VÕIDUJOOKS VALGUSELE

Minu teekonnal on mul olnud au läbi aastate kohtuda sadade, kui mitte äkki juba tuhandete väga ägedate ja teadlike inimestega. Tendents, mida viimastel aastatel eriti tugevalt olen märganud, on võidujooks valgusele. Teisisõnu võistlus, mille võidab see, kes esimesena ja kõige kirkamalt valgustub. Olen sel teemal pikemat aega väiksemates seltskondades sõna võtnud, täna juhatas aga miski mind selle pisut vastuolulise postituse kirjutamiseni.

Alustuseks on valgustumine minu jaoks väga naljakas sõna. Meie emakeel on nii põnev ja mitmekülgne ning kuna ma olen visuaalne inimene, siis sageli kui keegi valgustumisest räägib, jookseb minul silme ees video sellest, kuidas keegi või miski muutub valguks. 
Inglise keeles kasutatakse sama protsessi kirjeldamisega ka teist, minu meelest isegi sobilikumat terminit - "awakening" ehk siis teisisõnu ärkamine. Et protsess, mida erinevate terminitega kirjeldatakse on oma sisult sama, siis mind kõnetab "unenäost ärkamine" märksa rohkem, kui "valgustumine".

Mis siis valgustumine või ärkamine õigupoolest on?

Alustaksin sellest, mida valgustumine (ehk siis ärkamine) ei ole. Valgustunud inimene ei ole see, kes oma saavutustest kõige valjemalt räägib, valgustumine ei võrdu väga paljude ja võimalikult kallite koolituste läbimisega, valgustumist ei saa mõõta pühitsuste, diplomite või kellegi guru heakskiiduga. Ka väga vinge ekstrasensoorse ande avamine või avastamine ei võrdu sugugi  ärkamise või teadlikuks saamisega. 

Buddha võttis kunagi oma õpetused kokku "vabanemisena kannatustest". Vabanemisena inimmõistuse poolt loodud kannatustest. Teisisõnu on ärkamine ehk teadlikuks muutumine sügav sisemine protsess. Selleni võib jõuda läbi erinevate praktikate ning teiste teadlike inimeste toetusel, aga unenäost saad päriselt üles ärgata ainult Sina ise. Ning sageli selleks, et miski Sinus päriselt selle klõpsu ära teeks, peab Su eluline olukord muutuma teinekord vägagi kannatusterohkeks. Olgu siinkohal mainitud, et olen kuulnud ka eranditest.

Sa võid olla aastaid mediteerinud, õppinud, lugenud ja end koolitanud, aga kuni Sa ikka veel samastad end oma egoga ning lased oma mõtetel ja emotsioonidel end juhtida, pole Sa päriselt teadlikuks saanud. Saanud teadlikuks sellest, kes tegelikult elab Sinu kehas. Sellest, kelle tööriistaks siin selles füüsilises ja illusoorses maailmas on mõistus ja keha, milles Sa elad. Minu jaoks võrdub ärkamine vabanemisega vanglast, mille me endale (õigemini, millesse tuhandeid aastaid on panustanud ka ühiskond ning meie esivanemad) oma mõtete ja emotsioonidega loonud oleme. Valgustumine, ärkamine või teadlikuks saamine ning vabadus on kaks asja, mida ei saa leida kusagilt välismaailmast, need peavad leidma aset Sinu enda sees.  

Kui Sa oled leidnud ja loonud ühenduse selle ajatu ja kõigega ühendatud surematu endaga ning õppinud jälgima oma emotsioone ja mõtteid nendega samastumata, oled mõistnud, et see elu siin on vaid üks mäng paljudest, mida Sa oled juba mänginud ning võimalik, et mängid ka tulevikus, siis kaob hirm ja vajadus kellegiga võistelda, ennast võrrelda, mingitesse normidesse sobituda ja võidelda. Kaob ka hirm kaotada ning hirm mängu lõppemise (ehk surma) ees - sest Sa mõistad, et kui Sa soovid, siis saad alati mängida uuesti. Sa hakkad üha enam nägema ja tajuma end sellena kes Sa päriselt oled ning siis saad oma elutervet ego kasutada oma rolli võimalikult kvaliteetseks mängimiseks selles elus. Sa ei ole enam piiratud normidest, hirmudest, standarditest ja välismaailma peegeldustest ning mõistad, et kodu ja kõik, mis päriselt oluline, asub väljaspool mängulava. Et Sul on olemas kodu väljaspool seda füüsilist ruumi, mida koduks nimetad.

