Kas Sa tead, mis on see müstiline miski, mis paneb unistused realiseeruma ja eesmärgid täituma?
Mis toob sünkroonsuse, õnnelikud juhused ja võimalused Sinu ellu? Mis võimaldab päriselt luua suuri muutusi Sinu elus?

Pühendumine ja püsivus!

Ma olen alati imetlenud inimesi, kes suudavad jäägitult pühenduda mingile eesmärgile ning püsivalt päevast päeva selle nimel tööd teha. Minu püsimatu loomus ning kannatamatu meel on aastate jooksul olnud korralikeks sabotöörideks. Kui miski ei juhtunud piisavalt kiiresti, kui mõni puu ei kandnud kohe esimesel aastal vilja, siis kannatamatu meel ütles "see pole Sinu tee, liigu edasi, tee midagi muud". Ja mina tegin. Loobusin ja liikusin kuhugi mujale, tegema midagi muud. Ja siis mingi aja pärast kõik kordus.

Järjepidevalt spordiga tegelevad (ja tegelikult ka kõik päriselt edukad ja sisemiselt rahulolevad) inimesed on väga hea näide püsivusest ja pühendumisest. Kui Sa lähed trenni, siis peale esimest treeningut peeglisse vaadates, on tulemus null. Peale teist treeningut, on peeglisse vaadates pilt ikka sama. Kui Sa aga järjepidevalt treenid, märkad ühel hetkel, et keha hakkab muutuma. Mida püsivamalt sa jätkad, seda suurem muutus on.

Täpselt sama lugu on ka mõttemustrite, harjumuste ja unistustega. Muutus Sinu sees võib toimuda hetkeliselt, aga harjumuste muutmine ja sõltuvustest (ja siinkohal ei pea ma silmas mitte nii väga maiseid sõltuvusi, vaid pigem neid destruktiivseid ja saboteerivaid sisemisi mõttemustreid, mis on kõige muu aluseks) vabanemine nõuab püsivust. Mitte rasket tööd ja suuri pingutusi - Sa ei pea ennast sundima, kuhugi suruma või midagi vastumeelselt tegema - vaid päriselt pühenduma sellele, mida Sa tahad. Püsivuse ja pühendumise ehk "mina tahan" ning sundimise "ma pean" energia on väga erinev. Kui Sa midagi väga tahad, tuleb sinna energia taha ja Sa oled valmis selle nimel asju ära tegema. Ja kui ühel hetkel hakkab Su puu juba vilja kandma, siis oled Sa endale üksnes tänulik kogu selle aja ja energia eest, mida kulutasid selle puu eest hoolitsemisele. Ning mida rohkem Sulle selle puu viljad maitsevad, seda rohkem soovid Sa oma tähelepanu ja resursse pühendada selle puu eest hoolitsemisele. 

Sa ei vaja rangeid plaane, karme kavasid ja suuri lubadusi, vaid kokkulepet iseendaga, et alates sellest hetkest teed Sa kõik endast sõltuva, et saavutada seda, mis on Sinu jaoks päriselt oluline. Vahet pole, kas tegemist on siis parema füüsilise vormi, hea tervisliku seisundi, sisemise tasakaalu või mõne suurema hingesoovi ja unistusega. 

Lepi endaga kokku ja pühendu. Pühendu juba teadmisega, et esimesed tulemused ei saabu kohe, et puu ei hakka peale istutamist kohe vilja kandma, et peale esimest treeningut ei ole oodata sixpacki ja et suured unistused hakkavad suurelt elama alles siis, kui Sa neid toitnud oled. Ära sea liialt kõigeid eesmärke, ära tekita endas ebareaalseid ootuseid, ära eelda, ära anna alusetuid lubadusi, vaid püsi pühendunult voolamises ja kulgemises, ka siis kui teel tuleb ette mingeid takistusi või kärestikke.

​Pühendumus ja püsivus viivad Su sihile.
Kergelt, nauditavalt ja rõõmuga!

Pühendugem ja olegem püsivad kõiges, mis on päriselt oluline :)

E.

Eluolud panevad meid sageli meenutama lihtsaid põhitõdesid ning viisi, mil maailm meie sees ja meie ümber toimub. Üks väga äge ja teadlik teekaaslane ütles mulle täna hommikul "ära ainult hakka mind päästma" ja ehkki see polnud tolles hetkes minu kavatsus ja taotlus, meenusid mulle ühtäkki kõik korrad, kus ma kunagi varasemalt kedagi päästsin või ka ise päästetav olin. Ja ühes sellega suur erinevus päästmise ja toetamise vahel.

Ma väga loodan ja tahan uskuda, et ma olen tänaseks lõpetanud päästmise ja/või päästetav olemise mustri ning jõudnud maailma, kus eksisteerivad abi ja toetus.

Päästmisel ja abistamisel või isegi pigem toetamisel (mulle meeldib viimase kõla rohkem) on väga suur energeetiline ja tegelikult ka põhimõtteline erinevus. Ja selle erinevuse tajumine oli minu jaoks sisemiselt väga suur samm edasi.

