PÄÄSTJA VÕI TOETAJA?

Eluolud panevad meid sageli meenutama lihtsaid põhitõdesid ning viisi, mil maailm meie sees ja meie ümber toimub. Üks väga äge ja teadlik teekaaslane ütles mulle täna hommikul "ära ainult hakka mind päästma" ja ehkki see polnud tolles hetkes minu kavatsus ja taotlus, meenusid mulle ühtäkki kõik korrad, kus ma kunagi varasemalt kedagi päästsin või ka ise päästetav olin. Ja ühes sellega suur erinevus päästmise ja toetamise vahel.

Ma väga loodan ja tahan uskuda, et ma olen tänaseks lõpetanud päästmise ja/või päästetav olemise mustri ning jõudnud maailma, kus eksisteerivad abi ja toetus.

Päästmisel ja abistamisel või isegi pigem toetamisel (mulle meeldib viimase kõla rohkem) on väga suur energeetiline ja tegelikult ka põhimõtteline erinevus. Ja selle erinevuse tajumine oli minu jaoks sisemiselt väga suur samm edasi.

Las ma selgitan.

Päästmisprotsessis on päästja suur ja tugev, tema käes on võim olukorra üle. Päästetav aga võitleb elu eest ning on oma võitluses nii abitu, et ei suuda ellu jääda ilma kellegi suure ja tugevata. Mitmetes vaimsetes praktikates on räägitud sellest, et minnes kedagi päästma võtame me ära kellegi teise õppetunni. Ei, ei võta! Me ei saa kellegi karmat või õppetundi või whatever kogemust ära võtta. Küll aga, saame meie otsustades, et me oleme kellestki suuremad, võimsamad, tugevamad, paremad või teadlikumad... tõsta ennast pjedestaalile ning minna ja võtta ära teise väe. Otsustades elada päästjana, surume (ja muuhulgas tõmbame ka ligi) ümbritsevad abitusse rolli. Kui me ikka kohe väga tahame kedagi päästa (selleks, et tunda end suure, võimsa, vägeva. ja vajalikuna), siis me võime isegi provotseerida olukordi, kus keegi satub ohvrirolli ja tunneb, et ta peab ellujäämise pärast võitlema ning on liiga abitu, saamatu, rumal või jõuetu, et seda iseseisvalt teha.

Päästmine võtab ära teiste väe. Oodates päästmist, oled aga oma väe juba ära andnud kellelegi või millelegi välisele. Päästmine on eraldatus. Päästmine eksisteerib maailmas, kus eksisteerivad kastid ja sildid - keegi on nõrgem ja keegi tugevam, keegi on parem ja keegi halvem, keegi saab hakkama ja keegi mitte. Keegi on kangelane, võimas päästja ja keegi on nii nõrk ja abitu, et ei suuda iseseisvalt elus hakkama saada. Päästmise ja päästetava suhtes tekib alati ka võlg - see suhe lihtsalt on energeetiliselt selline. Päästetav jääb alati päästjale võlgu. Vähemalt seni, kuni mängu mängitakse.

Nüüd on olemas ka teine maailm. Maailm, kus kõik on omavahel ühendatud. Kus kõigil on oma vägi ja läbi oma väe on nad ühendatud kõigega, mis on. Muuhulgas teiste inimestega. Me võime olla füüsiliselt üksi, aga me oleme alati ühendatud teistega - meie esivanemate, laste, kaasteelistega... Ainsa eraldatuse loob meie inimmõistus ja traumeerivad minevikukogemused. Lisaks maisele perele, kuhu me sündisime, on meil ka teine pere, kellega võivad meil selles elus olla erinevad vanemad ja võibolla isegi erinev religioosne või etniline taust... aga nad on "meie inimesed". Need, kes on alati olemas. Ka siis, kui nt meie bioloogilised esivanemad seda mingil põhjusel teha ei saa.

Nüüd, tundes ja teades, et me ei ole maailmas üksi, et meie ümber on alati olmas tugivõrgustik ja me oleme nähtamatul ent tajutaval viisil alati ühendatud, saame me elada palju julgemalt ja suuremalt. Sest olukorras, kus meil on raske või isiklikud jõuvarud on otsakorral, siis keegi kusagil ulatab alati toetava abikäe. Abi on alati olemas, see tuleb vaid vastu võtta. Alati ja ma toonitan - alati!!! - on kusagil olemas keegi, kes usub Sinusse, näeb Su potentsiaali, hoolib Sinust ja on valmis Sinu jaoks olemas olema ning Sind toetama lihtsalt sellepärast, et ta saab. Midagi vastu soovimata.
See on sümbioos. Viis, kuidas see maailm päriselt toimib.
Sest läbi selle kogemuse kasvab kõigi vägi ning toetatav saab peagi olla ise toetajaks kellelegi teisele.
​
Ja nii on teekond mäe otsa (nii piltlikult öeldes) igaühe enda isiklik teekond, aga juhul, kui ta jalg peaks libisema, veevarud otsa saama või isiklik jõud raugema, on kõrval ronimas keegi teine mägironija, kes saab toetada, ulatada abistava käe, jagada oma vett või julgustada ronimist jätkama. Keegi, kes sõna ja/või oma enda jõu ja väega toetab kõige vajalikumal hetkel. Toetab, mitte selleks, et midagi hiljem vastu saada, vaid sellepärast, et ta näeb Sind ja Sinu potentsiaali ning siiralt soovib, et Sa jõuaksid mäetippu, et Sa ise saaksid jätkata oma teekonda... ronida, kasvada, areneda ja muutuda kõige imelisemaks versiooniks iseendast.

Alati ja igas olukorras on olema valik, kus kõigi vägi kasvab ja võla asemel luuakse tänulikkust. 

On valik ja on teadlikum valik.
Ole ühenduses. Anna ja võta vastu. 
Toeta ja julge vastu võtta toetust, kui Sa seda vajad. 
Nii tingimusteta, kui Sa seda saad ja oskad.


E.