RÕÕM ON PARIM TERVENDAJA

Sattusin täna ühe hea tuttavaga pikemalt vestlema tervenemisest.
"Küll on hea, et inimesed on ette võtnud selle raske, valusa ning aega ja pingutust nõudva protsessi".

See lause jäi kõlama!
Paljuski seetõttu, et mulle on endale seda õpetatud ning ma olen selle ka reaalsuseks elanud.

☼

Aga saab ka teisiti.
Mitte alati ja võibolla mitte kohe, aga saab.

Elu (ja sealhulgas ka tervenemine) on tegelikult palju lihtsam,  kui me lõpetame selle keeruliseks muutmise.
Nii vähe, kui võimalik ja täpselt nii palju, kui vajalik - see on võti.
Ükski kirurg ei lõika rohkem, kui hädavajalik. Sama lugu on emotsionaalsete haavadega - ajaviiteks ei ole mõtet lahti kiskuda seda, mis juba orgaaniliselt kokku kasvanud või kasvamas.

Eriti aktuaalne on see kõiges mis puudutab keha - keha on tark ja oskab suurepäraselt endaga toime tulla,
kui just kartliku mõistusega varustatud üliagar inimolend innukalt sekkuma ei kipu.

Lisaks erinevatele teraapiatele, tehnikatele, ravimitele ja protseduuridele on olemas veel üks imeravim:
 RÕÕM!

☼

Rõõm tervendab!

☼

Mäng tervendab keha,
Naer tervendab mõtteid
ja rõõm tervendab hinge.

☼

Nii lihtne ongi.
Ja kui Sa vaatad väikeseid lapsi (selliseid, kellele pole veel selgeks tehtud, kui keeruline ja raske kõik siin inimeste maailmas "päriselt" on), siis näed väga selgelt, kuidas mäng, naer ja rõõm teevad imesid nii halva tuju, pettumuse kui ka marraskil põlvega.

☼

Meie - suured täiskasvanud - ei ole tegelikult kuigi erinevad väikestest lastest.
Peamine erinevus seisneb kogemuse ja koormaga kaasnevas raskuses ning kusagil teekonnal kaotsi läinud süütuses, usus ja lootuses.

☼

Mäng. Naer. Rõõm.

Ja mis kõige hullem - mingeid eelduseid pole - need kõik on kättesaadavad kohe ning on täpselt ühe valiku ja otsuse kaugusel.
Mitte midagi välist pole vaja.
Pole vaja ka midagi saavutada, kuhugi jõuda, kellekski saada ega midagi omada.
Ilusad asjad, mugavused ja teised inimesed on sageli abiks - koos on ikka parem mängida, naerule meeldib seltskond ning rõõm kasvab jagades.
Aga alustada saab ka üksi.
Täna. Kohe ja praegu.
Ka marraskil põlve, muremõtte, riivata saanud ego või "haavatud hingega".

☼

Väikesed ja lihtsad asjad, eks!
Ära neid päris ära unusta kogu virr-varris ning elu (ja ka tervenemise) tõsiselt võtmise keerises.