Las ma selgitan.

Päästmisprotsessis on päästja suur ja tugev, tema käes on võim olukorra üle. Päästetav aga võitleb elu eest ning on oma võitluses nii abitu, et ei suuda ellu jääda ilma kellegi suure ja tugevata. Mitmetes vaimsetes praktikates on räägitud sellest, et minnes kedagi päästma võtame me ära kellegi teise õppetunni. Ei, ei võta! Me ei saa kellegi karmat või õppetundi või whatever kogemust ära võtta. Küll aga, saame meie otsustades, et me oleme kellestki suuremad, võimsamad, tugevamad, paremad või teadlikumad... tõsta ennast pjedestaalile ning minna ja võtta ära teise väe. Otsustades elada päästjana, surume (ja muuhulgas tõmbame ka ligi) ümbritsevad abitusse rolli. Kui me ikka kohe väga tahame kedagi päästa (selleks, et tunda end suure, võimsa, vägeva. ja vajalikuna), siis me võime isegi provotseerida olukordi, kus keegi satub ohvrirolli ja tunneb, et ta peab ellujäämise pärast võitlema ning on liiga abitu, saamatu, rumal või jõuetu, et seda iseseisvalt teha.

Päästmine võtab ära teiste väe. Oodates päästmist, oled aga oma väe juba ära andnud kellelegi või millelegi välisele. Päästmine on eraldatus. Päästmine eksisteerib maailmas, kus eksisteerivad kastid ja sildid - keegi on nõrgem ja keegi tugevam, keegi on parem ja keegi halvem, keegi saab hakkama ja keegi mitte. Keegi on kangelane, võimas päästja ja keegi on nii nõrk ja abitu, et ei suuda iseseisvalt elus hakkama saada. Päästmise ja päästetava suhtes tekib alati ka võlg - see suhe lihtsalt on energeetiliselt selline. Päästetav jääb alati päästjale võlgu. Vähemalt seni, kuni mängu mängitakse.

Nüüd on olemas ka teine maailm. Maailm, kus kõik on omavahel ühendatud. Kus kõigil on oma vägi ja läbi oma väe on nad ühendatud kõigega, mis on. Muuhulgas teiste inimestega. Me võime olla füüsiliselt üksi, aga me oleme alati ühendatud teistega - meie esivanemate, laste, kaasteelistega... Ainsa eraldatuse loob meie inimmõistus ja traumeerivad minevikukogemused. Lisaks maisele perele, kuhu me sündisime, on meil ka teine pere, kellega võivad meil selles elus olla erinevad vanemad ja võibolla isegi erinev religioosne või etniline taust... aga nad on "meie inimesed". Need, kes on alati olemas. Ka siis, kui nt meie bioloogilised esivanemad seda mingil põhjusel teha ei saa.

Nüüd, tundes ja teades, et me ei ole maailmas üksi, et meie ümber on alati olmas tugivõrgustik ja me oleme nähtamatul ent tajutaval viisil alati ühendatud, saame me elada palju julgemalt ja suuremalt. Sest olukorras, kus meil on raske või isiklikud jõuvarud on otsakorral, siis keegi kusagil ulatab alati toetava abikäe. Abi on alati olemas, see tuleb vaid vastu võtta. Alati ja ma toonitan - alati!!! - on kusagil olemas keegi, kes usub Sinusse, näeb Su potentsiaali, hoolib Sinust ja on valmis Sinu jaoks olemas olema ning Sind toetama lihtsalt sellepärast, et ta saab. Midagi vastu soovimata.
See on sümbioos. Viis, kuidas see maailm päriselt toimib.
Sest läbi selle kogemuse kasvab kõigi vägi ning toetatav saab peagi olla ise toetajaks kellelegi teisele.
​
Ja nii on teekond mäe otsa (nii piltlikult öeldes) igaühe enda isiklik teekond, aga juhul, kui ta jalg peaks libisema, veevarud otsa saama või isiklik jõud raugema, on kõrval ronimas keegi teine mägironija, kes saab toetada, ulatada abistava käe, jagada oma vett või julgustada ronimist jätkama. Keegi, kes sõna ja/või oma enda jõu ja väega toetab kõige vajalikumal hetkel. Toetab, mitte selleks, et midagi hiljem vastu saada, vaid sellepärast, et ta näeb Sind ja Sinu potentsiaali ning siiralt soovib, et Sa jõuaksid mäetippu, et Sa ise saaksid jätkata oma teekonda... ronida, kasvada, areneda ja muutuda kõige imelisemaks versiooniks iseendast.

Alati ja igas olukorras on olema valik, kus kõigi vägi kasvab ja võla asemel luuakse tänulikkust. 

On valik ja on teadlikum valik.
Ole ühenduses. Anna ja võta vastu. 
Toeta ja julge vastu võtta toetust, kui Sa seda vajad. 
Nii tingimusteta, kui Sa seda saad ja oskad.


E.