hea sõbranna ootamatult läbi astuda! Pekki küll - toad on nii sassis - mida ta küll mõelda võib!?!

Täna on juba esmaspäev. Ja kerge kurguvaluga ärganuna ei olnud mul täna mingit huvi juukseid sirgendada, ennast kenasti meikida või riideid hoolikalt sobitada. Alles päeva teises pooles, ülerahvastatud Olerexis järjekorras seistes, tabasin end mõttelt, et huvitav - mida küll kõik need inimesed minust mõelda võivad!!!? 

Mõned tunnid hiljem sain meili - ammu Õhtulehele antud intervjuu on nüüd avalikult ilmunud. Ehkki endale omaselt olen ma selles vestluses taas olnud võibolla natuke liiga aus ja otsekohene ning ilma pikema eel- ja järelinfota tunduvad mõned asjad seal pisut ... teistsugusena, kui kahetunnises tervikkontekstis... olin ja olen ma sellega artikliga okei. Lihtne lugemine ja ehk kõnetab kedagi.

Otseloomulikult olin ma eriti okei enne, kui see päriselt avalikuks läks.
Sest... MIDA KÜLL INIMESED NÜÜD MINUST ARVATA VÕIVAD!?! 

Oot, aga mida siis inimesed minust ikkagi arvata võivad?

Et ma ei olegi üldse täiuslik? Et ma olen rumal? Et ma olen paks ja kole? Et ma olen saamatu? Et ma olen halb inimene? Et ma ei tea millest ma räägin? Et ma mängin täiega ägedat, et saada tähelepanu... ja tegelikult ei ole? Et ma olen nii vaene, et varastan prügikasti kõrvalt lilli? Et ma olen kohutavalt räpane ja lohakas? Et ma olen tohutult sünge ja depressiivne inimene ning ei tule üldse oma eluga toime? Et ma olen mingi ebanormaalne ja imelik? Et ma elan "valesti", näen välja "valesti", arvan "valesti" ja üleüldse olen "vale"?

Umbes nii jah ja kindlasti veel midagi, mille peale ma lihtsalt kohe praegu ei tule! 
Olgu kuidas on, aga väga tihti arvab mingi hääleke minu peas ka kõike eelmainitut ja enamgi boonuseks veel! 

Tulles aga tagasi arvamuste ja selle juurde, kui oluliseks me sageli peame teiste arvamust endast.
Kui tihti me jätame midagi tegemata kartes kellegi kriitikat või halvakspanu? 

Ma arvan, et inimesed arvavad koguaeg neid ümbritsevatest ja ka võhivõõrastest inimestest midagi. Kõige rohkem aga iseendast! Ma arvan, et peaaegu kõigis olukordades, kuhu on kaasatud teised inimesed, tegelevad kõik osapooled sisemise ennustamisega - "mida küll teine või teised osapooled minust arvata võivad, millise mulje ma jätan?" Ja enamuse kordadest ei arva nad midagi, sest nad on liiga ametis täpselt samasuguse sisedialoogiga, et isegi märgata toimuvat!

Räägitakse, et teised on meie peeglid. Aga ainult puhas peegel peegeldab moonutusteta peegeldatavat objekti või subjekti! Kas kõik peeglid meie ümber on ikka alati täiesti kristallselged?
​
Mida ma aga olen täheldanud, on paradoks, et mida rahulolematumad me iseendaga oleme, seda rohkem me ka arvame teiste kohta. Ja seda rohkem kriibivad meie hinge ka teiste sageli hoolimatult õhku visatud väljaütlemised. 
Veelgi enam - kui meie sees on kohe eriti palju viha ja valu, millega me ei oska kuidagi toime tulla, siis hakkame me ka avalikult oma arvamust avaldama. Ikka nii, et teised sama tunneksid! 

Ma arvan, et on okei vahepeal elutervelt hoolida sellest, mida meile olulised inimesed arvavad.
Ma arvan, et on oluline vastu võtta objektiivset kriitikat neilt, kelle poole pöörduksime me ka nõuande järele ning eristada eelmainitust selgelt subjektiivset solki, mida keegi lihtsalt peab umbisikuliselt kuhugi välja kallama. Arvamused on alati subjektiivsed. Sellepärast neid nimetataksegi arvamusteks! Ning arvamused ütlevad alati arvaja kohta palju rohkem, kui subjekti kohta, kelle suunas mingi arvamus teele pannakse.

Ja ma arvan, et on okei kodutuid potililli prügikasti kõrvalt üles korjata. Ma arvan, et on okei, kui toad ongi vahepeal täitsa sassis... enne, kui nad korda saavad ja ma arvan, et on okei olla aus ja ehe ning rääkida ka mitte kõige ilusamatest asjadest ausalt ja vahetult.
Ma arvan, et kõige rohkem okei on mitte jätta midagi tegemata lihtsalt sellepärast, et keegi kusagil võib midagi arvata!

Ja ma arvan ka, et on okei, kui kõik ei õnnestu alati ideaalselt (loe: nii nagu sai planeeritud) ning kaetud täiusliku instafiltriga.

​Arvaku siis keegi, mida iganes õigeks peab :)