VASTUTUS

Eluolud on aastate jooksul muutnud korduvalt mu vaatenurka ja lähenemist vaimsele küpsusele, vastutusvõimele ja sisemisele kontrollikeskmele.

Julgen siinkohal üldistada, et vastutuse võtmise all peame üldiselt silmas seda, et me oleme valmis vastutama oma tegude tagajärgede eest - ehk siis tehes halba, oleme valmis vastu võtma ees ootavat karistust. Heategude eest ilmselgelt vastutama ei pea!
Nii on meid ju kasvatud!?

Aga mis siis, kui vastutuse võtmist vaadata hoopis käsikäes vaimse küpsusega ning läbi prisma teise tahu - nii nagu seda tehakse idamaades? Mis siis, kui vastutus ei tähenda karistust, vaid üksnes seda et Sa oledki ise ja ainuisikuliselt vastutav oma enesetunde pärast?

Las ma seletan seda ideed natuke lähemalt. 

Me oleme sageli väga kergekäeliselt nõus vastutama oma tegude eest (nö saama karistatud füüsilises keskkonnas), aga mingil põhjusel ei taha me kunagi võtta vastutust selle eest, kuidas me ennast tunneme ning mis meie sisemaailmas toimub. 

Tundes kurbust on hea näidata näpuga kellelegi, kes meile selle tunde tekitas. Selleks, et tunda rõõmu, vajame põhjust. Ka viha ei tule meie seest, vaid on tingitud kellegi käitumisest. Erandiks ei ole ka emotsionaalse valu aisting, milles tahaksime süüdistada kedagi lähedast, kes mingil põhjusel ei vasta meie ootustele või on meiega valesti käitunud.

Budistlikus maailmapildis on vastutusvõime suutlikkus vastata käesolevas hetkes. Teisisõnu võimalus vastata mingile tegurile või olukorrale nüüd ja praegu (ei mingit seost karistusega).

Lähtuvalt sellest peetakse vaimselt küpseks ja rikkaks seda inimest, kes on võtnud täieliku vastutuse oma enesetunde pärast ning vaimselt vaeseks seda, kes lubab teistel anda ja ära võtta oma rõõmu.

Miski selles lähenemises on minuga juba aastaid kaasa helisenud.

Niisiis, kui võtta omaks mõtlemine, et mitte keegi teine ei ole süüdi meie õnnetuses ning mitte keegi teine ei saa anda või võtta meie isiklikku õnne, siis asetame ju tegelikult seeläbi lihtsalt enda kontrollkeskme enda sisemusse. Surume kaks jalga tugevalt maapinda ning ei lase end tuulel kõigutada. Selle tugeva sisemise kindluse ja küpsusega kaasneb nö spirituaalsel tasandil täiskasvanuks saamine ning mõistmine, et kõik teised on siin üksnes selleks, et me saaksime paremini mõista seda kes me oleme. Kõik kogemused - nii head, kui halvad (ja eriti veel halvad!) ei ole midagi muud kui õppetunnid!
Ning veelgi enam - elul ei ole mitte midagi pistmist karistuste või kannatustega!

Tõeliselt tasakaalus ning tugeva sisemise kontrollkeskmega inimene ei vaja õnne tundmiseks kedagi teist või mõnda välist ja materiaalset tegurit. Ning lõpuks tuleb ka tõdemus, et tõeline päike paistab südames ning sellel ei ole mitte mingit pistmist aastaaja, termomeetri näidu või maailmajaoga, kus parasjagu viibid. 

Õnn on valik.
Niisamuti on ka vastutuse võtmine, vaimne küpsus ja kontrollkeskme asetus Sinu enda valikud! 

Vali targalt. Ja pea meeles, et Sa saad valida iga päev ja iga hetk uuesti! 

Ka siis, kui kese vahepeal mõneks hetkeks kuhugi välisilma kaduma läheb :)


​E.