ÜKS PUU, IGA ÕIS UNIKAALNE

"Üks puu, iga õis oma nägu.
Ja see ongi PEREKOND."


See oli esimene mõte, kui lillepoes seda tegelast nägin.
Selles osas ei tasu püanti oodata - sama lille ma täna enda emale ka kinkisin!


Küll aga on tänane emadepäev tekitanud minus mitmeid erinevaid tundmuseid, pannud minevikku tagasi vaatama ning pakkunud ohtralt taipamisi.

See emadepäev on erinenud kõigist varasematest.
Viimaste aastate läbielamised on meid kõiki muutnud ning muuhulgas on minu enda väikesest ja supernunnust pojast saanud ühtäkki identiteedikriisis pubekas, kes ei joonista enam emale ilusaid kaarte ega taha enam samale pildile jääda. Rääkimata siis muudest traditsiooniks kujunenud tegevustest, mis meid temaga varasemalt ühendasid.
Ühtäkki on minu väikesel lapsel juba "oma elu".

Ja uskumatu, kuidas selles kohmakas ja kohati väga arusaamatult käituvas, aga erakordselt õrnahingelises tüübis näen ma nõnda palju ennast. Küll 20 aastat nooremat ennast, aga ikkagi - ennast.

Kõik on muutumises ja sellised hetked peegeldavad hästi evolutsiooni. 
Nii endas, teistes, kui ka peres tervikuna.
Väikestest lastest saavad ühtäkki pubekad ja nendest, kes olid ise alles mõned kümnendid tagasi pubekad, on ühtäkki saanud lapsevanemad pubekatele. Lastest saavad täiskasvanud, täiskasvanutest vanemad ja vanematest vanavanemad. Ring saab täis ja algab taas.

Mulle meenus täna laua taga istudes ning oma ema ja õde jälgides minu lapsepõlve suurim igatsus - perekond, kuhu ka mina sobiksin, kuuluksin ning oleksin tingimusteta vastu võetud.
Ja kõik need korrad, kui tundsin ennast kõrvalejäetuna ning tituleerisin ennast perekonna mustaks lambaks (mille tõestuseks on mul tänaseni isegi asjakohane pross veel alles!).

Ma ei suuda vahel ära imestada kuidas on võimalik samu inimesi vaadata hoopis teistsuguste silmadega.
Ja kui naljakas on üha uuesti ja uuesti taibata, et päriselt ka - kõik, millest kunagi unistanud oled, on koguaeg siinsamas käeulatuses olemas ja ootamas.

Elu muudab ning teadupärast kriisid, läbielamised (+ teadlik töö lapsepõlvetraumade ja peresüsteemis korduvate mustritega) ja ajas kasvav kogemustarkus ühendavad hoopis uuel moel neid, kes niigi omavahel seotud.

Täna, kuulates oma ema ja õde arutlemas filosoofilis-ideoloogilistel teemadel, sain aru kui "minu inimestega" tegelikult tegemist on.
Jah, mina sõnastan oma vaateid teisiti ja lähenen asjadele hoopis teisest perspektiivist, aga meid ühendavad samad ideaalid ja väärtused.
Omal individuaalsel moel näeme me samu sotsiaalseid probleeme ning ühiskondlikke valukohti ning meis kõigis elab mässaja, kes tahaks teha teisiti - luua muutust. Näha tulevikku õige pisut paremas maailmas.

Ja meis kõigis on palju armastust.
Me väljendame seda küll kõik väga erinevalt ning sageli liialt palju sõnu kasutamata, aga taipamises, kui palju armastust ühes peres tegelikult tugevate individuaalsete arvamuste ja kohati vastanduvate seisukohtade taustal voolab, on suur väärtus.

Sellest, kui ma esimest korda süsteemse pereteraapia koolitusel genogrammi joonistasin ning perekonstellatsioonide maailmaga kokku puutusin, on tänaseks möödas juba seitse-kaheksa aastat.
Naljakas, kuidas vahel läheb vaja üht kollaste õitega krüsanteemi-laadset lillepõõsast ja kohalolevat aega oma perega, et mõista sügavaimal sisemisel tunnetuslikul tasandil, milline lahutamatu unikaalsuste tervik üks pere päriselt ikkagi on.

Perekond ongi nagu üks suur-suur lillepõõsas.
Kõik õied on sama masti ja moodustavad ühtse terviku, aga sõltumata sellest, et neid toidavad samad juured - igaüks neist on täiesti oma nägu ja tegu.

On miski, mis kõiki õisi ühendab ja miski, mis muudab igaühe neist lähemal uurimisel täiesti unikaalseks.

Ja kui vaadata tervikut koos kõigi õitega eraldi, ei olegi enam väga vahet kuidas keegi armastab -
oluline on see, et armastus on kohal.
Sest muidu poleks ei õit, ega ka põõsast.
​
Perekond on oluline.
Ja mitte ainult emadepäeval, vaid igal päeval ja vahel öösel ka!