Kui vähemteadlike inimeste seas võidab endiselt see, kes surres kõige rohkem kõige kallimaid asju omab või siis see, kes kõige edukamalt seatud standardid ja ühiskondlikud normid täidab, siis tegelikult käib ka vaimses maailmas samalaadne mõõduvõtmine. Kes näeb paremini, kes teab rohkem, kes on valgustunum, kelle õpetus on õigem, parem või tõhusam, kelle kliendid on arenenumad jne-jne-jne. Ja ego saab toitu juurde! Taaskord - ei üldista! Paljud väga teadlikud inimesed jagavad oma teadmisi, nägemusi ja õpetusi suurel laval ning ajendatuna millestki palju sügavamast ja suuremast, kui egoistlik soov kedagi üle trumbata, kellestki parem olla või kellestki rohkem teenida.

Aga kas kellegi valgus saab olla kunagi eredam, kui kellegi teise oma? Milline on valgustumise mõõdupuu? Kellele on antud voli seda hinnata? Ning kuidas saab üldse hinnata või mõõta mõõtmatut? Kuidas saab võistelda olemises?

Kui me aktsepteerime seda, et ärkamine illusoorsest unenäost ning egoga-samastumisest on sügavalt individuaalne ja sisemine protsess, mis sageli ei leia aset mugavustsoonis, siis kuidas üldse saab keegi teine väidetavalt juba valgustunud inimene seda kõrvalt hinnata? Kas kellegi teekond saab üldse kunagi olla identne kellegi teisega? Ja kuidas me saame kahte olemist võrrelda läbi olemise silmade, kus mingit võrdlust toimuda ei saa?

Mina tunnistan, et olen seda mängu kaasa mänginud. Mitmeid aastaid tegelikult. Oli aeg, kus minagi olin korralik "vaimleja", kes käis koolituselt-koolitusele, kursuselt-kursusele otsides sealt midagi, mida sealt leida polnud võimalik.

Mulle on korduvalt "sügavalt valgustunud" inimesed öelnud, mida peab tegema, kus peab käima, mida praktiseerima ning kui mitu aastat peab mu füüsiline keha veel vananema, et ma nende teadlikkuse tasemele jõuaksin (eeldades, et ma sinna üldse jõuda tahan). See oli põnev egode toitmise protsess - keegi sai tunda end kellestki paremana ning keegi sai endale kinnitada, et pole endiselt ikka veel piisavalt hea. Irooniline on see, et ma pole valgustumist kunagi eesmärgiks seadnud ning ei pea end ka täna valgustunuks (ilmselgelt ei ole ma veel valguks muutunud, kui seda postitust trükkida saan).
Küll aga olen täna märksa teadlikum ja palju rohkem ärkvel, kui pool aastat, aasta, kaks aastat, viis aastat või kümme aastat tagasi. Neid klõpse, kus mu maailmavaade ning arusaamine endast ja maailmast on nö üleöö avardunud ja selginenud (siinkohal ei saa mainimata jätta, et sellele on minu puhul alati eelnenud sisemistest kannatustest tulvil periood), on olnud mitmeid ja olen päris kindel, et neid tuleb veelgi! Miski minus ütleb, et see on alles algus. Ja seda iga kord. Et teadlikkus, kohalolu ja mõistmine saavad muutuda veel ja veel sügavamaks. Et ma saan ühe rohkem ja rohkem olla see päris mina, kes elab minu kehas ja kellel on ego. See, kes ei samasta end oma rolliga ega eemalda end mängust, aga õpib oma ego kasutama parimal võimalikul viisil suurel laval selle rolli kõige ägedamaks täitmiseks!

Siit ka minu sõnum Sulle. Sisemine areng on üks väga vinge teekond! Isegi, kui see Sulle alatasa arenguks väga vajalikke kannatusi põhjustab. Kui Sa sellel teel oled, siis tagasi astuda ja mängida "normaalsust" enam ei saa. Seega, ka kõige süngematel ja haavatavamatel hetkedel, hoia siht valgusel - usu ja looda. Liigu edasi. Tee samm ja näed rohkem. Too tähelepanu endasse ja käi oma rada. Ära muuda oma teekonda ego-põhiseks võistluseks ning kui tabad end kellegiga võrdlemast, pane mõistus pausile. 
Pea meeles, et valgus, mille poole Sa püüdled, on alati olemas Sinu enda sees - Sul ei ole vaja seda otsida, osta või saada. See lihtsalt on. Sul on vaja vaid olla piisavalt kohal ja iseendas, et seda tunda, tajuda ja näha. Et olla see, mida Sa otsid.

Ja kui Su hing Sind mõnele vaimsele koolitusele, üritusele või rännakule juhatab, siis mine sinna kogema, olema hetkes, mitte otsima valgustatust. Sest viimase leiad Sa siiski ainult iseenda seest.
​